Kõrg- ja madalpunktid

Esmaspäeval tuvastasin esimese porrulauguninakese. Samuti tuvastasin esmaspäeva hilisõhtul loigu vannitoas, kohas, kus tavaliselt loiku ei ole. Läbi areneva iivelduse asja uurima läinud Mees võttis vannitoaseinast jupi lahti (õnneks käib see koht kruvidega, selline äravõetav sein on) ja leidis seina tagant hoogu koguva uputuse. Üks toruühendus oli teadmata põhjusel purunenud. Samal õhtul ei võtnud ta sellega midagi rohkemat ette, õnneks jäi külm vesi vannituppa ilusti alles.

Terve järgnenud öö ja teisipäevase päeva veetsime Mehega kahekesi. Ei midagi romantilist, kõhuviirus. Lastele ütlesime, et hoidku nad meist eemale ja vaadaku ise, mida süüa saavad. Nad siis hoidsid ja vaatasid. Minu selle nädala madalaim punkt oli kindlasti teisipäeva hommikul kell seitse, kui ma õppealajuhatajale kirja saatsin, et olen haige, ära minuga arvesta, ja samal ajal mõtlesin, et kui nüüd peaks kiire hakkama, kas ma siis jõuan vannituppa või ei jõua ja kas ma suren puhtast jälestusest ära või lükkan selle ettevõtmise siiski edasi. Oksendamine on minu meelest nimelt kõige ebaloomulikum asi, mis inimesega iseenesest juhtuda saab. Ei juhtunud ka seekord, lihtsalt üle mõistuse paha oli olla.

Kolmapäeval jaksasime juba veidike ülevel istuda. Lapsed olid endiselt reipad.

Ülejäänud nädal möödus tõusvas joones produktiivselt, sest enesetunne muudkui paranes. Neljapäeval käisin Lillebrori Sõbra Ema hõike peale vaatamas, kas meil ka lumikellukesed väljas on. Olid! Reedel tegin hoolega kudutööd ja Mees (kes oli ikka oluliselt haigem olnud kui mina) parandas torusid. Laupäeval ...tegin kah kudutööd. Lapsed tegid oma kunsti- ja muiduprojekte ja Jõugu Juht sai lõpuks igatsetud suusalume. Normaalsele lapsele omasel viisil keeldus ta seda kasutamast, kuni ma Häält tegin (mis mõttes, kuu aega käib kräun, et lund pole, ja kui lumi lõpuks on, keeldub kräunuja õue minemast!). Pärast oli rahul küll.

Porrulauke, muide, on potis juba mitukümmend.

Millises Eestis tahaksin elada?

Lastele oli antud selline kirjanditeema. Soovitatud oli kasutada väljendeid "Mina arvan, et ... ", "Teistega võrreldes ..." ja nii edasi. Noh, mina võin ju ka arvata.

Lühidalt: ma tahaksin elada kolmekümnendate "Laste Rõõmu" tüüpi Eestis. Riigis, kus riigivanem on äärmiselt lugupeetud ja lugupidamisevääriline inimene, kus nurga peal keldris asub piimapood ja kus rõõmsad lapsed emadepäeval ülaseid korjavad. Seda "Laste Rõõmu" Eestit pole tegelikult mitte kunagi olemas olnud, "Trips, Traps ja Trulli" Eestit õieti ka mitte, sest keldrikorteri Leeni elu jäeti kajastamata. Esimese Eesti Vabariigi elu kirjeldab näiteks "Wikmani poisid", ühes klassis "harjavabrikant" Laasik ja päris vabrikandi poeg Penn, eks ole. Ei tahaks nagu, et üks koolipoiss peaks kogu vaba aja tööd rabama, et aidata perel hinge sees hoida.

Unistada aga võib, see ei maksa midagi.

Ma tahaksin elada paigas, kus valitsus on eelkõige aus. Kus poliitiku elukutset ei ole olemas, vaid rahvaesindus valitseb eelkõige missiooni ja vastutustunde pärast. Kus president ja/või peaminister ongi riigi kõige lugupidamiseväärilisemad inimesed.

Ma tahaksin elada paigas, mille seadusandlus ja riiklik tegutsemiskord lähtub eelkõige tervest mõistusest.

Ma tahaksin elada paigas, kus mitte keegi ei tule hetkekski selle peale, et alkoholimüügi piiramises või alkoholi ja tubakatoodetega seotud seaduste karmistamises oleks midagi ebaharilikku. Kus mitte ükski laps ei arutleks muuseumiteel klassikaaslasega teemal "Kas sinu isa ka joob?"

Ma tahaksin elada paigas, kus abielud sõlmitakse igaveseks ja mõlemad pooled annaksid endale algusest peale aru, et lahkukasvamise vastu tuleb pidevalt tööd teha. Kus minu-sinu-meie lastega pered oleksid pigem kahetsusväärne (aga mitte põlastatud!) erand kui reegel.

Ma tahaksin elada paigas, kus kõik inimesed saaksid osta poest asju julges teadmises, et need on toodetud ausalt, kvaliteetselt ja võimalikult kohalikult.

Ma tahaksin elada paigas, kus pühapäeval läheks rohkem inimesi kirikusse kui kaubanduskeskusesse.

Ma tahaksin elada paigas, kus kõrgharidust nõudva töö tunni eest makstaks alati rohkem palka kui lihttöö eest.

Ma tahaksin elada paigas, kus lokkava linnaelu kõrval on ka õitsev maamajandus ja kus õhtuti astuvad kodu poole õnnelikud prisked lehmad.

Ma tahaksin elada riigis, mida ilmselt ei ole olemas.

Jääb üle ... oodata perekonna laienemist, osta piisava hulga sularaha tekkimisel maad juurde, üks hektar korraga, ja kuulutada välja Meie Kodu Riik. Või midagi taolist. Kui need poisid ainult saaks õigele teele juhatatud ...

Ühel päeval saavad nad suureks ...

Et see viiruseteema nüüd siia kauaks ette ei jääks ...

Sattusin kuskiltkaudu ühe oma ammuse õpilase* FB lehele. Sõbralist oli avalik, hm ... Alles nad olid teismelised, veel nurgelised, veel plirts-plärts, veel suukesed iga uue info peale lahti ... Ja nüüd.

Ilusa Sabaga Orav ja Paljud Teised on teisel pool maakera. Väga Ilusal Tüdrukul on väga ilus laps. Kastist Välja Mõtleval Tüdrukul on lausa kolm last - millal ta jõudis, vabandage? Kõige Targem Tüdruk sai teadlaseks, nagu oligi tarvis tõestada. See Tüdruk, Kelle Nägemine Mul Alati Tuju Heaks Tegi, on ka ema ja abiellus vist kogu aastakäigust üldse esimesena. See Tüdruk ja See Poiss, Kes Keskkoolis Käima Hakkasid (ja nagu õpetajad omaette arutasid, armastuse tõttu hakkas noormees õppima) on saanud ühise lapsukese. Kuulsa Papa Poeg, See Palja Kõhuga (ärge küsige, koolis näeb ikka igasuguseid mällu sööbivaid sündmusi) teeb midagi Selles Pealinnas, Kus Tehakse Alati ... Midagi. See Tüdruk, Kes Kunagi Suud Lahti Ei Teinud, on täitsa kodune ja täitsa emme ja ka ilusa lapsukese saanud. Ja See Tüdruk, Kes Teistest Erines ... on ka oma eluga hakkama saamas. Muidugi saab, võimekas ja arukas noor naine ju!

Ainult et mina saan siin seda noorte ja ilusate inimeste elu uurides keskeakriisi. Kus minu Austraalia on, ah? Või näiteks karrrrrjäärrrrr mingis, ma ei tea, lastekirjanduse keskuses või kusagil? Ja põnevad friendid ja ilusad pildid, mida inimestele kadestamiseks üles riputada?

Um. Siis, kui mina rännu- ja lennueas olin, mindi Saksamaale lapsehoidjaks. Ilmselt ka Soome, kellel sidemeid oli, aga meil läks Saksamaale korraga umbes pool klassi. Ja tuldi tuta-tuta tagasi, hapukoorepurki, nagu üks tollane sõbranna ütles. (Huvitav, kas need noored ja edukad lapsukesed üldse teavad, mis on hapukoorepurk?) Sinna jäid need, keda piisavalt kiiresti armastus tabas, ja neistki on muist praeguseks tagasi. Austraaliasse ei mindud ja ausõna, ämblikufoobikul pole sinnakanti küll mitte mingit asja.

Aga et kohe peale keskkooli emaks saada, nagu neist lapsukestest paljud said ... Vaadake, piinlik tunnistada, aga kui mina kooli lõpetasin, oli Mees veel selgelt alaealine ja nühkis Kuurortlinnas koolipinki. Aga laste isaks ja elukaaslaseks sobib ikkagi parim Mees olemasolevatest, kehvematega poleks passinud leppida (mitte et mul oleks verinoorena olnud tarkust aru saada, et kõik need muud võimalused kohe üldse mitte minuga kokku ei sobi ... õnneks ei juhtunud midagi pikaajaliselt kohustavat, Jumal niipalju hoidis). No ja ega igaüks ei pea viiekümneselt vanavanemaks saama, eks ole.

Ja Karrrjäärrr ... ei ole ju tegelikult minu teema. Minu eneseteostus on selles, et Unistaja küsis eile: "Emme, millal jälle kooki saab?" No ma pole oma põskkoopapõletiku ja muude hädade vahele küpsetada jaksanud. Täna saab, ma arvan, et rabarberitega - sügavkülmas neid veel on, mõnus magushapu süüa.

Aga pildistamine on minu põlvkonna jaoks ikka endiselt pidulik üritus ja selle jaoks tuleb sättida, selfid ei lähe kohe mitte! Friende on, tänan väga, küll vaimustavalt paras arv ja see on tore. Tuhandet FB-kontakti pole ju võimalik jälgida ja nende laste sünnipäevi meeles pidada!

Igaühel on oma aeg. Minu ajal oldi muutuste ja teadmatuse tuules äsja vabanenud, igaüks sai lõpuks teha seda, mida tahta oskas. Mu kunagiste lapsukeste ajal ollakse selfipõlvkond ja käiakse seljakotiga mööda maailma rändamas - nemadki saavad teha seda, mida oskavad tahta. Kui nad arukaid valikuid teevad. Minu vanemad, jah, nemad jäid oma tahtmiste täitumisest ilma, Siber ja muu taoline. Kesse teab, miks see nii pidi olema. Kui meie lapsed saaksid ka selles aina pöörasemaks muutvas maailmas teha, mida tahavad, ja tahta, mis on hea ... Muud neile soovida ei oskagi.

_______
*ma olen kunagi natuke õpetanud ka.

Võeh

Meie tänast elu kirjeldab kõige paremini Metro Luminali vana-vana laul. Sõnad kopeerisin siit, kuulamiseks kahjuks midagi ei leidnud.

EMA ON HAIGE JA KÕRVALTOAS LAMAB
POOLUNES RAADIOT KUULAB
ÜKSIKUID LAUSEID UUDISTEST TABAB
MUIDU VAID VAIKUS LUURAB

MINA EI MAGA VEEL KUIGI ON PIME
KEEGI EI SUNNI MIND VOODI
VANNITOAS HIRMUTAB TORUDE VILE
MIS ON NII KARJETE MOODI

VAIBAL KÜKITAN EHITAN LINNA
KUHU KORD LÄHEN ÄRA
AGA MA TEAN ET ELAMA SINNA
KAHJUKS ON MINNA VEEL VARA

EMA ON HAIGE JA MAGADA TAHAB
KORTERI KOHAL ON VARI
KÖÖGIS ON KÜLMUTUSKAPI PEAL RAHA
PÕRANDAL VEDELEB HARI




Ainult et isa oli veel haigem. Keegi oli pühapäeval kirikusse tulnud juba haigeks jäävana ja siis ... emmede listis käis kõhuviiruse ohvrite loendamine. Väljaspool listi pidi ka haigeid olema. Jäta või teinekord kesktalvel kirikusse minemata, aga kesse teab, millal need viirused täpselt murdma hakkavad, eks ole.


Mulle muidu ju meeldivad katastroofi- ja viiruseraamatud nagu Kingi "The Stand" ja Vagneri "Vongozero", aga seekord Mehe seltsis voodis oiates (teate, üksi on palju parem haige olla, saab lamada täpselt selles asendis, kuidas lihastel valus ei ole, kahekesi läheb kitsaks) tuli mõte, et alati ma samastan ennast nende raamatutegelastega, kes ellu jäävad - tõepoolest, mis sa ikka samastud kellegagi, kes kahekümnendal leheküljel ära sureb -, aga päriselus võib olukord olla ju ka vastupidine ...


Lapsed, Jumal tänatud, on piisavalt suured, et aru saada, kui neile öeldakse, ärge tulge lähemale, me oleme nakkavad, ja piisavalt suured, et ise külmkapist söök kätte saada ja toad soojaks kütta. Tänu Jumalale väikeste heategude eest.

Vebruariidinädal

Vebruariidist tuleb paraneda, muidu võib sind tabada märtsioos, arvas meie sotsiaalpedagoog, kellega ma oma vebruariidimõtet jagasin. Tõepoolest, märtsioos oleks kindlasti hullem.

Lillebror jagas sünnipäevakutseid ja käitus üsna ... hampealmannilikult. Käekiri on endiselt arengujärgus ja lugemine käib endiselt üles ja alla.

Unistaja sai sünnipäevakutse, mille puhul ma kahtlustan, et ta pressis selle oma Sõbralt ebadiskreetseid küsimusi esitades välja. Nojah, kui Sõber, kes käib Unistaja Endises Klassis edasi, on vahepeal sõbrunenud paari kiusaja ja muidutüübiga, kellega Unistaja ei klapi (pehmelt öeldes), siis võib ta omaealistest lapselikuma ja natuke teistsugusema Unistaja nimekirjast "ära unustada" küll. Kaalun, kas peaks Sõbra ema käest selle sünnipäeva asjus uurima, kutse edastati lapse enda sõnastatud SMSi teel (noh, et kas aeg ja koht klapivad ja ega Unistaja nii umbes üheteistkümnendal tunnil külaliste hulka lisandumine siiski koormav ei ole). Hakkabki kätte jõudma see aeg, mil Unistajal on raske leida omavanuseid seltsilisi. Õnneks on meil kirikus paar nooremat selli, kellega ta jällegi hästi sobib.

Jõugu Juht käis prantsuse keelt vastamas. Neli, ütles õpetaja, aga viis ei ole enam kaugel. No me siis pingutame ja hääldame ja tambime artikleid edasi.

Kogu kamp käis ühe peamiselt Unistaja noorema kirikusõbra sünnipäeval. Sünnipäev oli vaieldamatult edukas, kuna Lillebror oli peo lõppemise peale väga pahane.

Mina ... olin haige ja närvis ja haige ja närvis. Keegi ammune teretuttav (tegelikult väga kena, aga mulle praktiliselt täiesti võõras inimene) tahtis Vanaema kaudu kangesti minuga kohtuda. Noh, mulle selle daami pakutud aeg ei sobinud, ega ma ei hakanud vägisi sobitama ka. Daam olla siis Vanaemal külas käinud ja maininud, et ju ta siis ei ole minu jaoks tähtis. Mul on küll ammuse teretuttava käekäigust hea meel kuulda, aga et võtta ekstra aega kohvetamiseks ... Vanaema on jah inimene, kes peab kontakti kõigi inimestega, kellega ta on kunagi samas bussis sõitnud või umbes nii, aga mina ausalt ei jaksa.

Mees jättis suurema summa autoremonti ja käis ostis ülejäänud raha eest mulle palderjanitablette. Palderjanitablettide omamine rahustab, tundub mulle - meeleolu on purgi üleandmise hetkest saadik palju stabiilsem. Pealoogia.

Jõugu Juht käis Eesti sisemeistrivõistlustel Türil ja saavutas lugupidamiseväärilise seitsmenda koha. Kuna teiste spordikooli gruppide ootamine oleks tähendanud JJ-le seitset tundi molutamist, käisime tal seal järel ja sõitsime üksiti - sest pool maad oli ju niigi läbitud - Teisele Vanaisale külla. Kesk-Eestis oli ilm nagu kuld, päike säras ja autotermomeeter näitas viis kraadi sooja, aga kohale jõudes juhtus see, mis ikka juhtub - tuul lõi kohe maja ees hingetuks ja nii läks nässu ka meie ilus plaan käia mere ääres päikeseloojangut vaatamas. Selle asemel kuulasime Teise Vanaisa Türgi-reisi muljeid ja olime niisama olemas. Koduteel, vahetult enne Viljandit ületas teed suurem metskitsede kollektiiv, kõik kenasti üksteise järel. Niigi palju loodusvaateid, eks ole.

Täna kirikust tulles otsustasin, et teen lõunauinakut ja püüan selle käigus jagu saada ka ebamäärasest haigusevihjest, mis mind juba mitu päeva tüütab. Magada sain vast pool tundi, siis läks uni ära ... Haigusevihje on ka endiselt olemas. Urr. Vebruariit, ma ütlen!

Sündsuse küsimus

Mõni aeg, kohe mitu kuud tagasi oli Lillebrori Sõbra peres olnud probleem: Lillebrori Sõbra Õde keeldus jalga panemast pikki pükse, ma ei tea, kas mindi matkale või kuhu, igatahes oli seelik ebakohane: "Lillebror ütles, et talle ei meeldi, kui tüdrukud pükse kannavad, sest tema ema kannab ainult seelikut!"

Nii umbes kuusteist aastst tagasi vestlesin tööl ühtede teismeliste plikadega riietusest. Ega nad väga kõrge sotsiaalmajandusliku staatusega peredest ei olnud. "Meie küll seelikut selga ei pane, ega me l***** ei ole!" väitsid nemad. Mina küsisin, kas mina siis olen ... "Teie võite, teie olete vana!" Nunuh. :)

Paari päeva eest sai üks saksa blogija kahtlasepoolse märkuse osaliseks. Arst, kes tema veenilaiendite võiminaeiolesüvenenudmisasjadega tegeles, kiitis kõigepealt daami riiete värvivalikut ja mainis siis, millist värvi sukki tema naiste puhul eelistaks. Minu esimene reaktsioon sellele jutule oli, et mis sa siis lähed meesarsti juurde (ma pole ausalt elus ühtegi mitte-üleolevat meesarsti kohanud ... peale onu Antsu, aga tema patsiendid olid alati täiesti surnud, onu Ants töötas nimelt kaua aega patoanatoomina, võib-olla teeb see diskreetseks). Muude lugejate kommentaaride hulgas oli aga, et miks see Frau Mutti ometi peab oma koibi kõigile eksponeerima ja kas tema eas (natuke vanem kui mina) poleks juba aeg hakata normaalselt, st teksade ja tennistega käima? Jah, olen minagi saksa sõpradelt kuulnud, et seelikukandmist peetakse peamiselt Ida-Euroopa stiiliks, selliseks kerglaseks ja liigselt ahvatlevaks.

Mnjah. Minu ihu näitab seelik küll vähem kui need tänapäeva teksapüksid, mis kingalusikaga jalga tõmmatakse ...

Kõigepealt oli tegelikult ontlik pükskostüüm ja palav klassiruum, nii et ma võtsin varjava jaki seljast. Pluus muidugi jäi ja oli täiesti korralik. Ja keerasin ennast midagi tahvlile kirjutama. Tagasi keerates märkasin, et niigi juhmivõitu traktoristihakatised või mis nad olid jõllitasid veel juhmimal viisil minu eeeee ... puusajoont. Eks ma olin sel ajal tunduvalt noorem ja paremas vormis ka, aga kindlasti mitte klassitäiele Mõhkudele ja Tölpadele kutsekooliõpilastele vahtimiseks. Tagantjärele ei oska enam aru saada, kas igapäevaelus teatud intellekti ilmutavate meesisikute poolt vahitud saamine oleks olnud vähem vastik. Tõeliselt intelligentne inimene muidugi mitte kellegi ihu ei vahi.

Umbes samal ajal oli teismeliste piigade hulgas moes paljastuda natuke siit ja natuke sealt. Mõni õpilane kurtis, et peab tunnis vaatama eespingis istuja paljast alaselga ja string-aluspesu, sest pükste värvel nihkub piirkondadesse, mida minu noorespõlves võõrastele ei näidatud. Dekolteedest pole mõtet rääkida, läks veel natuke aega, kuni ma hakkasin tüdrukutele ütlema, et pangu nad kampsunid eest kinni, minul hakkab piinlik ... Ja ühel mälestusväärsel päeval jalutas mööda koolikoridori keegi tütarlaps, seljas Maailma Kõige Lühem Seelik. Eestpoolt varjas vist piisavalt, aga selja taha neiu ei näinud, kannikad välkusid ... Õnneks olid tal vähemalt tumedad sukkpüksid (mitte retuusid!). Tegin oeh, aga kuna olin parajasti muuga hõivatud, ei saanud ütlema ka minna, et ole nii hea, tule homme pikema seelikuga ...

Veel umbes samal ajal tabas mind äratundmine, et naised võiksidki naisteriideid kanda. Et minu võim ja õigus teistest naistest üle ei käi, on selge, ega ma kellegi teise elu ei tahtnudki korraldama hakata. Nii et hoopis: mina kui naine võiksin naisteriideid kanda. No aga need pükskostüümipüksid olid juba nurka lennanud ja mingid teksad olid pärast pesu ebamugavamaks läinud ja üldse ... ja nii ma ammu enne Lillebrori Sõbra Õe probleemi idaeuroopa sündsusetuks seelikukandjaks saingi. Minu meelest on niimoodi mugav. Aga: kui nüüd Frau Mutti probleemi peale mõelda: kas 40+ naisinimesel sobib koibi kõigile eksponeerida? Ja kas 40+ naisinimene võib ikka igal pool seelikut kanda, matkal ja mere ääres ja turu peal ja ...? Või on see liigne eputamine?

Mis selles autismis nii hullu on, et seda iga hinna eest vältima peaks?

Just sellist lauset lugesin paari päeva eest FB-st ühest diskussioonist, mis mingil põhjusel mulle nähtavaks hüppas.

Oeh.

Pärast uurisin, kes selle lausega hakkama sai, ja ikka oeh - ta pidavat ise autismispektrisse kuuluma.

On võimalik, et kui inimene on näinud üht kapsaliblika röövikut, on ta näinud neid kõiki. On võimalik, et kui inimene on näinud üht suitsusauna, on ta näinud neid kõiki. Kuigi ... tegelikult ei ole.

Kui aga inimene on näinud üht autisti ... kui ta on ise autist ... kui ta on näinud sadat autisti ... võib ta siiski olla näinuid ainult neid toredaid, arukaid autiste, nagu näiteks meie sõber MJ, kes on sõbralik, heatahtlik ja äärmiselt armas laps, aga näe, suuri rahvakogunemisi ja rutiiniväliseid sündmusi ei kannata ja peaaegu 10-aastaselt ei tule veel selle peale, et märjaks saanud sokid tuleks kuivade vastu välja vahetada. Või umbes nii.

Imeline, fantastiline Mairi Männamaa, kes oli üks minu õppejõududest ülikoolis, ütles kunagi, et kõik autistid on sarnased ja kõik autistid on erinevad. Nii ongi. Nii on kõik muudki inimesed. Mõned on toredad ja mõned lihtsalt ei ole, selle vahega, et ...

Meie sõbra MJ ema ohkas kunagi, et tema suurim mure on, mis saab MJ-st siis, kui tema ja MJ isa on igavikku läinud - kas ta hakkab oma eluga toime tulema? Muidugi, mitte keegi meist ei ole kaitstud paiskuvate põtrade ja kukkuvate jääpurikate eest, eluaegse abivajamise saab endale hankida ilma igasuguse kaasasündinud probleemita. Aga kui inimesel ongi mingi psüühika eripära, mille tõttu ta on enamiku ühiskonnaliikmete jaoks raskesti mõistetav ja ta ise ei tule teatud asjadega kohe üldse toime ...

Keegi tore noor ema märkis kunagi, et sellest poleks ju midagi, kui tema laps mitte kunagi arvutama ei õpi, peaasi, et laps õnnelik on. Suutmatus näiteks oma raha üle valitseda teeb minu meelest päris õnnetuks.

Vaadake ... heaoluühiskond ei pruugi kesta igavesti, MJ ema on sellest aru saanud. Võib-olla saab MJ ühel päeval isikliku abistaja ja töövõimaluse näiteks kuskil stabiilse keskkonnaga kasvuhoones. Võib-olla aga pöördub maailm MJ täisikka jõudmise ajaks pea peale ja isegi mitte iga vald ei suuda oma sante toita, vaid iga pere vaadaku ise oma abivajajate järele ...

Ja kujutage nüüd endale ette mitte isegi otseselt autisti, vaid lihtsalt last, kellel on muuhulgas agressiivsust põhjustav psüühikahäire või ajukahjustus. Kontrollimatut agressiivsust. Ja metslooma jõud pluss eriüksuslase reageerimiskiirus. Paremal juhul on lapsel head vanemad, kes otsivad talle parimat võimalikku abi. Halvemal juhul ... Kujutage ette, et sellisel lapsel on ema, kes keeldub kategooriliselt eripedagoogilisest abist ja hüperaktiivsust pärssivatest ravimitest. Ma olen niisugust asja lähedalt näinud, kole oli.

Pika ja hüpliku jutu mõte on selles, et igasugused vaimse ja füüsilise tervise eripärad, mis toimetulekut segama hakkavad, on vältimist väärt, kui see on vähegi võimalik.

Ah et kas mina ka muretsen ...? Jah, ikka. Ma enam ei karda, et Unistaja kunagi üldse eluga hakkama ei saa, veel umbes neli aastat tagasi kartsin vägagi. Tal on juba olemas väga palju iseseisvuseks vajalikke baasoskusi. Ilmselt ei saa temast kunagi tippjuhti, ta ei lähe arvatavasti kunagi laulupeole või hm, Kameruni vabatahtlikuks (Kamerun oli esimene eksootiline riik, mis pähe tuli, ma ei tea selle poliitilisest ja isegi geograafilisest olukorrast midagi), sõjaväeteenistusest katsume ka kuidagi ära nihveldada - kui mitte muu, siis selle pärast tuleks talle see Aspergeri diagnoos välja ajada, eks ole -, aga on lootus, et ta õpib ühel päeval mõnusa ameti ja asub rahulikus keskkonnas toimetama. Soovi korral võib ta alati meie juures Majas elada, siia saab vabalt eraldi korteri teha, kui talle niimoodi meeldib. Aga mitte ükski, ausalt, mitte ükski täie mõistusega inimene ei soovi endale isegi mitte Unistaja tüüpi last, kes paigutub ometi kogu autismispektri kahvatuimasse varjundisse. Kui aga elu suunab Itaalia asemel Hollandisse ... Eks siis tuleb õppida tundma rõõmu neist erilistest asjadest, mis kaasnevad mittestandardse lapsega.

Vebruariit jätkub

Nii ongi. Ma vajan üht suurt tassi kakaod ... vähemalt kuue lusikatäie kakaopulbriga.


Edit veel üks närvivapustus hiljem: Minu kallis Mees hakkas mulle kakaod tegema. Küsis mitu korda, kas ma ikka tahan seda kakaod - mis mõttes seda, meil on riiulis purgitäis Nesquiki*, rohkem võimalusi ei ole ju. Kummastasin omaette, aga vastasin, et loomulikult seda, mida siis veel? Kümme minutit hiljem leidsin köögist Mehe, kes segas potis pruuni keedust ja laua peal oli küpsetamiskakaopulbri pakk, mis tavaliselt elab kuskil kapisügavustes, sest ma teen neid ameerikapäraseid browniesid harva ja muude asjade sisse see sappmõru ollus ei kõlba. Karjatasin. Mees väitis, et ta olla mitu korda üle küsinud. Lapsed jõid kibeda keeduse pika hambaga ära ja kurtsid, et maitseb sama hullusti nagu Vanaema pool. Puhtast kakaopulbrist jook on ju alati tumeda šokolaadi vastiku maitsega, ükskõik kui palju suhkrut panna!

Nüüd on Mees solvunud ja mina õnnetu. Kakaod on meie majas tehtud alati nii, et piim kuumaks, tassi, Nesquik või mõni muu valmispulber sisse, valmis. Mõrust toorpulbrist ei tehta mingit jooki, sellel on tumeda šokolaadi maitse! Kas on nii, et Mees pole peaaegu 16** paar-olemise aasta jooksul tähele pannud, et ma tumedat šokolaadi südamest ei salli (kinkida on seda siiski hea, kui kingisaaja eelistust ei tea, sest küpsetamiseks kulub ta ikka ära)? Ei ole nagu loogiline. Või on mul õnnestunud olla nii hea koduhaldjas, et Mees pole iialgi näinud, mismoodi ja mis komponentidest talle või lastele kakao tassi tekib? Kui nii, siis ... olen ma oma koduperenaise-karjääriga liigagi hästi hakkama saanud. Igatahes valmistas solvunud abikaasa - olgu ta südamest kiidetud - mulle uue kuuma piima ja sinna ma siis kühveldasin ... seitse kuhjaga lusikatäit tsiviliseeritud, ebatervislikku, aga hingele absoluutselt vajalikku valmispulbrit.

_______
* ma tegelikult tean, et Nesquik on osa poolt maailma ebatervislike toiduainete turgu valitsevast kontsernist, aga me oleme hinna- ja maitsetundlikud.
** kui Jumal päevi annab ja me õhtuks ära lepime, siis saab kuu aja pärast 16 aastat täis.

Palju koduõppimist ja kole külm

Sel nädalal õnnestus vaatamata väljakannatamatule külmale paaril päeval torud ja pump külmumata hoida. Rahul.

Juhtus lausa kaks kevadekuulutamist - sain lõpuks tühjaks lisa-sügavkülmiku, selle noa-aegse "Rosenlewi", mis juba ammu peaaegu tühi oli. Ootan lootusrikkalt järgmist elektriarvet, sest A-klassi külmik see "Rosenlew" küll ei olnud.

Teine kevadekuulutaja on lillepott vannitoas, kus loodetavasti mõtisklevad idanemisest porrulauguseemned.

Koduõppisime palju, tegime isegi pühapäeval kunstitöid.

Mees sai kusagilt üliodava arvuti. Ta korjab poolpiduseid arvuteid üles nagu normaalsed inimesed hulkuvaid kassipoegi. Kuna masin oli seda nägu, nagu peaks meile jääma, tabas mind laupäeval breakdown of the närv. Mis mõttes, meil on majas kolm (või rohkem) mittetöötavat ja viis töötavat arvutit* ja ta toob veel ühe kasti juurde! Kassidele või? Mees pakkis arvuti pahuralt kasti tagasi, äkki viib selle Vanaema juurde ja hangib sinna töötava netipulga või katsub naabrimehe Wifile külge haakida. Kuna ma lisaks arvutitele avaldasin pahameelt ka õuuuuuudse kandilise laua üle, mille Mees mõne aasta eest paariks kuuks tuppa tõi ja mis istus meil keset elutuba nagu loosament, takistas tugitoolide sihipärast kasutamist, kattus regulaarselt väga mitmesegase kultuurikihiga ja oli üldse kolekolekole nagu nõukogudeaegne diivanilaud, ainult (tunde järgi) kolm korda suurem, käis Mees tigedalt mõõdulindiga ringi ja leidis lauale oluliselt parema koha. Nüüd saab tugitoolides istuda, elutoas ei pea enam küljetsi liikuma ja kui tomatitaimed tulevad, siis ma saan neid kah kaminasaali akna all kasvatada. Hakka või uskuma, et mehed muudavad asju siis, kui enam teisiti ei saa. Ta vist andis mulle andeks ka, ma loodan ... aga ise istub nüüd täitsa rahulolevalt tugitoolis, kuhu ta enne kuidagimoodi ei pääsenud.

Minu armas mõistlik nuputelefon on omadega lõplikult läbi. Kümme aastat on tänapäeva tehnikale ilmselt kõrge vanus. Kõige muu poolest võiks täitsa veel, aga kui ma täna Vanaemaga rääkisin ja öö läbi laadinud aparaat kolme minuti ja seitsmeteistkümne sekundi pärast ütles, et aku on tühi ja rohkem rääkida ei saa ... Arvatavasti ei saa talle kusagilt ka uut akut. Urr. Nüüd pean kohanema Mehe vana (ligi 4 aastat) nutitelefoniga, ilmateadet vaadata ja meili lugeda ma sellega juba oskan, helistamisega on veel raskusi. Laske kaua piniseda, kui mulle helistate, ta arvatavasti hakkab elama lukuga kotikeses, kust tema väljaharutamine võtab aega.

Vaatasime juhuslikult filmi "Men in Black III". Keegi õudusunenägusid ei saanud, aga JJ õppis midagi. Õnneks teavitas ta mind oma uutest teadmistest juba täna. Ma ei tea, kas korralik baptistimamma peaks kohvi kurku tõmbama, kui tema lapsuke soovitab kolleegidele: "Make love, not war!", aga õnneks ma hetkel ei kohvetanud. Viie minutiga sain ära seletatud, mis oli kuuekümnendate idee vabaarmastusest ja mida see lause seega tegelikult tähendab. JJ venitas nördinult: "Mina arvasin, et ta mõtles sellega ligimesearmastust!" No aga tõepoolest ei ole eakohane ...

Vanaema väitis, et tema olevat pisikesele minule ikka banaane kaasa toonud, kui ta kolmkümmend viis - nelikümmend aastat tagasi poes käis. Mina tean kindlalt, et nägin elu esimest ehtsat banaani kaheksa-aastaselt naabrite juures - neile oli keegi tuttav meremees toonud -, sest tol ajal ei müüdud poes banaani ... Kas ajas Vanaema minu ja Lillebrori aja omavahel segamini või on see sakslane, kes asju peidab, tõsisemalt sisse kolinud kui me keegi oleme karta osanud, ei tea. Mures.

Kogesime, et kõrvitsasai - kunagi Lillebrori Sõbra Ema poolt soovitatud - sobib tõesti kardemoniga kokku. Nüüd mu mehed muidugi juba söövad ka kardemoni, mõne aasta eest ei kannatanud seda keegi neist. Aitäh retsepti eest.
__________
*no läpakad ka, ma nutiseadmeid pole loendanud ... Sageli on tunne, et ma elan meeste ühikas. Kõikjal on sokid, maja ees pool miljonit sõidukit ja majas sees see meeletu tehnikapark. Peaks mõnelt nelja tütre isalt küsima, kuidas nemad ennast üleni roosas ja pitsivahuses keskkonnas tunnevad.

Ajalugu kordub

Peaaegu täpselt aasta tagasi oli nii, nagu alumisel parempoolsel pildil ...

Täna on ka. Hm, kas veebruar ongi vilets koduõppekuu või mis? Igatahes on Unistajal vaja lähema 10 päeva jooksul valmistada umbes viis kunstitööd, sest seda ainet hindab ülipõhjalik õpetaja Taaviemme ja trimestri lõpuks peab olema hinnatud, aga Unistaja unistab, kõnnib tuba mööda ringi ja kohe kuidagi ei taha see kempsupaberirulliribadest pärg valmis saada, muudest asjadest rääkimata. Jõugu Juhil aga on vaja juba tuleval reedel taas minna prantsuse keelt vastama, püüame sellega nüüd maksimaalselt järje peal olla, aga asjassepuutuv noormees püüab kõike teha siuh-säuh, nii et ükski artikkel ega juba mitu korda läbiräägitud prantsuse kellaaegade erinevus eesti omadest õigesse kohta ei saa.

Kui tuleval aastal ka veebruaris õppimisega jama on, sõltumata sellest, kes kus õpib (Unistaja ja Lillebror kindlasti kodus, JJ puhul kaalume, milline kool igapäevaseks külastamiseks sobiks, on erinevad võimalused), siis on tarvis leida haigusele nimi. Vebruariit? Sümptomite hulka kuuluvad valju vinguviiuliheli tekitamine, äge ekraanipuudulikkus (avaldub pidevas masenduses, kui ei saa mõnd vilkuvat ekraani vahtida) ja komme valida heade tegevuste asemel sellised, mis viivad lõpuks kellegi haigetsaamiseni (minu tavaline karjatus: meil on 135 ruutmeetrit põrandapinda ja te ronite kõik kõige kitsamasse nurka hunnikusse ja hakkate siis kräunuma, et keegi trügib!).

Oeh. Ma lähen koon nüüd ühe kahvatukollase vaiba, see loodetavasti ei kräunu.

Kui rahaliselt võimalik oleks, siis me läheksime vabariigi aastapäevaks kuhugi reisile - tundub, et aastapäeva lähistel on paar vaba päeva -, aga kõik elu säilitamiseks mitte-hädavajalikud rahad lähevad praegu katuseüllatuste fondi purki. Nii et aitäh, kui me lotovõidu saaksime, siis läheks ka see raha purki. Kui Jumal annab ja maksuamet helde on, siis teeme pärast tulumaksutagastust mingi perekondliku laste-rõõmu-väljasõidu - Rakvere linnusesse või kuhugi taolisse kohta. Sinnamaani tuleb üle elada.

Üks täiesti väljamõeldud lugu

Tahaks kirjutada, aga ei tea, millest. Sorisin sahtlis ja leidsin ühe möödunud aastal kirjapandud väljamõeldise. Vahel tulevad ideed eikusagilt (ma olen ilmselt liiga palju krimi- ja õuduskirjandust lugenud, eks ole)  ja nõuavad, et neid üles kirjutataks. Rõhutan, et Ulvet pole olemas ja kõik mulle tuttavad Ottomar-Jaagupid elavad rõõmsalt edasi. Koolimaja keldris parandati katkine toru ka vist juba nelja aasta eest ära - aga nende paari nädala jooksul, mil ta katki oli, oleks võinud sinna küll ükskõik mida lagunema peita.



 ÜKS. KÕIGI EEST.

Ulve pühkis noa puhtaks ja pani selle hoolikalt käekotti. Jaanipäev ju ukse ees, lapsed pidid Tõnsojaagule tulema, see korralik Rimi kleepsude vastu saadud nuga, hea liha tükeldada. Sulev-poisi toodud minia tundub šašlõkiküpsetamise peale eriti naks olevat.

Kas midagi jäi veel tegemata ... Ahah, mobiil. Mõningaste raskustega õngitses Ulve "Samsungi" püksitaskust välja ja loputas selle hoolikalt kraani all üle. Õhtul Rudolfit pissitama minnes saab selle koerteala kuivkäimlasse ära pista. Positsioneerivad ja otsivad muidu ...

Ulve vaatas veel viimast korda kabinetis ringi, sulges ukse ja astus toimekal sammul minema. Ees ootas pikk ja kaunis elusügis koos Rudolfi ja lapselastega Tõnsojaagul. Ulvel oli juba jaanipäevapeo pealkirigi ära otsustatud - "Vanaema lõpetas koolipingi nühkimise!" Mõte kodus ootavast Rudolfist tegi meele eriti rõõmsaks. Varsti, õige varsti võib Rudolf päriselt mäkru ja rebaseid jahtida.

***
Suurtes koolides ei märgata ühe õpilase jäljetut kadumist kuigi ruttu. Suurtes koolides ei vaadata ka kõigi uste taha kuigi sageli. Ottomar-Jaagupi ema, jah, muidugi, tema alarmeeris politseid, aga oma poega tundes ka mitte esimesel päeval. Jaanipäeva kandis läheb neid poisikesi ikka hulkuma, lohutas konstaabel Lea Pääsuke Ottomar-Jaagupi nuuksuvat ema. Meie anname endast parima!

Suvi tuli kuum ja kuiv. Tõsi, koolimaja keldri kanalisatsioonihaisu see ei muutnud. Alles aastajagu hiljem kiikas keegi kõige tagumisse võimlemisasjade lattu, kus teati olevat vaid kopitanud köied ja paar narmendava nahaga kitse. Ulve istutas samal ajal Tõnsojaagul näsiniinepõõsast. Ei või iial teada, millal tarvis läheb.

Kuidas saada rohkem lapsi?

Lugesin hommikuse lehetuuri käigus Postimehest artiklit, et soomlased olevat välja mõelnud, mis asjaoludel naised rohkem sünnitama hakkaksid.

Nunuh. Ekspertide vastu vaielda pole ilus ja ega mul teaduspõhiseid andmeid polegi, aga ... No ja artiklis pole ka öeldud, kustmaalt see "rohkem" algab.

Mõtisklesin selle asja üle natuke. Võtame nii-öelda normaalseks laste arvuks kolm, sest mulle tundub, et see on veel viimane ühiskondlikult mõistlikuks peetav laste arv peres. Pereautod on ka peamiselt viiekohalised ja majad-korterid enamasti ka sellised, kuhu kuus või rohkem inimest enam hästi ei mahu - noh, tegelikult mahub muidugi igale poole, aga kui meil juba on heaoluriigi moodi asi, siis tahaks mugavust ja privaatsust ja nii edasi.

Niisiis. Meelde tuli kuus sõprade-tuttavate peret, kus on rohkem kui kolm last. Kolmes peres neli ja kolmes viis. Kõigis peredes on vähemalt üks laps veel algklassiealine. Ainult ühes peres on ainult ühest soost lapsed, muidu on poisid-tüdrukud umbes pooleks. Mõnes peres on lapsed väiksemate, mõnes suuremate vanusevahedega. Vähemalt nelja peresse on sündinud vähemalt üks "ups"-laps, kes on upsist hoolimata olnud algusest peale armastatud - ja need upsid ei ole minu teada alati viimased lapsed! Vähemalt kolme pere emad on mingil hetkel maininud, et tegelikult arvasid nad, et kolm last on õige ja paras ja kolmega on nende mõõt täis ja perekond valmis. Arvestan perena hetkel kooslusi, kus kõik lapsed on sündinud ühe mehe ja ühe naise omavahelises abielus/kooselus, kärgpered jätaks kõrvale - ega ma neid palju ei tea ka, aga tegelikult sobituvad mõned mulle tööalaselt teadaolevad suuremad pered ka enamikuga neist punktidest, jällegi jätan kõrvale paar meie ekstra suurt kärgperet, sest ma ausalt ei ole nendesse süvenenud ja pole vaja ka, tähendab, on toimetulevad pered.

Jah, kõik pered on kristlased ka, aga jätame isiklike veendumuste komponendi hetkel kõrvale.

Ühisjooned, mis ma suutsin välja mõelda:

• kõik paarid on abiellunud allakolmekümneselt, kõik pereemad on abiellumise ajal olnud nooremad kui 26 (ma ei tea oma sõprade täpseid vanuseid, vabandage) ... nüüd tuli üks pere veel meelde, neli samast soost last, kehtivad kõik punktid, mis teistel kuuelgi
• esimesed vähemalt kaks last on sündinud enne, kui pereema sai 30;
• kõik abielud püsivad. Muidugi on ka neil raskeid päevi, aga raskete hetkedega püütakse tööd teha ja tundub, et töö on tulemusrikas. Raskete hetkede üle avalikult ei kurdeta;
• kõigis peredes on lapsed saanud kolmanda sünnipäevani kasvada peamiselt kodus, hoiuskäimised on pigem erandiks kui reegliks, vanemad on oma töö- ja karjääriasjad vajadust mööda ümber sättinud;
• ükski pere ei ole püstirikas, aga majandatakse väga mõistlikult;
• kõik pered elavad majas, mitte korteris - on natuke kuni palju ruumi ja oma-tuba-oma-luba, mis arvatavasti on tähtsamgi kui ruutmeetrite arv;
• kõigis peredes on vähemalt üks vanem kõrgharidusega, jällegi, ma pole sõpradelt diplomite esitamist nõudnud;
• kõigil peredel on olemas vähemalt üks komplekt vanavanemaid, head suhted sugulaste ja sõpradega, tähendab, toetav võrgustik.

Et kõigi perede elu on seotud Linnaga, ei ole hetkel oluline punkt, sest meil kaugemates paikades väga palju tuttavaid ei ole.

Soome ekspertide väljatoodud punktidest sobitub ehk see tudengite toetamise asi, sest tõepoolest, kui pere luuakse varakult, on lastesaamise hajutamiseks ka rohkem aega. Tervis on ka parem. Muud punktid nagu ...

Igatahes tundub mulle selle napi ja üldse mitte tõsiseltvõetava analüüsi põhjal, et ühiskondlikud müüdid nagu paljutarbimise ülistamine, inimene-on-siis-väärtuslik-kui-ta-töötab-alati-täiskohaga, laste varajase kollektiivi viimise kohustus ja juhusuhete loomulikkus nagu ei ühilduks hästi suurema lastearvuga. Ja mul on mulje, et kõigis neis peredes oleks selline laste arv ka siis, kui riik ei teekssündivuse tõstmiseks suurt midagi praegusest rohkemat. Nad lihtsalt ... armastavad teineteist ja oma lapsi? Või kuidas (ma tean, et vähemalt üks paljukooliline ema käib siin lugemas, armastad ju?)? Ja niipalju kui mina nende perede lapsi tean, on kõik täiesti suurepärased. 

Neliteist kilo banaane ja naksti

Miks töötavad Murphy seadused kõige kindlamini? Kui ma olen otsustanud, et tuleb poodlemisvaba kuu, müüb Prisma banaane naeruväärse hinnaga ja Rimis on poisslaste pidžaamad (pikkade varrukatega! Minionidega!) alla hinnatud ja noh ... Ups.

Nädal algas muidu päris heade kavatsustega. Tegin kudutööd, käisime khm, elevandiluupulma puhul Mehega kohvikus ja üldse. Siis oli see päris pulma-aastapäev kohal ja mina haige. Natukese kudu ja ühe kalkuniprae jaoks ikka jõudu jätkus. Vaatasin, kuidas suuremad ja väiksemad mehed aias üht vastikute õuntega puud maha võtsid. Seda ma siiski ei märganud, millal see Jõugu Juht mootorsae enda kätte sai. Saemotoristiks ülendatud noormees oli pärast oma eluga paksult rahul ja Mees ütles, et ei juhtunud ohtlikku midagi. Nojah, Mees oli kolmkümmend kaks või umbes nii, kui esimest korda töötavat mootorsaagi käes hoidis, JJ kui maalaps kaksteist ...

Neljapäeval olin ma haige mis haige, aga tööl tuli käia ja veel kauem haige olnud Sassu arsti juurde viia. Sassu käitus arsti juures tervele kassile omaselt halvasti, aga hingas ikka narinal ja ninakesest voolas. Tõsi, vähem, kui kaks nädalat tagasi. Tehti süst ja müüdi toidulisand, mis pidi kassi immuunsust tõstma ja kosumisele kaasa aitama. Kassinaha sees oli ka kolmsada grammi rohkem kassi kui kahe nädala eest - arst ütles, et see on korralik kosumine. Koos kassiga kaaluti mind ka, sest üksi keeldus Sassu kaalu peale minemast. Mnjah, minu naha sees on mind kah märgatavalt rohkem kui viimase kaalumise ajal. Umbes nagu lisaks sülesolevale oleks kuskil värvli vahel veel üks kass olnud. :S

Reedel pidasime pitsa ja küüslaugupatsiga Vanaisa sünnipäeva, ja käisime pärast banaane ostmas. Seitse kilo. Mees märkis, et loodetavasti ei ütle siis lapsed vähemalt kuu lõpuni, et tahan banaani ... Pühapäevaks oli alles üks (1) kobar, tuli osta veel seitse kilo.

Laupäeval keetsin moosi. Veebruaris keedetakse moosi siis, kui tahetakse sügavkülmikul saba seinast välja tõmmata, aga selles on endiselt ebaproportsionaalselt palju tikreid ja samal ajal ollakse ostnud üliodavaid banaane. Tikri-banaanimoos kiideti perekonna poolt heaks, nii et ma keetsin pühapäeval teise portsu veel.

Pühapäeval üritasin perekonda suunata õhtut veetma normaalsete perede kombel, lõbusalt ja sotsiaalselt, isegi Mees oli täitsa nõus ... aga eks see ongi vist lastele omane, kõigil tööpäevadel (või õhtul hilja, kui enam aega ei ole) vinguda, tahan lauamängu, tahan lauamängu, aga pühapäeval, kui vahelduse mõttes ei ole osa-ajaga kodus töötava vanema tööpäev ja aega on kah ... jookseb see vaba ja lastega tegelemiseks valmis lapsevanem peaga vastu ekraani. Nii oligi. Et midagi oleks halvasti välja kukkunud, ei peetud oluliseks, telekas lajatati mängima ja punkt. Oleks siis veel mingi mõtestatud saade olnud ... Ühesõnaga, ilma erilise vaimse või füüsilise vägivallata, lihtsalt reeglite taaskehtestamise tagajärjel läksid lapsed juba enne kella üheksat voodisse ja lapsevanemad vaatavad üle hulga aja õhtul ilusat ja rahumeelset linna- ja loodusedokumentaali*, HR näitab meile tuttavaid paiku Taunuse mägedes ja Reini jõe ääres. Küll me ära lepime ja äkki veel õnnestub elu kujundada nii, et ühistegevus muutuks taas sobivaks alternatiiviks ekraanidele** ...

Veel ... Lugesin raamatut "Seitsme nimega tüdruk". Vaat see on väekas lugu. "Ma olen Malala" näiteks, ei saa ligilähedalegi, ja ma arvan, et asi ei ole autorite erinevas küpsuses.

Ajalehti lugesin ka. Tundub kuidagi väga Eestile iseloomulik, et kui üks machomees ütleb - ilmselt küll mitte salongikõlbulikul viisil - välja poliitiliselt ebakorrektse, valusa tõe, siis lintšitakse teda avalikult, kuni ta surnud on või umbes nii; aga kui teine mees avaldab riigi ühes suuremas päevalehes (noh, peaaegu) eksajakirjanik iitee vääriliselt ropu, äärmuslikult seksistliku ja naisi kohutavalt alandava teksti, ei ole kellelgi midagi ütlemist. Ma küll ei tea, kas see tekst paberlehte jõudis või avaldati ainult suure lehe roosas osakonnas, aga ikkagi ... Öäk. Isegi kui tal mõnes aspektis õigus oli.

Pühapäeval kirikus juhtus olukord, et ma ei tundnud Lillebrori Sõbra Õde ära. Põhjus oli lihtne - tütarlaps ei kandnud roosat! No ma seda patsikummi ei märganud eemalt ja eks meil on neid väikesi blonde tüdrukuid veelgi. Oeh. Kui Lillebrori ja tütarlapse plaanipidamisest asja peaks saama, siis võib minia mulle seda eluaeg ette heita ... aga anname neile kümme-viisteist aastat aega plaani pidada.

Neljapäeval tegi mu selg naksti ja sealtsaadik olen üsna hädiselt ringi koperdanud. Tasapisi vast ikka nihkub paika, aga minu kõige suurem mure nakstiga seoses on, et äkki ma pean hakkama kandma madala kontsaga kingi - ma ei oska ju, kolmkümmend aastat pole kandnud!

__________
*tavaliselt tuleb sel ajal lugeda unejuttu, mürada või vaadata mingit madinafilmi.
*kardetavasti tuleb küll rakendada mõningast vaimse vägivallana tajutavat seletamist, et kella õhtusse jõudmine üksi ei kohusta lapsi teleka ette kogunema ega lapsevanemaid kõigist alternatiivsetest tegevustest loobuma, vaid tuleb ka mõelda, kas näidatav saade on vaatamist väärt ...

Veebruari algus ja midagi ajaloost kah

Neliteist aastat tagasi oli esimesel veebruaril väga ilus ja väga külm ilm. Kõige soojemalt hetkel oli vist miinus seitseteist, aga ma ei saanud juuksuri juurest tulles mütsi pähe panna ... Tõsi, perekonnaseisuameti tädil oli soeng oluliselt uhkem ja lakist kabisevam - ta ei jätnud rõhutamata, et tema soeng on sel päeval väga tähtis ja maksab palju. Kirikliku laulatuse puhul on ikka lihtsam, pastor kammib seitli pähe ja sätib lipsu otseks (või tõmbab ametirüü selga, ma olen vist ainult baptistipulmades käinud, meil ametirüüd ja "suhkrutükki" tavaliselt ei tarvitata). Ütlesime "jah" ja andsime allkirja. Pidu ei pidanud, sel ajal oli meil hulgaliselt segaseid suhteid teemal "Me peaksime nad viisakuse pärast kindlasti pulma kutsuma, aga tegelikult ei tahaks neid üldse näha". Käisime perekondlikult Wilde kohvikus kooki söömas ja siis oli kole palju vaba aega. Parajasti oli algamas korraline peregrupp Roosi tänaval. Noh, läksime siis täismundris kohale. Õ. (siin ka nimetatud Õpetaja Õnneks) avas ukse ja karjatas: "Miks te siin olete, miks te ei abiellu?`" Noh, see asi oli ju juba ühel pool ...

Neliteist aastat ja kolm last hiljem käidi eile kahekesi kohvikus ja süüakse täna viiekesi kalkunipraadi. Sellepärast, et meil jäi jõuludest üks linnuke millegipärast üle. Muud pidu ei peeta, minul on põskkoopapõletik ja üldiselt pole väga kombeks elevandiluupulmi suurelt tähistada. Kui Jumal annab, siis hõbepulmi tähistame, aga sinnamaani tulev veel 11 aastat vastu pidada ...


Veebruaris juhtub ... loomulikult pean terveks saama.
Vanaisal tuleb sünnipäev.
Võib-olla osalevad lapsed ühe sõbra sünnipäeval, JJ Peo ajal anti selleteemaline vihje.
On vaja käia koolis vastamas.
Kütame hoolega ahju, sest ähvardatakse taas kahekohaliste miinustega.
Ei käi poes, kui on vähegi võimalik - vaja on ju kogudajakoguda. Nii Unistaja dressipükste kui minu uue koogivormi ostmisega on aega!
Panen mulda porrulauguseemned!
Teeme natuke aiatöid, näiteks võtab Mees maha ühe erakordselt vastikumaitseliste viljadega õunapuu (me oleme viisteist aastat teda püganud ja turgutanud, ikka õunad süüa ei kõlba - aitab!).
Teen hoolega kangakudutööd, sest materjaliriiul peab juba märtsi lõpus kehastuma tomatitaimeriiuliks.