Kaks aastat vähemkäimist

Minu vähemkäimise-teemaline esimene aruanne oli kaks aastat ja üks päev tagasi.

Kohe varsti olen ma kaks aastat olnud ametlikult poole kohaga riigitöötaja.

Mulle sobib, aitäh. Veel paremini sobiks vast ainult täiskohaga kodune emme olla, aga siis läheks haigekassa ja raha ja muude selliste pisiasjadega keeruliseks.

Koolile ... tundub, et tuleme toime. Üks kolleeg ütles natuke rohkem kui kaks aastat tagasi, et tööd tuleb ikka täiskoha eest teha. Nojah, koolivõrgu korrastamise ja demograafiliste sündmuste käigus on meil jäänud 800 õpilase asemel umbes 400 ja natuke peale, see seltskond ei vajagi täiskohaga psihholoogi - ja sellest hetkest, kui mina noore ja rohelisena tööle hakkasin, on peale kasvanud uus tublide klassijuhatajate põlvkond, kes teevad suurema osa suhtekorraldusest ise ära, võitlevad päriskiusamise vastu niipea, kui sellest midagi teada saavad, ja üldse.

Ülejäänud perekonnale ... JJ siin avaldas millalgi arvamust, et ma võiks ikka iga päev kontoririides tööl käia nagu teised emad. Tal oli vist ettekujutus, et siis oleks raha rohkem. Unistaja ja Lillebror pole arvamust avaldanud. Mehele sobib, et naine on poolest saadik kodus ja on sellega seoses teistmoodi väsinud.

Teistmoodi väsinud tähendab seda, et eks mul on mõningaid koduseid palgatööasju ka. Kudutöö ja vahetevahel tõlketöid ja niimoodi. Kudutööd saan ma teha täpselt siis, kui tahan, ja nii kaua, kui jaksan, mis tähendab seda, et vahel valutavad käed ja vahel koon, hambad ristis, kella üheni öösel - et vaat selle vaibaga valmis saada. Ühel kõige hullemal päeval kudusin kaheksa meetrit laia vaipa! Sest mul oli kuidagi ettekujutus, et kangas saab kohe-kohe valmis, ja see oli hetk enne suurte telgede mahavõtmist. Aga ma ei ole lõpmata väsinud vaimselt. Enamasti magan öösiti normaalselt - kaks ja pool aastat tagasi olid mul päris koledad unehäired - ja karjun laste peale siiski natuke vähem kui varem. Ehk saavutan ükskord muumimammaliku rahu ka, kes teab.

Kõige suurem muutus oli hetk, kus ma avastasin, et ma suudan ja tahan jälle varrastel kududa. Millalgi kolm aastat tagasi või umbes nii ei suutnud, kuigi ma olen eluaegne kuduhoolik. vaat mida suurem vabadus teeb.

Majanduslikult ... jah, hõre on. Aga ühel päeval on Mehel jälle rohkem kollitamisi ja pealegi saab meil aprillis või masi (ma täpselt ei mäleta, Mees ka ei mäleta) ehituslaen läbi. Seesama, mille eest ma kaevu ja septiku ja sooja kempsu saime ja millest veerand sai laenatud Mehevennale, mida ta pole kunagi tagasi maksnud noh jah, see osa pole kõnelemist väärt, sest kes teeks oma lihase vennaga notariaalset lepingut? Ja tegelikult ei ole meil kuigi paljust puudu. Kahe aasta jooksul oleme saanud teha lausa neli perereisi, kujutage ette. Ja huviringid ja raamatud ... Reisimiste ja raamatutega on nüüd küll katuselistel põhjustel ajutiselt paus, aga midagi ikka saab. Pealegi on olemas raamatukogu.

Ühesõnaga, ma olen väga tänulik, et mul on vabadus olla kaks äripäeva nädalas täitsa kodus ja ülejäänud päevadel ise oma liikumisi planeerida. Ülemustele ka aitäh.

Elu on ilus ja nii, nagu kaks aastat ja üks päev tagasigi pakuti hommikuks putru, selle järel koduõppimist ja selle järel käisid poisid puid toomas. Aga põrandaküürimise asemel hakkan nüüd hoopis uudsevaipu viimistlema, sest käsitööpäev ei küsi sellest, kas riigiametid lõpetavad pool päeva varem või mitte. Homsest esmaspäevani on küll puhkus, jah, ma teen ainult süüa ja pesen natuke pesu (sest Unistaja jope on must, aga tahaks kolmepäevast kuivamisvõimalust, mis tekib alates pühapäeva pärastlõunast).