Ma külla ootan Kuningat, oh et see Teda rõõmustaks ...

Põhjatus inspiratsiooniallikas Perekoolis oli keegi mõne aja eest teinud teema, kus kurtis, et kristlased on jõulud kaaperdanud. Oijah. Siis avaldas proua president ka midagi ... Oijah veel.

Tegelikult on tõsi, et jõulud - nagu tarkuste allikas Wikipedia ütleb, õige nimega Kristuse sündimise püha - on üks ütlemata ebaõnnestunud nimevalik läbinisti kristlikule pühale. Võtke lonks vett, ma varsti seletan. Inglise Christmas pärineb Kristuse Missa nimetusest. Saksa Weihnachten tuleneb siis pühendus- või pühitsusööst, lugesin mina selle etümoloogia kohta välja? Ja Noel, natale ja muud taolised on seotud, nagu prantsuskeelne vikipeedia räägib, sünnipäeva ja sündimisega. Vene roždestvoo samuti, niipaljuke kui ma vene keelest aru saan. Aga jul või Yule ... No kuidagimoodi ei saa eesti keeles aru, kuskohas siin see sündimise või Kristuse osa on. Pole ime, et hulk inimesi arvab, et jõulude peamine mõte on kingisaamine. Keeleliselt oleks päris tore, kui kristlased räägiksidki eelkõige Kristuse sündimise pühast. Olen tähele pannud, et kui nimetan kevadisi pühi teadlikult ülestõusmispühadeks*, on palju vähem tahtmist tähistada munade olemasolu või jänesehüppeid (ei, ma ei keela lastel mune värvida, pühade puhul võib ikka midagi erilist teha).

Isiklikult minul on pööripäevadest sügavalt ükskõik. No ei ole seda astronoomiahuvi. Muidugi on rõõm, kui päevad hakkavad pikemaks minema, aga kui seda poleks kalendris kirjas või koolis õpitud, siis küll ei teaks, et pööripäev seal kuskil 20. kuupäeva kandis on. Samuti on mul ükskõik sellest, kui keegi seda päeva omal kombel tähistada tahab. Lähim hiiekoht on meist mugavalt kilomeetri kaugusel metsa taga, nii et kui seal keegi tähistab, siis see meieni ei jõua, ja mida igaüks oma kodus eestlaslikult ettetõmmatud kardina taga teeb, see ei ole tõepoolest teiste asi. Toogu või õled tuppa, kui neid kusagilt saama peaks. 

Veel on mul üsna ükskõik kommertsjõuludest ja kodu ülearu ülekaunistamisest. Kui saaks elamise aastaringselt natukegi puhta hoida ja iga päev oleks lina laua peal, siis sellest ilutegemisest peaaegu et piisaks. Jõulutulesid on ilus vaadata küll, jah, aga tegelikult ka mitte igasuguseid. Ka sellega on võimalik üle pakkuda. Vaatasin Dresdeni Koduperenaise jõuluturu-postitust ja ohkasin, et ehhhhh, Saksamaale tahaks ... ja siis tuli meelde, kuidas üks mu sõpradest kunagi naeru mugistas, et aiapäkapikud ja läikivad klaaskuulid lillede vahel on ikka nii saksalik ja eestlaste jaoks võõras asi ... Et nemad seal kaunistavad meie maitse jaoks mõnikord üle. Ja igasugused laulvad-vilkuvad lumememmed ja päkapikkudega kardinad, brrrrrr.

M. kes ei soovi, et temale lingitaks, ütles millalgi enda juures, et keegi inglise usumees oli Jeesuse käest küsinud, kas midagi Teda häirib. Jeesus olla vastanud, et vaat need jõulukombed ajavad südame pahaks. Sellise mõtte peale ei oska esimese hooga suurt midagi arvatagi, aga olen minagi inglise-ameerikapärases jõululauas (Iirimaal, aga pereema oli üldse ameeriklanna ja näiteks iiri keel oli neile puhta võõras) seda kommikujulist asjandust sikutanud ja sealt saadud pabermütsi peas tasakaalus hoides kalkunit muginud ... Ja kõik see eel- ja järelpidutsemine, mille eesmärk on lihtsalt fun fun fun nii inglise- kui eestikeelses keskkonnas, on Jeesuse sünniloo seisukohast võttes tõepoolest tobe. On niisama talvepidustused.

Võib-olla on tõsiseltvõetavaid Kristuse sündimise püha kombeid (ja päris pühadeaeg kipub minul aina rohkem jäämagi jõululaupäevast teise pühani, kohe kuidagi ei ole tahtmist seda kolmekuningani venitada) kirjeldatud raamatus "Ja taamal laulavad metsad", kus tehakse mitu nädalat ettevalmistusi kõigi majaliste korraga äratoitmiseks, peremees loeb evangeeliumi kõigile ja siis minnakse kirikusse - sest ka ilma isikliku vimmata oli tol ajal paljudele metsatalude töörügajatele kirikuskäik kindlasti eriline sündmus. Sümpaatsed on ka Lõuna-Euroopa kombed, kus pannakse üles jõulusõim, et pühadeaja mõte ikka silma ees seisaks, ja süüakse pigem lihtsapoolseid hooajaga sobivaid toite, igatahes ei tähenda detsembri lõpp ainult uksest välja ulatuvaid kingikuhje ja ülekaalu tekitamist. Muide, lihtsapoolne toit ei tähenda, et laud ei võiks olla rikkalik ja toit maitsev.

Ah et ma lubasin rääkida, mismoodi on tegu läbinisti kristliku pühaga? No kui nüüd võtta, et Kristuse sündimise püha algab 24. detsembril päikeseloojanguga, aga pööripäev kui niisugune on paar päeva varem ära, ja tuhande-aasta-ajalooliselt pole Kristuse sünnipäeval osalenud ühtegi paksu ho-ho-hoo tegevat meest, ja tegelikult ei teata vist siiamaani päris täpselt, millal see Jeesuse sünnipäev päriselt oli (ja kes ütles, et sünnipäevapidu võib pidada ainult õigel päeval?)... siis tundub minu jaoks loogiline, et kokkuleppeliselt tähistavad paljud kristlased Jeesuse sünnipäeva 24.-25. detsembril ja vastavalt konfessioonile natuke kauem ka, aga see langeb juhtumisi kokku põhjamaade talvepidustuste ajaga. Et inimesed on enamasti üpris nõrgad tegelased ja lasevad ennast rohkem või vähem üldise pidutsemisega kaasa viia, on ilmselt teatud määral paratamatus - või noh, vilets analoogia: kui ma 14. juuli õhtupoole juhtun Prantsusmaal olema, siis ma ikka vaatan ilutulestikku, mis siis, et Bastille' vallutamise aastapäev minus mingeid erilisi emotsioone ei tekita. See lihtsalt on asi, mis toimub parajasti seal, kus ma olen.

Mis Talle tegelikult meeldib, ma ei tea, aga minu südame järgi võiks Kristuse sündimise pühaga seostuda valgus - Jeesuse sünd on valguse võit pimeduse üle. Kuusk kui paradiisi elupuu ja igavesti kestva elu sümbol (olevat öelnud paavst Johannes Paulus) võiks ka särada. Meil kodus küll küünlaid kuuse külge ei panda, sest kassid ja tuleohutus ja ... Perede kokkusaamine, jah, palun, võrdsetena koosolemine on tegelikult kristlik. Rikkalik laud kõigi majaliste toitmiseks, aga siiski mitte ülesöömine - seda tahan edaspidigi korraldada! Et pühade puhul oleks hea söök, aga ikka tervislikul määral. Kingitustega on nii ja naa. Mõnes peres saab iga laps kolm kingitust, sest sama palju sai ka Jeesuslaps - mitte, et Tal oleks kulla, viiruki ja mürriga midagi isiklikult peale hakata olnud. :) Igatahes laste titapõlve kingikuhjadest oleme jõudnud juba üsna tagasihoidlike pakkideni viimastel aastatel - või kuidas võtta, laste kingid on muutunud napimaks, aga sisukamaks. Päkapikud, Vana ja tramburai meil kodus selle püha juurde ei kuulu. Advendikommi saab, aga Vanale kirja me ei kirjuta ega lapsi detsembrikuu puhuks korralikumaks ei manitse - meil piiluvad akna taga ainult kassid, kui nad juhtuvad õues olema. No ja jõulufilme võib niisamagi vaadata, kui mõni neist kellelegi meeldima juhtub - video pealt ka kesksuvel, sest kuigi "Üksinda kodus" viitab nii mõnelegi Jeesuse sõnumile, on seal kristlike pühadega ikka päris vähe tegemist. Sel aastal ma vist isegi ei loe enam ette Mauri Kunnase suurepärast raamatut "Jõuluvana", sest Lillebror kui peamine sihtgrupp saab selle lugemisega ise hakkama. Loen parem Lindgreni, sest tema raamatute jõulud on kõik vähemalt perepühad ja lapsed hammustavad läbi, kuidas saab olla nii, et Vana teeb tuttava inimese häält ("Madlikeses" oli midagi taolist).

Kogu selle oopuse mõte ei ole kellelegi päkapikke ja laulvaid lumememmi keelata. Igaüks ikka oma südame järgi, eks. Aaaaaga mulle ikkagi meeldiks, kui ka avalikus ruumis oleks rohkem juttu sellest, mis on mis ja mis on kuidas ja et 1600 aastat vana kokkulepet ei passi olematuks nimetada ainult sellepärast, et just niisuguse kokkuleppe üheks põhjuseks oli niigi samal ajal toimuv pidu ... Huvitav, mis saaks jõuludest ja muudest pühadest siis, kui ajaloolased suudaksid täpselt tuvastada, mis päeval Jeesus tegelikult sündis ja kuidas see meie kalendriga sobitub? Või on hoopis Jehoova tunnistajatel õigus ja Kristuse sündimise püha ja muude sünnipäevade pidamine on üleüldse paganlik? Sünnipäevadega seoses on mul veel üks mõte, aga sellest ma kirjutan kunagi edaspidi.
______
*ja see on ju vaestel lääne-eurooplastel Ostern ja Easter ... huu.