Sügisel õnnestus mul ära kaotada kodune aiatöömüts. Villane, selline ebamääraselt valge, munakujuline, soonikkoes. Lihtsalt-niisa-amüts. Otsisin mis ma otsisin, ei ole kuskil. Võtsin siis kasutusele teadmata päritoluga punase suusamütsi. oli küll kole ja ebamugav teine, aga kõrvad ja kolmiknärvi hoidis soojas.
Ega ma talvel palju õues ei toimetagi. Vahel ainult. Ühe ja sama koleda jopega.
Sama kole jope sobib kevadiste aiatööde jaoks ka, no ja tänase tuulega (viib ära kõik, mis kinni naelutatud ei ole) on müts lausa hädavajalik. Vedasin ühe kärutäie kompostimulda kasvuhoonesse, tulin korraks tuppa, jope seljast, toale ring peale, jope uuesti selga ... Hajameelselt katsusin, mis mul taskus on. Noh, nagu kääbik Bilbo ja Toots ja muud kirjanduse suurkujud on seda varemgi teinud.
Pihku jäi müts. Valge, villane, munakujuline. Seesama müts, mis sügisel ära kadus. Oli teine endiselt soe ja peas mugav, ainult pikast taskusolemisest natuke vormituks muutunud.
Mnjah.
No comments:
Post a Comment