Sunday, December 4, 2016

Advendinädal

Oeh. Kõigepealt käis daam Kredexist. Siis oli kuidagi imelikult tühi tunne, mõtlesime, et käiks äkki lastega Jääaja keskuses õppekäigusl, mitu aastat pole käinud ... selle koduleht ütles, et esmaspäeval kinni. Urr. Planeerisime siis minna näiteks kolmapäeval.

Teisipäeval jäid Jõugu Juht ja Unistaja üksmeelselt haigeks. Haigeolemine kestis neljapäeva õhtuni.

Lillebror haige ei olnud, tema käis ringides ja oli muidu igati lapse moodi laps.

Mees tegi paar korda süüa. Oskab küll (mida kõike 15 aasta järel teada ei saa). Mehe valmistatud munapuder kukkus välja just selline, mille sisse üks muna peaks tahtma sattuda - natukese paprika ja mustade oliividega, näputäis kuivatatud basiilikut ja teine värsket tilli maitseks. Loodetavasti juhtub seda veel.

Mina ... olin nädala sees murelik ja selle vastu ei aidanud isegi kringliküpsetamine. Reede hommikul ärkasin selle peale, et süda tegi asju ... Nüüd võtan mõned päevad Panangini tablette, igaks juhuks. Siis oli reedel veel üht ja teist ja päeva lõpuks ütlesin esimest korda elus ühele õpetajale, et palun, räägi sellest mulle uuel nädalal, ma ei suuda täna enam infot vastu võtta. Ega need tema jutud mõne lapse juba teadaolevatest õpiraskustest midagi väga kiireloomulist ei olnud ka.

Ei olnud tore.

Laupäeva hommikul käisid meil kitsed. Jõugu Juht tegi lastetoa aknast pilti.
Eemal oli olnud ka kolmas kits.

Veel parandas Mees ära ühe ekstra räbaldunud tugitooli, mille autoriks oli arvatavasti tema tislerist vanavanaisa - meil on teine samasugune veel, pluss kaks tumbat ja üks ütlemata ebamugav ooteruumidiivan. Päris sama katteriiet meil polnud, aga vähemalt tumepruun on toon-toonis ja vast peab mõned aastad vastu ... Pilt on hetkest, mil üks pool oli juba valmis, teine alles ootas lahtivõtmist.

Käetugede räbaldumises osalesid meie lapsed päris hoolega, mul on meeles üks mälestusväärne juuniõhtu mitu aastat tagasi, kui olin poistega üksi kodus (Mees käis Vanaema ja Vanaisa presidendi roosiaeda viimas) ja äketse nägin, kuidas Lillebror vaimustunult plastmassmõõgaga käetuge raiub, muudkui KÄRR! ja KÄRR!!! Nojah, aga peaaegu kõik asjad, mida kasutatakse, kuluvad kasutamise käigus. Järgmisel nädalal saab teine tugitool ka lapitud.

Laupäeval jõudsin lõpuks ka advendiküünalde sättimiseni. Noh, mina ei ole metskits, et kaabin lume sõraga lailali ja leian sammalt ... Mina käisin Maja ees pargis tammepuid habemest sikutamas. Nüüd on küünlad koos paari munakesega halli sambla sees.

Kirikus nägime üle hulga aja ühtesid toredaid sõpru, sealhulgas Väikest Inimest HS-i, kes vaatas mind ülima jahmatusega näol. Pole aimugi, mis minus nii ebaharilikku oli ... Küsida ka ei saa, sest HS on liiga uus, et osata selgitada. Kuni mina beebit imetlesin, tegi JJ koos Sõbraga videopuldis rumalusi. Palun väga vabandust, pojake ja Sõber said natuke kasvatatud, edaspidi tegutsevad seal ühekaupa.

Veel käisid meil külalised Väikesest Kuurortlinnast. Kui Lillebrori Parimat Sõpra pole käepärast, siis on Mõnevõrra Noorema Sõbraga ka väga lahe mängida, selgus. Vahepeal läksid küll Lillebroril sõprade nimed segi, aga kuna Mõnevõrra Noorem Sõber on väga intelligentne laps, võttis ta asja huumoriga. Õhtusöögiks valmistasin umbes niisugust asja, miinus vürtsköömned (öäk, mis imeasja pärast seda üldse kuhugi pannakse?) ja apteegitilli seemned, mida mul lihtsalt polnud; magustoiduks õuna-pisarakooki. Tundub, et sobis.

Kuna külalised pidid varakult minema koju ahju kütma, jõudsin veel nüüd õhtupoole poolenisti valmis õmmelda kaks padjapüüri, mille kanga kudus ikskümmend aastat tagasi minu vanaema. Nimelt on meil Saksamaal üks proua, helde, lahke, kes arrrrrmastab linaseid esemeid. Uuel nädalal on tagumine aeg talle pakk saata, ajalooga püürid ja puha. Müügiks ma seda püürikangast ei oska suunata ja ise kasutada ei taha, aga kingituseks sobib hästi, ma loodan.

Uut nädalat paluks emotsionaalses mõttes rahulikumat ja ilma haigusteta. Olge teie ka terved.

4 comments:

  1. Mm, mulle meeldivad vürtsköömned. Tegemist on ilmselt ühe mu kõige lemmikuma maitseainega, ilma milleta oakotlette teha pole võimalik. Apteegitill ja tema seemned on aga minu jaoks üks neid "miks neid küll süüakse?!" asju.

    ReplyDelete
  2. Nojah, igaühele oma. Ega ma nende seemnetega kah täpsemalt tuttav ei ole, ma niisama märkisin, et kukkus sutsuke teistmoodi välja kui ette nähtud. Väikestes kogustes ei ole apteegitill üldse õudne. Aga mis need oakotletid on, mina ei tea.

    ReplyDelete
  3. Oa- või hernekotletti kutsuvad peenemad inimesed falafeliks. Kui oalised maitsevad, siis soovitan proovida. Võib ka ilma vürtsköömneteta :)

    ReplyDelete
  4. Ahaa, seda ma kahtlustasingi. Kunagi määramata kaugusega tulevikus katsetan kindlasti.

    ReplyDelete