Thursday, December 1, 2016

Jõulukuu, jah ... ja muremõtteid

Jõule me peame. Üsna tavalises vormis, ma loodan.

Muid detsembrikuiseid suursündmusi ei oskagi nagu ennustada. Kardetavasti roogime palju lund ja kütame palju ahju.

Võib-olla saab imetleda ratsuritähe õit - minevaasta Mehele kollituse lõpuks kingitud ratsuritäht, mis vahepeal päris surnud tundus olevat, hakkas elusse, äkki õitseb ka.

Võtame vastu külalisi, ma loodan.

Võib-olla käime ise ka külas (kolme lapsega nimelt ei mahu enam kõikjale, selles on probleem).

Arvatavasti valmistan karbitäie sibula- ja õunavabu lihapalle ja viin Lillebrori Sõbra peresse. Lillebrori Sõbra Emal peaksid nüüd varsti sama päevad täis ja ta peaks tooma ilmale oma teise poja (vaata LK 2:6-7). Emmede palvegrupp toetab sageli toiduabiga neid peresid, kus on vastsündinu - et vähemalt ühe kohustuse arvelt jääks rohkem aega beebi imetlemiseks.

Mees käib lastega metsas kuuske toomas.

***

Kannatame tasapisi ära Vanaema igapäevase seltsilise - see sakslane, kes asju peidab, on aina tõsisemalt sisse kolimas. Kampsun on Vanaemal küll õigetpidi seljas ja maja ta ka põlema ei pane, aga mida aeg edasi, seda tugevamaks muutuvad tema noore-ea ... kiiksud või kuidas iganes neid nimetada. Enamik neist on õnnetuseks seotud minuga, sest ainusündinud tütar on ju elu mõte (saage palun rohkem lapsi, kui võimalik!). See ainusündinud tütar on Vanaema viimaste avalduste kohaselt toimetulematu invaliid, kellel ei ole kohe üldse mitte midagi esemelist. :S Või umbes nii. Piibel.net andis selle olukorra kohta kirjakoha, kus lubati, et kõik möödub ja siis tuleb suur õnn ja rõõm ... No ma ei tea, mis rõõmu sealt enam oodata. Mõtlesin, et lastele on olemas raamatuid leinast ja lapsesaamisest, aga omadega tasapisi sassimineva vanainimesega seoses meenub mulle ainult Eleanor Farjeoni lugu Griseldast - oli vist? ja tema saja kümne aastasest vanavanaemast - oli vist? "Tsuu-tsuu-tsuu, äiu-äiu, lapsuke ..." Leiutasin siis omaette, et Vanaema aju hakkab töötamisest ära väsima ja ta justnagu räägiks iseendale kogu aeg kurja muinasjuttu, nagu oleks paha uni või midagi, sellepärast ta on niisugune ... Et kui ühel päeval peab lastele selgitama. Ainult et minu süda on neil päevil jälle saanud üsna katki murtud, ja Vanaema oma muidugi ka, sest ükski tema poolt soovitatud ravim mulle, puruhaigele ei kõlba, ja ülelombivanatädi saadetud jõlekoledast kunstlõngast (no tal on ka ilmselgelt isiklik sakslane) ei tahagi ma kohe vaimustusega oma olematutele kampsunitele (kõigest 7) täiendust kududa*.

Võib-olla kolib ühel päeval ka meie juurde sakslane ja keeldub lahkumast, kes teab. Hetkel mõlgutan pigem ise sakslaste juurde kolimise mõtet. Kui Vanaema ühel päeval enam ise püsti või kempsu ei saa, kes teda siis tõstab? Mehel on selg ja minul randmed, JJ on selleks ajaks vanainimese mähkmete vahetamiseks kardetavasti veel liiga noor - ja tema hoolitsegu siis oma isikliku pere loomise eest! Aga hooldekodusid on mitmesegaseid, inimväärsema hääbumise tagavad kallimad paigad. Et mitte minna välismaale raha teenima katuse jaoks, vaid tagama emale vääriline kustumisaeg, ka nii võib kujuneda, eks ole. Kui ta siis peaks kohustuslikus korras hakkama Internetti kasutama, et lapselastega suhelda, siis ärgitaks see ajutegevust ka natuke ja ... Ristsõnu ta enam ei lahenda, Lillebrori seltsis vahel pusletab, aga sedagi mitte palju. Vanaisal, tänan küsimast, on tervis hämmastavalt korras, aga ellusuhtumise poolest on ta eluaeg paranoiline olnud, teda see sakslane nii silmatorkavalt ei kimbuta.

Täna ma olen õnnetu. Tuleb vist küpsetada üks kringel, see ei peleta Vanaema juurest sakslasi, aga aitab vähemalt masenduse vastu.

_______________
*Ah et miks ma lõnga silmakirjalikult-tänulikult koju ei viinud? Vaadake, mul ei ole viie inimese asjade ja ämma päranduse - seda on PALJU - jaoks niigi kapiruumi ja me püüame Vanaema selgematel-helgematel hetkedel saavutada olemasolevate vaiba-, soki- ja muude materjalide äratarvitamist ja lõngakerade arvukuse vähendamist.

6 comments:

  1. Mulle jäi natuke segaseks see sakslase ja vanaemaga seotud teema, aga tasakesi sassiminevast vanainimesest on lastele veel ka selline raamat olemas ja veel ka väga ilus raamat
    http://www.apollo.ee/vanaema-raha.html

    ReplyDelete
  2. See on julm anekdoot.
    "Pojake, mis selle sakslase nimi oligi, kes öösel mu asju peidab?"
    "Alzheimer, vanaema, Alzheimer ..."

    Päris-Alzheimerit meie Vanaemal ehk minu emal arvatavasti ei ole, on lihtsalt vanadus, mis süveneb möödapääsmatult ja mõjutab kõiki kehaosi, aju kaasa arvatud. :( Tegelikult on tal neid nähtusid alles päris vähe, aga süvenev ärevus, kerge segadussesattumine ja kohatised irratsionaalsed seisukohavõtud, pluss mäluhäired (ta ei pruugi ka mäletada, et me 15 minutit tagasi mingist teemast rääkisime) on minu jaoks märgid küll.

    Seda raamatut tasub uurida, kui see nüüd meie laste jaoks liiga lapselik ei ole. Aitäh.

    ReplyDelete
  3. Mul on selle postituse alla paar pilti raamatust, aga pean praegu nentima, et need pildid ei anna just kõige paremat ülevaadet raamatust.
    Samas kui ma tavaliselt blogis lasteraamatutest kirjutan, siis ma tahtlikult ei pane pilte 'parematest' lehekülgedest, sest ma ei taha teiste raamatu avastamiserõõmu ära rikkuda.
    http://knightscastle-alice.blogspot.co.uk/2015/09/raamatud-raamatud.html

    Anekdoot on julmalt hea :)

    ReplyDelete
  4. See "Vanaema raha" on, jah, sassiminekust. Aga tollel vanaemal on see mööduv episood. Saabub arst, leitakse rohi ja vanaema naaseb terve mõistuse juurde. Nii et päris sakslase-lugu ikka ei ole ka...

    ReplyDelete
  5. Jah. Hull lugu ongi see, et kõrges eas sassiminekul ei ole reeglina positiivset lõppu. Kõige positiivsem - kui ma nüüd oma vanavanaema pika ja vaevarikka suretamise peale mõtlen - on see, kui lõpp tuleb kähku ja kõigile asjaosalistele ootamatult. :S
    Õnneks on minu emal praegu veel häid päevi palju rohkem kui halbu, ja asjade päris hulluks minemiseni on viis, ehk kümmegi aastat aega. Ma loodan.

    ReplyDelete
  6. Aga teie poiste jaoks on see raamat vast siiski liig lihtne. J. luges seda nüüd lihtsalt lugemisharjutuse mõttes, neil see iga-loetud-raamatu-eest-üks-kroonleht-lilleõiele süsteem koolis.

    ReplyDelete