Wednesday, April 5, 2017

Mida sa õieti terve päeva teed?

Hommikul ärkan päikese peale, paistab teine silma. Vaatan kella ja otsustan, et kuna tegu on lähema seitsme päeva ainukese kellavaba hommikuga, tuleb üritada edasi magada. Magamisest ei saa palju asja, aga kassi kaisutada saab ikka. Sassu on viimasel ajal taas hakanud meil voodis käima, on tore, et ta jälle hüpata jaksab. Õnnetuseks on Sassu ainus kass, kelle karv mul silmad sügelema ajab, aga seda ainult voodis ... ilmselt on tegu tolmulestade ja kassikarva kombinatsiooniga. Must Mimi näiteks võib mul öö läbi seljas elada, aga mitte midagi ei sügele. Siis puhub Sassu ninast tatimulli ja mul hakkab kiire. Isegi sügelema ajavad kassikarvad voodis ei häiri mind üldse, aga nina võiks ikka taskurätikusse pühkida. Sassu võitleb nina suveräänsuse eest, õnneks ma seekord kriimustada ei saa.

Kuni hommikupudruvesi keema läheb (ma piimaga putru ei salli), käin õues ja riputan nöörile öösel pesnud villased ja villasenägu esemed. Öeldagu ilukudumise-kursustel mis tahes, kui nädalas tahab pesemist kümme villast sokki, kaheksa kuni kaksteist kampsunit, Lillebrori peenvillane pidžaama (tegelikult pikk aluspesu, aga ta kasutab seda pidžaamana ja eelistab talveajal kõigile muudele) ja midagi veel, siis pesen ma masinaga ja kuivatan pärast nööril. Pitsesemed on teine asi.

Hommikusöögiks pakutakse putru. Jõugu Juht on Sõbra juurest toonud kombe pudru peale suhkrut ja kaneeli panna. Teised lapsed võtavad siiski moosi. Otsustame, et koduõpime hiljem ja kohe pärast sööki minnakse hoopis õue.

Kohe pärast sööki panen mina tegelikult lõunase salati jaoks riisi auruma, sorteerin eelmisel päeval nöörilt tulnud pesu ja paaritan sokke. Nelja mehe kohta võiks ju neli paari sokke ometi kokku saada ...? Millegipärast jõuab pessu alati paaritu arv. Seekord läheb mitu sokki ka kaltsuvaibamaterjaliks lõikamist ootama, sest teatud auguhulgast alates ma enam parandamist mõistlikuks ei pea. Meid on taas tabamas sokikriis. Tuleb vaadata Lillebrori madratsi alla, aga kohe parandada ära mõned parandamist ootavad sokid, sest kaks paari sokke võiks ju igal lapsel sahtlis olla. Lesksokkide kotis paraku lastesokke ei ole, aga mõned Mehe üksikud sokid kohtuvad taas paarilisega, hea seegi. Nõelun sokke, minu jalgade ees päikeselaigus mõnuleb Sassu, kõht päikese poole. Nurrh!

Siis lähen õue. Kasvuhoones pole veel ühtki redisenina, ainult paar häbematut naadilehte. Välja siit! Külvan lootusrikkalt järgmise peotäie rediseseemneid. Mees on oma töö arvuti taga lõpetanud ja tuleb ka välja, toob mulle kaks kanistrit vett (sest aiavoolikute vedamiseks on veel vara, laupäevaks lubati taas lund) ja paneb mootorsaele saba taha (meil käivad kõik sedasorti asjad elektriga, bensiinimootoriga masinaid pole nagu trehvanud). Mina inspekteerin peenramaad ja käsutan lapsed maasikapeenardelt kuuseoksi ära viima. Siis hõikab Mees poisid endale appi, oksahunnikut hekseldama.

Mina kaevan maad, päris mitu ruutmeetrit saab tehtud. Vanaema muudkui ohib, mis imeasja pärast ma umbrohujuurte eemaldamisega vaeva näen, aga meil on paiselehed ja raudnõgesed ja need kasvavad rõõmsalt uuesti igast sentimeetripikkusest juurejupist, praegugi on kõik kohad kollaseid õisi täis ja nõgesepojakesed kohtades, kus neid üldse olla ei tohiks. Selga sirutades märkan, et mootorsaag on vait ja keegi võõras mees takseerib katust, Mees kõrval midagi seletamas. Selge, tänane katusevaataja. Meil on neid viimase kahe nädala jooksul käinud nii palju, et ... Kui katusemeister läheb, tuleb Mees ja arvab, et selle mehega võib isegi lepingu teha - hinnapakkumine on mõistlik ja mees tundub teadvat, millest räägib. Noh, homme tuleb üks veel, siis vast saab hakata midagi otsustama. Must Mimi tuleb ja ronib mulle selja peale, see on tema valvamise koht, kui ma aiatöid teen. Mees ja lapsed saevad veel natuke aega puid.

Kui mina tuppa salatit segama lähen, on Jõugu Juht juba seal ees, Mees saabub ka kohe, aga Unistaja ja Lillebror toimetavad käsisaega ühe õunapuu otsas. Unistajale on väikesest peale meeldinud saagida, no ja õunapuid ju kevadel lõigatakse, Mees näitas oksa kätte ja laps saeb.

Lõunaks pakutakse makra-riisisalatit, rediste, hapukurgi ja rohelise sibulaga. Õue me enam tagasi ei lähe ja pärast lõunat toimub koduõppimine. Lillebror loeb "Lassiet", päris ilusti loeb. Unistaja ja JJ, kes homme loodusõpetust ja eesti keelt vastama lähevad, kordavad. Unistaja arvab, et Euroopa ja Ameerika vahel on Araabia ookean. Ui jeerum! JJ saadab eesti keele õpetajale meili varem valmiskirjutatud kirjandiga: "Tere! Mina olen JJ 5. klassist. Siin on minu kirjand. Mõnusat lugemist!" Millegipärast meenutab see mulle üht JJ kolleegi ppk-st ja Eelmisest Koolist, kes olevat kangesti tahtnud õpetajale esimese koolipäeva puhul kinkida kaarti, kus seisaks: "Palju õnne, mina tulin kooli!"

Koduõppimise vahepeal sõlmin ja puhastan kaks sinist kaltsuvaipa. Siis läheb ahju kõrvitsaquiche. Kuni pirukas küpseb, tegeln pisut kaltsuvaiba-raamatupidamisega ja panen valmis rabarberikoogi - minevaastastest saagist, sügavkülmast! Siis me loomulikult sööme. Kell on umbes seitse õhtul.

Järgmise tunnikese veedan piibelehemustriga salli kududes ja lugedes nii umbes sajandat korda "Väike maja preerias" raamatuid. Hetkel on käsil "Pikk talv". Kujutage ette, see juhtus päriselt.

Lapsed vaatavad oma telesaated ära ja ronivad hammaste pesemise vahele (sest vannitoa pasteerimise vältimiseks käivad nad hambaid pesemas ühekaupa) mööda seinu, uksepiitu ja muid käepäraseid kohti. "See on nii nagu see mees "Hulkunud Alpinisti hotellis", et nagu kärbes lae küljes, kilkab Lillebror kusagilt kõrgustest. Oeh ...

Varsti pakutakse unejutuks Karin Michaelise igihaljast raamatut "Bibi" ja siis saab veel tunikese-paar rahus ja vaikuses kududa ja teed juua: Viimased planeeritud tegevused enne voodisseminekut on  nõudepesumasina töölepanek ja pesemine, palvetamine muidugi ka.

No comments:

Post a Comment