Miks töötavad Murphy seadused kõige kindlamini? Kui ma olen otsustanud, et tuleb poodlemisvaba kuu, müüb Prisma banaane naeruväärse hinnaga ja Rimis on poisslaste pidžaamad (pikkade varrukatega! Minionidega!) alla hinnatud ja noh ... Ups.
Nädal algas muidu päris heade kavatsustega. Tegin kudutööd, käisime khm, elevandiluupulma puhul Mehega kohvikus ja üldse. Siis oli see päris pulma-aastapäev kohal ja mina haige. Natukese kudu ja ühe kalkuniprae jaoks ikka jõudu jätkus. Vaatasin, kuidas suuremad ja väiksemad mehed aias üht vastikute õuntega puud maha võtsid. Seda ma siiski ei märganud, millal see Jõugu Juht mootorsae enda kätte sai. Saemotoristiks ülendatud noormees oli pärast oma eluga paksult rahul ja Mees ütles, et ei juhtunud ohtlikku midagi. Nojah, Mees oli kolmkümmend kaks või umbes nii, kui esimest korda töötavat mootorsaagi käes hoidis, JJ kui maalaps kaksteist ...
Neljapäeval olin ma haige mis haige, aga tööl tuli käia ja veel kauem haige olnud Sassu arsti juurde viia. Sassu käitus arsti juures tervele kassile omaselt halvasti, aga hingas ikka narinal ja ninakesest voolas. Tõsi, vähem, kui kaks nädalat tagasi. Tehti süst ja müüdi toidulisand, mis pidi kassi immuunsust tõstma ja kosumisele kaasa aitama. Kassinaha sees oli ka kolmsada grammi rohkem kassi kui kahe nädala eest - arst ütles, et see on korralik kosumine. Koos kassiga kaaluti mind ka, sest üksi keeldus Sassu kaalu peale minemast. Mnjah, minu naha sees on mind kah märgatavalt rohkem kui viimase kaalumise ajal. Umbes nagu lisaks sülesolevale oleks kuskil värvli vahel veel üks kass olnud. :S
Reedel pidasime pitsa ja küüslaugupatsiga Vanaisa sünnipäeva, ja käisime pärast banaane ostmas. Seitse kilo. Mees märkis, et loodetavasti ei ütle siis lapsed vähemalt kuu lõpuni, et tahan banaani ... Pühapäevaks oli alles üks (1) kobar, tuli osta veel seitse kilo.
Laupäeval keetsin moosi. Veebruaris keedetakse moosi siis, kui tahetakse sügavkülmikul saba seinast välja tõmmata, aga selles on endiselt ebaproportsionaalselt palju tikreid ja samal ajal ollakse ostnud üliodavaid banaane. Tikri-banaanimoos kiideti perekonna poolt heaks, nii et ma keetsin pühapäeval teise portsu veel.
Pühapäeval üritasin perekonda suunata õhtut veetma normaalsete perede kombel, lõbusalt ja sotsiaalselt, isegi Mees oli täitsa nõus ... aga eks see ongi vist lastele omane, kõigil tööpäevadel (või õhtul hilja, kui enam aega ei ole) vinguda, tahan lauamängu, tahan lauamängu, aga pühapäeval, kui vahelduse mõttes ei ole osa-ajaga kodus töötava vanema tööpäev ja aega on kah ... jookseb see vaba ja lastega tegelemiseks valmis lapsevanem peaga vastu ekraani. Nii oligi. Et midagi oleks halvasti välja kukkunud, ei peetud oluliseks, telekas lajatati mängima ja punkt. Oleks siis veel mingi mõtestatud saade olnud ... Ühesõnaga, ilma erilise vaimse või füüsilise vägivallata, lihtsalt reeglite taaskehtestamise tagajärjel läksid lapsed juba enne kella üheksat voodisse ja lapsevanemad vaatavad üle hulga aja õhtul ilusat ja rahumeelset linna- ja loodusedokumentaali*, HR näitab meile tuttavaid paiku Taunuse mägedes ja Reini jõe ääres. Küll me ära lepime ja äkki veel õnnestub elu kujundada nii, et ühistegevus muutuks taas sobivaks alternatiiviks ekraanidele** ...
Veel ... Lugesin raamatut "Seitsme nimega tüdruk". Vaat see on väekas lugu. "Ma olen Malala" näiteks, ei saa ligilähedalegi, ja ma arvan, et asi ei ole autorite erinevas küpsuses.
Ajalehti lugesin ka. Tundub kuidagi väga Eestile iseloomulik, et kui üks machomees ütleb - ilmselt küll mitte salongikõlbulikul viisil - välja poliitiliselt ebakorrektse, valusa tõe, siis lintšitakse teda avalikult, kuni ta surnud on või umbes nii; aga kui teine mees avaldab riigi ühes suuremas päevalehes (noh, peaaegu) eksajakirjanik iitee vääriliselt ropu, äärmuslikult seksistliku ja naisi kohutavalt alandava teksti, ei ole kellelgi midagi ütlemist. Ma küll ei tea, kas see tekst paberlehte jõudis või avaldati ainult suure lehe roosas osakonnas, aga ikkagi ... Öäk. Isegi kui tal mõnes aspektis õigus oli.
Pühapäeval kirikus juhtus olukord, et ma ei tundnud Lillebrori Sõbra Õde ära. Põhjus oli lihtne - tütarlaps ei kandnud roosat! No ma seda patsikummi ei märganud eemalt ja eks meil on neid väikesi blonde tüdrukuid veelgi. Oeh. Kui Lillebrori ja tütarlapse plaanipidamisest asja peaks saama, siis võib minia mulle seda eluaeg ette heita ... aga anname neile kümme-viisteist aastat aega plaani pidada.
Neljapäeval tegi mu selg naksti ja sealtsaadik olen üsna hädiselt ringi koperdanud. Tasapisi vast ikka nihkub paika, aga minu kõige suurem mure nakstiga seoses on, et äkki ma pean hakkama kandma madala kontsaga kingi - ma ei oska ju, kolmkümmend aastat pole kandnud!
__________
*tavaliselt tuleb sel ajal lugeda unejuttu, mürada või vaadata mingit madinafilmi.
*kardetavasti tuleb küll rakendada mõningast vaimse vägivallana tajutavat seletamist, et kella õhtusse jõudmine üksi ei kohusta lapsi teleka ette kogunema ega lapsevanemaid kõigist alternatiivsetest tegevustest loobuma, vaid tuleb ka mõelda, kas näidatav saade on vaatamist väärt ...
No comments:
Post a Comment