Sunday, May 28, 2017

Suvi. Ei mingit kahtlust.

Õues on soe, soe, soe! Nii soe, et täna kirikust tulles avasime kõik tavaliselt lahtikäivad aknad ja uksed - need täispalkmajad ju ei soojene iga troopilise tuulehoo peale. Õhtuks saime toad peaaegu õueõhuga sama soojaks.

Soe on ka igasugusel taimestikul. Muru koosneb peamiselt võililledest. Kõik meie kirsid, metsikud ja kodustatud, õitsevad. Noorel pirnil, mis mõne aasta eest suuremalt jaolt ära murdus, on ka jälle õied, kaksteist tükki või umbs nii. Aga õuntega sel aastal muret pole - tundub, et kuldrenetil tuleb kümme õit, martsipanil ka, aga valge klaar ja sibulõun on puhta tühjad. Vast nädala pärast on näha, kuidas nende õitega tegelikult on. Lauda taga õitseb toomingas ja suurel tammel Maja ees on mõned mini-lehed küljes. Suhkruhernetaimed on üles tulnud, aga otse kompostihunnikusse pistetud kõrvitsad veel mitte.

Külvasin peedid, oad, tilli ja natuke salatit. Viimast on mõttekas jupikaupa külvata. Kasvuhoonesse istutasin seitsekümmend tomatit räimes. Neist mõned lamas keegi kass (arvatavasti Mimi) ära, aga ülejäänud on täitsa krapsaka olemisega.

Kooliasjadega on nii, et teha on veel koera saba - tehnoloogiaõpetajale tuleb hindamiseks esitada mõned sõjariistad ja köögitarbed, ja JJ peab inimeseõpetuse õpetajale viima õpetaja poolt emme-kirjatuviga edastatud töölehed. Üks matemaatika kontrolltöö ootab ka veel õpetajale edasiandmist, aga ega need hinded enne kolmapäeva peagi väljas olema. Unistaja oli prantsuse keelt, loodusõpetust ja eesti keelt vastamas käies tubli, aja JJ puterdas nii eesti keele kui ühe matemaatikatööga. Lubasin, et tema jääb siis komade ja kirjavahemärkide teemal suvetööle. Noormees muutus tõsiseks ja tegi selle peale vähemalt viimase matemaatikatöö (selle, mis õpetajapoolset hindamist ootab) korralikult.

Veel käisid Unistaja ja Jõugu Juht võistlustel. 4. ja 5. koht Eesti karikavõistlustel pole just paha tulemus - eriti kui arvestada, et esimese koha sai noormees, kes olevat juba umbes viis aastat harjutanud, meie poisid napilt kaks aastat ... Ja et võistlejaid nende vanuse- ja vibuklassis oli kokku 21. Võistluste pärast ööbisid nad kaks ööd Linnas, mistõttu sai Lillebror terve laupäeva olla ainuke laps. Avastasin, et minu soovimatus koos lastega süüa teha pole seotud laste kui niisuguste, vaid hoopis laste arvuga. Üks laps köögis ei sega üldse, aga kolm korraga (ja neid on kolm korraga, alati) on mulle liig. Väljaspool söögitegemist meeldiks mulle siiski palju lapsi, kindlasti rohkem kui kolm.

Lõppesid mõned huviringid. Saksa keel lõppes niisama, aga laevamudeliringist (tuntud ka kui puutöö) anti aukirjad. Jõugu Juht lõpetas ka pühapäevakooli - kohe päriselt lõpetas, õpetajad panid mõneks ajaks ameti maha - et saaks pühapäeviti jumalteenistustel ka osaleda - ja seda rühma enam ppk tunnis omavahel kokku saama ei oodata. JJ arvas, et talle väga meeldib lõpetada. Ma usun küll jah.

Kirikus olid koristamistalgud. Veetsin suure osa reede õhtust, kasides üsna kasijavaenuliku kujuga kuburesti - või mis selle pliidi-kohal-äratõmbe-asjanduse nimi ongi? Kasimist vajas see rest igal juhul ja puhtamaks sai ka, aga vaev ... Oeh. Meil on lihtsalt söögiosadus väga tähtsal kohal, palju vaimulikke küsimusi lahendatakse ja hingi hoitakse laua taga. Ülejäänud perekond küüris samal ajal kuskil uksi ja tegi midagi muud taolist, Lillebror näiteks sõitis koos Sõbraga tõstukil üles-alla (Kirik, saate aru? Laealused lambid on paari korruse kõrgusel. Õnneks on keegi tark inimene leiutanud pisikese tõstuki, millega saab saalis ringi sõita ja lampe tolmust pühkida.). Tegelikult nägin ma Lillebrori ka lapiga välisust nühkimas. :)

Kudusin valmis ühe oranži ja valge vaiba, mis läks meie lemmikprofessori kööki. Kuna minu kitstelg soovitud laiust ei võimaldanud, kasutasin selleks Vanaema kangastelgi ja olin iga mõne hetke järel hulluks minemas - Vanaema on minust umbes 20 cm lühem ja tallalauad on tema jalgade järgi sätitud, tähendab, kõrgele, aga mina pean iga tallalauda oma põlvede kõrguselt otsima ... Vanaema ütles muidugi, et ärgu ma pirtsutagu. Kuna üks ülikooliaegne tuttav oli tellinud minult 10 meetri jagu veel laiemaid vaipu, pani Mees mulle täitsa remontimata ja kütmisvõimaluseta tuppa üles laiad teljed - ma ei pirtsuta jah, koon täitsa oma teljega ja läheb hästi. Testvaip on umbes poole peal. Ühel päeval saan ma sinna ruumi ka ilusad Itaalia seinaplaadid, väikese raudahju ja korraliku sisustuse, näiteks suure klapplaua akna alla, aga kuna praegune remondiprioriteet on Katus, koon laia kangast suvel. Gobeläänitelg mahub ju ikka elutuppa ära.

Reedel ühe õpetaja järgi oodates tuli äketse mõte, et neid lahjade lehmade aastaid on juba küllalt olnud, oleme kokkuhoidlikuks õppinud, aitäh, nüüd tahaks mõned priskete lehmade aastad saada. Iseenesest pole see võimatu, ainult et enne koitu tuleb see pimedusehetk läbi teha ... Leib, tänan küsimast, on endiselt laual ja see on põhjus olla tänulik.

Asooh, poes käisime ka. Olin juba meeleäraheitel, sest minevasuvised lahtised kingad olid juba sügiseks läbi mis läbi, aga mitte üheski poes ei müüdud mõistliku hinnaga ilusaid kingi! Ma nimelt täitsa usun kunagi lehest loetut, et enam-vähem kõik kahekohalise hinnaga jalatsid on ühtmoodi viletsad ja seetõttu on minu hinnapiir päris madal. Pealegi käin ma rihmikutega palava ilmaga ühtmoodi linnas ja üle karjamaa jalutamas, nii et need ei saagi kaua vastu pidada. (Üks mina. Üks käekott. Ühed jalatsid hooaja kohta. Üks lõhn. Üks juukseklamber. Rohkem pole vaja.) Siis soovitas kolleeg mulle Sepa turgu, mis oli mul puhtalt meelest läinud. Tõepoolest, mujal poodides ei saagi ilusaid suvekingi olla, sealsed müüjad on kõik endale ahnitsenud! Minu esimest eelistust - mõistlikult mustad - oli küll ainult vale numbriga, aga helebeež on ka päris neutraalne värv, sobib kõigega.

Veel. Täna kirikus haaras mul nööbist üks ammukohatud isik, keda mina teadsin kui Kristit Hollandist, aga kes praeguseks olevat hoopis Kristi Hiiumaalt. Väga tore taaskohtumine oli. Häid inimesi on ikka hea kohata. Olgu teil seal teisel pool ekraani ka palju häid inimesi!

Friday, May 26, 2017

Kassile, mis kassi oma

Kui triibuline Sassu talvel nohusse jäi, sai ta igal õhtul kalamaksaõlimaitselist nohurohtu koos kiisueinega. Sassule meeldis rohi väga. Kiisueine meeldis ka. Rohi sai otsa ja ega temast vist palju kasu ei olnud, Sassu luriseb endiselt (aga meie loomaarst ütles, et 15-aastase kassi puhul on alati küsimus, kas ta narkoosist üldse ärkab, ja ilma narkoosita nina-analüüse ei tehta, pealegi tähendab nina-analüüs ka rasket operatsiooni ja noh, 15-aastane kass ...). Kiisueine kohe otsa ei saanud.

Nüüd ei saagi kiisueine otsa, sest Sassu teab, et õhtuti antakse talle ja ainult talle paar ampsu kiisueinet. Meie toome seda poest muudkui juurde, aga kui Sassu meelest on juba õhtu, läheb Sassu esiteks oma taldriku juurde istuma. Kui inimesed vihjest aru ei saa, astub ta inimestele lähemale. Ja veel lähemale. Ja veel lähemale. Ise vaatab ootava njauga otsa ja kui tema poole pöörduda, sosistab (sest Sassu ei näu, pole seda kunagi teinud): "Näu."

Eile nägi ta Lillebrori süles välja selline:





Vabandage, ma pean nüüd kiisueinet serveerima.



Thursday, May 25, 2017

Vaatasin just aknast välja ...

Täna on tööposti otsas vaikne ja rahulik päev, on aega niisama mõtiskleda.

Vaatasin aknast välja ja nägin. Väike tüdruk - patsid, valged sukkpüksid, roosad baleriinid, seelik - läheb koolist koju. Tõukerattaga. Kiiver kenasti peas. Nii tore!

Ah miks ja möh? Nooo ... Kui mina laps olin, ütles Vanaema, et tõukerattad ja üldse igasugused motoriseeritud liiklusvahendid on poiste mänguasjad ja tüdrukud nendega mängida ei tohi. Nii oligi. Jalgratas tohtis olla, sest Vanaema oli noorena jalgrattamatkal käinud, muid poiste asju ei tohtinud olla (ehitusklotse peaaegu ka mitte, ja saagi ja haamrit ei tohtinud puutuda, need on meeste tööriistad).

See väike tüdruk tohib olla välimuselt üleni tüdruk, aga sellest hoolimata ka tõukeratast juhtida. Küllap ta tohib muudki vastavalt sellele, mida süda igatseb. Nii peakski olema.

Wednesday, May 24, 2017

Oeh

Ma ERR-i uudiseid tavaliselt ei loe, aga täna kõliseb "minu" sotsiaalmeedia pr Presidendi viimasest väljaütlemisest. Ja just eile jagas üks tuttav-sõber (E. väike õde) vestlust oma lapsega sel teemal, et presidendist polegi ammu midagi kuulda olnud. Ei ole tõesti, ma juba mõtlesin, et ta on endale head nõunikud saanud ... Noh, nüüd saime selle väljaütlemise.

Ma ei jaksa kõiki neid kommentaare lugeda, lisan lihtsalt omalt poolt seisukoha, mida kindlasti on keegi kuskil juba väljendanud.

Mina olen kristlane. Oma riigitööl ei räägi ma sellest peaaegu üldse, välja arvatud siis, kui keegi küsib - sest ma leian, et usk on isiklik asi ja ei puutu sellesse, kas Kevinil on õpiraskused. Kuidas Kevinit toetada, jah, siis ma olen küll rääkinud, kuidas mina isiklike lastega mõnest raskest asjast üle saan, niisamuti, nagu ma räägin, et mõni pere teeb selles olukorras vaat nii, võib-olla aitaks see teie Kevinit ka ...

Oma kodus ma riigi ilmalikkusest ei hooli põrmugi, isegi hoolimata sellest, et Geni andmetel on mul pr Presidendiga ühine vana-vana-vana- ja nii edasi isa, sugulus läbi seitsme põlvkonna või nii. Meil peetakse söögi- ja õhtupalvet, sest nii on hea. Meil käiakse pühapäeval kirikus ja pühapäevakoolis, sest see on tore. No ja usutegudest pean ma kohe eraldi kirjutama, igapäevaelus on usutegu ka see, kui ma valin mittevihastamise või mittenäägutamise. Ja ma ei ole nõus, et midagi tõsist oleks viga kogudusekaaslasel (minust 20-30 aastat vanem inimene), kes ütleb, et teatriskäimine on patt. Ilmselt sobib see seisukoht tema usu- ja maailmakogemusega.

Ja kuidas see küsimus turvalisusega haakub ... Kui meie pere ja veel mitukümmend tuhat inimest usuvabadust niipidi rakendavad, et otseselt keegi palvetamist ei keela, järelikult me tohime teha seda, mis meie meelest on õige, kes ütleb, et mingi Ahmed (palun vabandust kõigi toredate Ahmedide ees, see oli lihtsalt esimene araabiapärane nimi, mis pähe kargas), kelle jaoks on sünnist saadik ülim olnud islamiseadus, sama ei arva? Et tema tohib kindlasti teha seda, mis tema meelest on õige - ja kui "õige" on hävitada uskmatuid? Ja kui seesama Ahmed ei tea midagi lõhkeainete omamist reguleerivatest seadustest või on ta lihtsalt geniaalne keemik, kes suudab ühekaupa süütutest, täiesti legaalsetest ollustest mingi surmava segu kokku keerata? Tema lähtub ju oma usust ja usuvabadusest.

Tähendab ... Euroopa on sattunud olukorda, kus "euroopalikud väärtused" kehtivad ainult kabinettides ja ainult niinimetatud põliseurooplastele (uhh, kui rassistlikult see väljend kõlab!). Kölni uusaastaöö. Pariis. Brüssel. Stockholm. Jõuluturg. 14. juuli pidustused eelmisel aastal. Manchester. Kui me Ajal Enne Lapsi käisime sõbrannal Brüsselis külas, juba siis oli ümber vale tänavanurga pöörates paha tunne - tänaval käis elu, mis erines nähtavalt igasugusest mujal Euroopas kogetust, aga sellest palju hullemad olid altkulumupilgud pahaaimamatute äraeksinud turistide suunas. Unistaja prantsuse keele tööraamatus oli palju juttu Pariisist ja õpetaja ütles, et kui ta ükskord sinna läheb, siis teab ... mille peale mina ütlesin, et esialgu me Pariisi ei lähe, me ei julge. Nii ongi. Ja riigi ametlik seisukoht ei kaitse mitte millegi eest. Kaitseb ehk väiksus ja tähtsusetus, samuti asjaolu, et Eesti riik ei ole sõjapõgenike jaoks mugav - väikesed toetused on üks asi, aga meil puudub praegu veel (ja sõjapõgenike hajutamine eraldi maakondadesse on täiesti õige otsus!) tugev äärmuslaste kogukond. Ma arvan.

Tuesday, May 23, 2017

Langevarju värvist

Ritsik kirjutas mõni aeg tagasi huvitavast raamatust. Ma ei ole seda tegelikult lugenud, pole kätte juhtunud, aga täna esitas otsene ülemus mulle küsimuse, mille peale ma hakkasin Ritsiku raamatututvustusest mõtlema. Või õigemini selle peale, mida muud ma veel võiksin teha.

Ärge saage valesti aru, ülemuse asi ongi uurida, mida inimesed kavatsevad oma eluga järgmisel õppeaastal peale hakata, valget paberit ja kirjapulka ta mulle ei ulatanud ega midagi. Pealegi olin ma kolm aastat tagasi täiesti kindel äramineja, aga käimise vähendamine andis uue hingamise või midagi sellist. Tõeliselt tegusaid tööpäevi on protsentuaalselt kohe kindlasti rohkem kui varem ja see on hea. Alati on hea tunda, et sinu tööposti otsas viibimisest on mingit kasu ka. Isegi kui see kasu ei ole enamasti käegakatsutav.

No aga. Inimene peaks elus tegema midagi, mis teda vaimustab. Tõeliselt vaimustab. Kohe nii, et suudaks vaimustada teisigi ... Kes vaimustub kanadest, kes misjonitööst, kes pereteraapiast. Räägitakse, et hea õpetaja käe alt tuleb hulganisti selle õpetaja ainest vaimustunud õpilasi. Vladimir Levi raamatud olid vaimustavad jah, sealtkaudu ma sattusingi sinna, kus ma praegu olen. Aga see ei ole nagu päris see. Kui ma vahel harva üleLinnalistele kolleegide kokkusaamistele juhtun, näen seal üht ja teist, kes põlevi silmi jutustab, kus põneval koolitusel ta on käinud ja mida teada saanud ... Mina kuulan tänulikult ära ja panen kõrva taha, rakendan ka, kui meelde tuleb, aga teisi ei sütita.

Üsna hale on olla inimene, kellele meeldivad paljud põnevad asjad, aga kes tõelist kirge ühegi eriala vastu ei tunne. No aga harutaks ...

Tegelikult vaimustavad mind raamatud. Ja söögitegemine. Ja kõige toredam palgatöö üleüldse oli ühe toitumis- ja kokandusalase raamatu tõlkimine, mis siis, et seda vist siiski ei avaldatud. Avaldamise küsimus polnud enam minu asi, autor lihtsalt vajas oma teksti teises keeles. Niisiis, ma võiksin hakata kokaraamatute tõlkijaks. Ja kuna ma märkan ka kõikvõimalikke keelevigu ükskõik mis tekstides, siis ka toimetajaks.

Nii, ja kus on kõik need kokaraamatukirjastused, mis minusugust pikisilmi ootavad? Häda on selles, et Tõeliselt Hea Toimetaja peaks olema keeleliselt veel mõnevõrra tugevam kui mina, minul on tegelikult suure ja väikese algustähe reeglitega probleem (teate küll, nõukogude inimene, Borodino leib ...). Ja selles ka, et kirjastused vajavad inimesi, kes suudaksid teha midagi nii kokaraamatu kui traktoriraamatuga, aga mina suren ära, kui pean tehnikatekstidega pikemalt õiendama. Mis vahet seal on, kas on sisemine kuuskant või välimine kaheksakant (kas need on olemas? Mees läks magama, ma ei saa küsida), üks rauakola kõik, laske mul kirjutada vahustamisest ja pruunistamisest!

Teine asi, mis mind vaimustab, on emadus. Kui lapsed väikesed olid, siis ma olin vahel lihtsalt niisama, ilma tegevuseta hämmeldunud. Ema. Emme. Mina, kujutage ette. Nojah, eks ma olin selleks ka umbes kümnendast eluaastast peale saada tahtnud, unistuse täitumine või nii. Emadus nii mõnegi populaarse beebiblogija moodi (et siin on mu beebil x firma peapael ja n firma mähkmed, ja me käisime esimest korda loomaaaias ja tegime karupuuri juures püksi) ei ole päriselt minu teema, ja poistega autosid veeretanud pole ma ka mitte kunagi, aga see osa, kus lapsel, ükskõik, kas ta on suur või väike, tekib ohoo-moment, või kus laps millestki vaimustub ... palun, neist hetki tahaks veel rohkem. Ma olen isegi valmis teist korda Legolandi minema (aga siis ma võtan kudumistöö kaasa), sest lapsed olid vanemate jaoks iiiiiiiigavas lõbustuspargis nii pööraselt õnnelikud! Minu moodi emadus sisaldab ka pidevat piiride paigashoidmist ja lapstööjõu ärakasutamist, aga ma usun (ja Levi raamatus oli ka nii!), et see ei ole lõpuks paha. Kõige parem lapstööjõu ärakasutamine toimub muidugi siis, kui samal ajal töötab lapse kõrval vanemtööjõud, aga kui piirid on kord õiges kohas, siis jääb vanemale ainult tore osa - nende avardamine vastavalt lapse vanemaks ja arukamaks muutumisele. Väike soe (ja unine) kera süles on muidugi ka imetore, aga need hetked muutuvad laste kasvades aina harvemaks, sest noh, süle mahutavusel on ka mingid piirid. Lapsed kui kaasteelised aga vast ikka jäävad. Isegi kui nad Kolumbiasse misjonärideks lähevad või mõnel muul põhjusel igapäevaselt siin ei ole.*

Emadusest vaimustumisel on ainult see paha omadus, et see ei too leiba lauale. Isegi mitte uute suuremate peretoetuste puhul, pealegi on Jumalal meie laste arvu suhtes omad plaanid, hetkel on kolm ja olgu me sellega rahul. Emadusest vaimustumise ainuke kasu on, et ma tahan olla aina parem ema. Natuke vist õnnestub ka, sest kui raskustest ei õpi, milleks siis üldse raskustega toime tulle, võiks niisama teki üle pea tõmmata ja oodata, äkki läheb ise üle? Ja raskusi pakub lapsevanemaks olemine muidugi küllaga. Raskused piiride õigesse kohta seadmisel. Raskused lapsest õigel ajal õigel viisil arusaamisel. Raskused mõistmisel, et nad ei olegi enam nii pisikesed nagu nad tunduvad ... Raskused lahtilaskmisel. On vaja arendada endas välja oskus mitte närviliselt küüsi närida, kui laps mingitel asjaoludel emmega samas elemendis ei viibi. Ja oskus hoida salapaigas varuks tahvel šokolaadi juhuks, kui põlvkondadevahelised erimeelsused meeleäraheitele viivad. Ka seda juhtub /laiutab käsi nagu Macaulay Culkin filmis "Üksinda kodus" või Unistaja igal sobival juhul, sarnasus on täitsa olemas/!

Sellest kõigest järelduvalt ... teenin edasi seal, kus olen. Küllap ülemus teada annab, kui ta kedagi teist vajama hakkab, ja ehk on selleks ajaks ikkagi kuskil vaja üht kokaraamatute tõlkijat. Või tuleb vahepeal mõni parem mõte.

______
*hetkel on isegi JJ veel selles õndsas eas, kus täiskasvanuna vanematekodus elamine tundub ainumõeldava eluviisina. Eks me oleme rääkinud ka, et meie majja ja krundi peale mahuvad nad soovi korral koos kõigi oma peredega - aga seda näeb siis, kui nad rohkem iseseisvuma hakkavad, arvatavasti on tulevastel miniatel ka mingi sõnaõigus. Peoliblikaid nad loodetavasti meile koju ei too, aga "tee tööd, siis tuleb ka armastus" ei tohiks meie pojad ka oma tulevastele öelda, kui need meie kodu asukoha peale ära kohkuvad.

Sunday, May 21, 2017

On meie keskel suvi

See laul kummitas mul reede õhtul kohe koledasti. Just selles vanas variandis - kuigi mina olin seda lapsena loomulikult mustvalgena näinud ega osanud aimatagi, et täiesti normaalsetena tunduvatel lastel olid filmis kaelas pioneerirätikud - sest väljaspool kooliaega ju vähemalt kaheksakümnendatel mitte ükski täie mõistusega inimene sellist asja ei tarvitanud.

Igatahes tuli meile reedel ootamatult suvi. Koos loaga kanda lühikesi pükse ja T-särke, sõita rattaga metsa ja kasutada aiakastmisvoolikut ... esialgu siiski sihipäraselt. Veesõja jaoks ei ole veel piisavalt soe. Võib-olla lähevad enne kuu lõppu isegi mõned puud lehte, kes teab.

Suve lootuses panin maha palju porgandeid, herneid, porrulauguvuntse ja peediseemneid. Tomatite räimepanekuga läheb veel paar päeva aega. Võib-olla saame tuleval nädalal ka oma aia rabarberist kooki - meil siin on nimelt paras Arktika ja kõik asjad kasvavad oluliselt kauem kui normaalsetes paikades (Vanaema, kelle aed on igasuguse põhjatuule eest täiesti kaitstud, väidab, et ma lihtsalt ei rohi piisavalt - eks tal on õigus oma arvamusele). Üks puu, mis algselt pidanuks olema Emma Leppermann, aga on ilmselt pööranud metsikuks, igatahes juba õitseb. Üht kirsiõit nägin ka ja lõpuks ometi õitsevad võililled.

Aiatööde käigus saime nii mina kui Unistaja hammustada mingilt eriti mürgiselt kevadiselt putukalt, nii et Unistajal on paistes põsk ja minul otsmik. Pääsukesi pole sel aastal veel näha olnud, aga me ootame neid pikisilmi. Toitu neile jätkub.

Lillebror käis koolis vastamas ja saime teada, et tema teadmistest jätkub esimese klassi lõpetamiseks. Ega muud arvata olnudki. Jõugu Juht vastas prantsuse keelt ja vastas hästi, nelja peale. Hämmastav, et nii ebamääraste prantsuse keele alaste teadmiste eest "neli" pannakse, aga ju ta siis suutis oma tippvormi ajastada õigeks hetkeks.

Veel saime JJ kohta teada, et Endises Koolis talle hetkel kohta ei ole. Ka see ei ole üllatav, aga millegipärast oleme me siiski natuke nagu pettunud ja segaduses. Nimelt tundus Poiste Endine Kool meile kõige parema valikuna õpitavate võõrkeelte, seltskonna ja asukoha mõttes. Nüüd peame hakkama otsustama, kas üldse (sest Mees ütleb ja üks mu kolleeg, kellega ma sellest rääkisin, arvas ka, et JJ-ga ei juhtuks midagi eriti hullu, kui ta veel ühe aasta koduõppel oleks - ega tegelikult ei juhtuks jah midagi tõeliselt õudset) ja kui jah, siis kuhu ta sügisel läheb. Õnneks on tal Emme Koolis koht niiehknii olemas ja Kohalik Kool peab piirkonnakoolina lapse vastu võtma ka siis, kui me esimese septembri hommikul kell üheksa avaldusega kohale sajame (mida me teha ei kavatse), nii et midagi väga traagilist ei ole. Küsimus on ainult selles, mis oleks parim valik.

Mees käis Väikeses Kuurortlinnas meeste palveõhtul. Jõugu Juht käis juunioridega Lähedalasuvas Lossis ja pühapäevakooli rühmaga ppk lõpetamise puhul Kohalikus Seikluspargis. Lillebror käis loodusringiga Pokumaal. Meie teised ... tegelikult me käisime kõik ka. Laupäeval oli Muuseumiöö ja minul tuli hull mõte minna algselt planeeritud Jääaja Keskuse asemel hoopis Rakverre. Lopsisin valmis mõned võileivad ja keerasin pühapäevase kirikukohviku jaoks mõeldud kõrvitsakoogil tule liiga vara alt ära (ta vajas kiriku köögis kohe mitmekordset üleküpsetamist, et söömiskõlbulikuks saada, aga see kook kipubki nätskeks jääma, kui teda korraga palju teha, inimesed sõid ja keegi välja ei sülitanud), läksime võtsime juunioride väljasõidult JJ ja sõitsime. Linnuses oli väga palju rahvast ja laste vaimustus hoopis väiksem kui eelmisel korral - no aga eks nad ole meie viimasest linnuse-külastamisest saadik ka tervet hulka igasuguseid linnuseid näinud, nelja aastaga jõuab üpris palju. Mängiti üks malemäng ja  käidi kontrollimas, kas sarviline tegelane eemal künka otsas on ikka isane. Olevat olnud küll. Siis läks ootamatult jahedaks, me pidasime piknikku soojema koha puuduses hoopis autos ja tutvusime politseimuuseumiga. Ka seal oli väga palju rahvast, aga mürtsuga vastu takistust sõita ja kiivreid pähe proovida sai küll. Mulle seal sobis, soe oli, aga Mehel kui kogenud astmaatikul sai õhk otsa ja ta muutus pahuraks - ega ei ole jah midagi rõõmustada, kui hingata ei saa. Õue peal oli õhk värskem ja Mehel ka kohe parem olla. Tundus arukas asuda tagasiteele, aga tee peale jäi meie jaoks täiesti ootamatu paik - Roela käbikuivati. Teate, see on täitsa finuminaalne koht! Saab teada midagi kuuse- ja männiseemnete varumisest Ukuaru stiilis, aga muuseumiööl toimus seal ka kohalik rahvateater või midagi sellist. Katusealuse meisterdamise-töötoa materjalidest olid mitmed mehed saanud endale kollikostüümi ehk villast habemetuustid ja rinnakarvad, ja siis nad seal - karvastena - rääkisid ja esinesid. Ootamatult olime sattunud "Eesti rahva ennemuistsetesse juttudesse". Lapsed kuulasid, silmad rõngas, meie imetlesime ahjuust ja kogu maja üleüldse. Ringkäigu ja jutuvestmise lõpuks juhatati rahvas töötuppa, kus lapsed valmistasid ühe käbilamba (JJ), ühe käbiöökulli pesas (Lillebror) ja ühe Originaalse Jalgadega Käbi. Vati Sees! (Unistaja) Mõnikümmend kilomeetrit pärast käbikuivatit palus Lillebror tagaistmelt, kas ma võiksin palun tema öökulli hoida, sest tema tahab nii väga magada ...

Veel saime õnnistatud Saksamaalt tulnud paki ja Hiiumaalt tulnud munade võrra. Mõlemad tulid ilusate üllatustena. Aitäh. Inimesed on ikka ilusad ja head.

Wednesday, May 17, 2017

Kroonika mõttes

Täna me koduõppisime. Eelkõige prantsuse keelt, Lillebror maalis lilli. Hirmus on see koduõpe, hirmus! Igatahes on see hirmus siis, kui laps, kellele on antud eessõnade harjutamiseks superlihtsad tõlkelaused, kirjutab lihtsalt sõnad üksteise järel ritta, ei eessõnu, ei artikleid ... ometi on tööviohik koos kõigi reeglite ja näidetega käepärast ja isegi soovitatav kasutada! Hirmus on ka see, kui laps, kellele öeldakse korduvalt, kuidas üht sõna hääldada, hääldab ikka põhimõttekindlalt valesti ja hakkab lausa nutma, kui lapsevanem lõpuks õiget hääldust nõuab*. Ja kui kolmas laps sinilille ümarate kroonlehtede asemel kohe mitu korda karikakralehti joonistab ja iga täiesti puhtaks kustutamise järel taas sama vale kujuga õielehti tegema hakkab (teemaks oli lihtsa kujuga õite joonistamine ja guaššidega suure pinna katmine, nii et karikakar poleks tõesti kõlvanud). Kevadväsimus see ei saa olla, mingi imelik kuuseis ilmselt.

Siis läksime õue. Porgandid said maha. Porrulauguvuntsid said peenrasse. Pool peenart sai suhkruherneid ja üks peenar tavalisi herneid, järelikult tuleb herneseemet juurde osta. Peedi ja kõrvitsani me täna ei jõudnudki, aga ehk saab homme või näiteks laupäeval enne muuseumiööle minekut.

Nüüd voolib Unistaja kahekäemõõka ja Jõugu Juht võinuga. Ahjus on makaronivorm. Homme vastab Jõugu Juht prantsuse keelt, aga ma hetkel ei taha selle peale mõelda, tänast vaeva on juba küll olnud ...


_______
*"Unistaja, ütle minu järel: "vuu"!" Unistaja veab moka rulli ja ütleb: "Vöö." "Unistaja! Vuu-uu!" Unistaja (halades): "Vuhuu ..." Oeh. See raske sõna "teie" prantsuse keeles, eks ole.

Tuesday, May 16, 2017

Mure ja rõõm rändavad tõesti üheskoos

Ei, mitte midagi nii lõpmata traagilist, nagu Tjorveni-lugudes oli. Aga.

Kõigepealt oli paarituarvulise aasta emadepäev, mis paistab meie peres olevat Ema Põhjaliku Ärasolvamise Päev ja Emade Ameti Harjutamise Päev (noh, kui nüüd filmiklassikat tsiteerida - kui sai selgeks, kes tahab ja keda võib matta koos majaga, ütles Ärni Liinale, mis on emade amet). Tuleval aastal ma jälle rõõmustan ja ületuleval aastal jooksen ära, ma polegi kuskil spaas ega pediküüris ega muus taolises kohas käinud. Siis öeldi auto ülevaatusel, et need ja need ja need vead paluks parandada, enne eriti mitte sõita - aga see pole ju eelarves, me kogumejakogume katusekende jaoks, mitte millimeetrise läbimõõduga summutiaugu keevitamise jaoks!

Aga siis ... said mõlemad vanemad poisid ilusti hakkama muusika aastamaterjali vastamisega. Huhhh. Muusika on meil üks kõige keerulisemaid aineid. Ja siis ... tõi Mees pakiautomaadist paki. Paki kättesaamise järel kõndis ta südamerahus paar meetrit eemal seisva auto juurde ja hakkas selle ust sikutama. Meie lastega vaatasime oma autos istudes täielikus jahmatuses pealt. Õnneks ei olnud teise auto omanik läheduses. :P Natuke naermist kulub iga ilmaga ära, aga lisaks suutäiele naerule oli pakis veel pool kilo maiustusi ja üks katuseaken, paberkujul. Meie armas pisike proua Lore Gummerbachist, kellele muuhulgas kuuluvad surematud õpetussõnad: "Sa ei pea kõrval seisma ja vaatama, kuidas muna keeb," ja mõned tema palvegrupikaaslased olid meile kingituse saatnud. Ma nüüd teen lõpuks ära perekondliku uudiskirja ja saadan meie Gummersbachi kogudusele - vähemalt selle peavad nad ikka saama!

Igatahes on praegu, vahetult enne unejuttu ("Raksuv muusika", Pratchett), musklinäitamise ja poisslaste pidžaamastamise hetkel elu ilus. Selle lause kirjutamise ajal läksid nad kaklema, aga kolm väikese vanusevahega poissi ongi nagu Nac Mac Feegles ehk Tillud Vabamehed ...

Friday, May 12, 2017

Kaksteist pilti kaheteistkümnendal kuupäeval

Saksakeelses blogi-ilmas tehakse niisugust asja. Tee kaheteistkümnendal kuupäeval kaksteist pilti ja näita teistele ka. Õnnetu nutitelefoni-omanikuna mõtlesin, et katsetan kah - on sellest imemasinast niigi palju kasu.

Hommikuks anti kohvi ja eileõhtust kardemonisaiakest.



Indigioaalane ütles, et mul olevat jalad kindlalt maas ja ma tean, mida tahan. Jah. Kui on 12. mai, siis ma tahan kanda kingi, mitte talvesaapaid, isegi kui hein on härmas. Kingad, muide, ei ole nii täiuslikult igavad, nagu paistab, aga minu poolest võinuks nad isegi rohkema kiuksuga olla.


Töövahendid. Pildi tegemise ajal ei riivatud ühegi õpilase privaatsust.



 Panin Vanaema jaoks kanga sukka.

Ja käärisin Astra siniste vaipade jaoks kanga. Sedaviisi pakitud kangapletiga võib Petseri minna, ütles mu vanavanaema.

Findus tuli külla.

 Ja must Mimi väänles Maja ees asfaldi peal. Oi, kuidas talle meeldib väänelda!

Käisime poes ka. Koti kinkis mulle Oma Helga Wuppertalist. Oma Helgat kahjuks enam ei ole. :(

Vanaema juures Linnas on troopiline saar, kus kõik asjad kasvavad palju varem valmis kui meil. Rüüstasin rabarberipuhmaid ja küpsetasin rabarberi Tarte Tatini'i. 

 Valge Mini ei tahtnud pildile jääda.

 Kudu.

Lõpuks nõustus Valge Mini pildile jääma.

Minu blogiauhinnad

Ma niisama, Indigoaalane tegi ja keegi veel - no ja sealt EBA nimekirjadest ei leidnud palju neid, kelle poolt hääletada!

Salajasi ei auhinda, need teavad ise ka, et nad mulle meeldivad.

Publiku Lemmik - Ritsik.

Kõige Harmoonilisema Emaelu Blogi - Iibis.

Aruka Täiskasvanu Blogi - Indigoaalane.

Parim Matkava Teoloogi Blogi - Carmen.

Parim Sportlane - Tiidrek.

Noored, Kes On Teinud Teoks Selle, Mida Mina Ikka Veel Teoks Teha Ei Julge - Anar ja Egle.

Parim Koduõppepere - Karina. Tal on kohe mitu blogi, vaadake linke üleval parempoolses nurgas!

Kõige Ilusamad Pildid ja Elu Võimalikkusest Inglismaal Lillebrori-vanuse lapsega - Alice.

Elu Võimalikkusest Koolilastega Šveitsis - Eva. Pealegi andekas kunstnik, kelle pildid panevad naeratama.

Elu Võimalikkusest Väikelastega Saksamaal - Dresdeni Koduperenaine.

Elu Võimalikkusest Kassiga Igal Pool - Serveri Sirvija. Franz on elanud rohkemates riikides kui nii mõnigi inimene, eks ole!

Elu Võimalikkusest Uus-Meremaal - Maria

Parim Kirjanikublogi - Aidi Vallik.

Elu Viie Lapsega - Piparmünditee.

Mina Suhtun, Kuidas Tahan Ja Mind Ei Huvita - Eveliis. Milline jaks ja julgus ikka uuesti alustada ja sealjuures mitte unustada ära elunautimist.

Parim Käsitööblogi - Liina. Kas saaks üldse teisiti olla?

Elu Võimalikkusest Jaapanlasega - Maarja.

Kõige Sõbralikum Blogi, Mis Siis, Et Roheline - Osaline. Ühtlasi minu meelest parim haridustöötajablogi.

Kõige Vaimukam - Alli Kass. Peaaegu sama hea nagu Ematehnik, ainult et tema enam eriti ei kirjuta. Viimase puhul kerige päris alla ja vaadake paremal all linke pealkirjaga "Igavuse vastu". Need peaks välja printima.

Elu Võimalikkusest Kuskil Maakohas, Mehena - Hundi Ulg.

Parim Isablogi - Kaur.  Ei saa ju nii, et kõik ainult Henryt loevad, lugege suuremate laste isa elust ka.

Parim Katoliiklasest Arsti Blogi - Mari-Liis. Ta kirjutab küll hirmus harva, aga see-eest on tal siis ka alati midagi mõistlikku öelda. Päriselus on ka hästi tore inimene.

Võib olla, et keegi jäi mainimata, ja võib olla, et mõnes kategoorias ei tulnud mulle kedagi piisavalt head pähe. Näiteks jääb hetkel nimetamata parim raamatublogi, sest ma pole veel leidnud blogijat, kellega mul piisavalt sarnane maitse oleks. Sama häda on remondiblogide, kokandusblogide ja beebiblogidega ... eeee, beebiblogid lihtsalt ei kõneta hetkel eriti. Aga ma tänan väga kõiki, kes kirjutavad. Kirjutage, palun, sagedamini.

Wednesday, May 10, 2017

No teate

Kui 10. mail saab kolme lumesaju vahel kaks korda maad kaevamas käia, siis on selles lauses midagi valesti ... ma oleks lumesaju vahele jätnud. Praegu peaks olema kevad, toomingas, kannikesed, ööbik ja nii edasi. FB andmetel tegid tuttavad lapsed Linnas lumememme.


***

Teisel teemal: 17 aastat tagasi oli Mehel kaks naissoost sõpra. Üks olin mina ja te teate, mis juhtus. Kui see elu oleks nüüd teistpidi läinud ... Huvitav, kas Mehe tasakaalustav isik oleks selle teise sõbra päästnud või oleks see teine naissõber hoopis ka Mehe okupatsioonipooldajate ridadesse vedanud? Ma seda viimast ei tahaks hästi uskuda, Mees on liiga intelligentne.

Ma arvan, et ma ise ei oleks ka ilma Meheta veidraid poliitilisi vaateid omandanud, sest varaste kahekümnendate sotsialismi-ideest olin ma 17 aastat tagasi juba jõudnud välja kasvada.

Igatahes on mul hea meel, et Mees minuga abiellus ... ja et ta selle teise naissõbraga suhted katkestas, niipalju kui mina tean. Mis see ilmarahvas meist muidu arvaks, et äkki viime ka kuhugi lilli või ... Aga teisest naissõbrast on loomulikult südamest kahju.

Tuesday, May 9, 2017

Meeste ja naiste käsitööst

Eelmise postituse sabas tekkis arutelu tööõpetuse üle. Mnjah.

Mina kasvasin selgete soorollidega peres. Või vähemalt ei sattunud minui isa minu esimese 15 eluaasta jooksul kordagi kööki ja mu ema ei oska siiamaani ei autot juhtida ega tapeeti panna. Mina oskan mõlemat ja see hämmastab mu ema ikka ja jälle (load sain vist aastal 1996): "Sa ISE sõidad? Eieiei, Su Mees tuleb ikka viima, eks ole?" Et Mees võib samal ajal olla muude kohustustega hõivatud ja auto on minu vajaduste järgi (automaatkast! alati ja ainult!) ostetud, pole oluline. Naised. Ei. Juhi. Autot., arvab mu ema. See ei takista teda sõbranna juhitud autos rõõmsalt poodi ja juubelile sõitmast.

Naiskäsitööga hakkasin tegelema nii ammu, et ei mäleta enam. Kuduma õppimist mäletan muidugi küll, olin siis arvatavasti viiene. Esimeseks tööks oli kududa pisikesele mänguloomale sall. No ja esimesed kangasteljed, need laste omad, sain kuue- või seitsmeaastaselt. Asjad lihtsalt käisid meil nii. Söögitegemise õppisin siiski hiljem raamatutest selgeks, sest minu vanaema last kööki jalgu ei tahtnud ja ema ei armastanud ega osanud süüa teha. Lapsena ainult lugesin kokaraamatuid. Need olid põnevamad kui Pipi või ütleme, Barankini fantaasiad. Ema küll ei lubanud vanaema riiulist raamatuid kiskuda, mis sa vahid neist, seal pole sulle midagi põnevat ...

Koolis meil kokandust mitte üheski vormis ei olnud, nii et seda poleks õppida saanudki. Esimeste klasside tööõpetuses tegeleti peamiselt paberitööga, see mind ei köitnud, tõsiseltvõetavaks läks asi kolmandas klassis, kui tuli palistada taskurätti ja heegeldada pajalappi või midagi sellist. Sellest korrast mäletan, et märkasin tüdrukute ja poiste erinevust - õpetaja käskis mul heegeldamist õpetada poisile, kelle suured kandilised ja karedad käed olid nii absurdselt kohmakad ega suutnud kuidagimoodi heegelnõela peos hoida ... ja mina muidugi oma oivikuülbuses ei suutnud aru saada, miks tema ei suuda. Hiljem sai sellest poisist vist tisler.

Ei saa küll öelda, et põhikooli tööõpetuses oleksin ennast tundnud nagu kala vees - õmblemist vihkan ma kogu hingest siiamaani! -, aga välja tuli ja viis oli. Poisid tegid midagi kõrvalruumis. Lärmakalt. Poiste tööõpetuseklassi sattusin mina vist kaks korda, klassipäeviku asjus, ja alati oli sinna minna kole häbi. Mõtelge, mina, tüdruklaps, trügin meeste maailma! Kuhu see kõlbab! Selle tunde tekkimisele aitas muidugi kaasa "kallite" klassivendade negatiivne tähelepanu, kui üks kohmakas plika ukse vahele ilmus, ja puruvõõras õpetaja, kes oli alati jahmunud ja tihtipeale hoopis eiteakus, nii et päevikut tuli oodata kaua. Et mina võiksin teha mingit puutööd, poleks mulle ilmaski pähe tulnud - seda teevad ju poisid!

Siis läks aeg edasi ja minust sai tütarlaps korteriga. Olin vahepeal teada saanud, et "selbst ist die Frau" (naine tuleb ise toime), ja minu esimene tõsisem puutöö-alane ettevõtmine oli kolme toa põrandate lihvimine. Isa aitas, aga masinal laenutuses järel käisin ise. Laenutusest kütiti, miks see mees ise ei tulnud, kes tööle hakkab ... mina ütlesin, et tulin küll, aga mees ma pole. Laenutuseonku oli veidi hämmeldunud, aga masinavõtmist ei keelanud. Suure masinaga on muide väga tore põrandat lihvida, masin läheb ees nagu suur koer, inimene hoidku lihtsalt tagasi ... Mööbli panid siiski kokku tuttavad poisid ja midagi tegi isa valmis. Puid kuuris lõhkusin siiski ise, kirvega. Pikapeale hakkasin halgudele pihta ka saama. Elektritöödest õppisin ära niipalju, et kurvisin tapeedipanemiseks pistukupesa korpuse seina küljest lahti ja sain pärast tagasi ka. Üks tolleaegne tuttav imestas, kuidas ma seda küll julgen, temal on niisuguste asjade jaoks mees ... no mul ei olnud siis veel meest, isegi mitte poifrendi.

Tööposti otsas olen kuulnud ka paari tütarlapse ohkamist, miks ei saa poistega puutöösse minna ... noh, muidugi saaks ja tohiks, aga imelik on, sest teised tüdrukud tikivad-heegeldavad, ja siis nad vaatavad ... ja poisid ei võta omaks. Hoopis rohkem on neid tüdrukuid, kes arvavad, et igasugune käsitöö on nõõõmee ja asju ostetakse poest, mitte ei tehta ise. Ma tänapäeva noortest saan isegi aru, aga et minuvanused sokki poest ostavad ja marjad põõsa otsa hukka lasevad, võtab kukalt sügama. Nojah, võib-olla ongi kasulik, ma olen siis oma väike-maja-preerias-eluga huvitav anakronism ... Eriline olla on ju tore. Poisid aga ei ole ühegi tehnoloogiaõpetaja ajal kurtnud, et ei meeldi, lähevad meelsasti tundi ja viilijaid on vähe.

Alice rääkis, et Inglismaal käivad poisid ja tüdrukud igasuguses käsitöötunnis koos. Mõnes mõttes on see õigegi, tõesti, ei ole diskrimineerimine ega midagi, aga teisest küljest ikkagi ... Olen juba harjunud mõttega, et mu pojad oskavad kududa ja äi õmmelda, ise saan tapeedi seina ja põranda lihvitud ... aga naela mitte kuskile sisse lüüa ei jõua ja akutrelliga keeran enne kruvi pealt risti maha kui kruvi natukegi puu sisse saan. Kätes lihtsalt ei ole jõudu. Ja ma arvan, et see suurte kandiliste kätega poiss kunagisest kolmandast aast oleks juba neljakandilise lapi kudumise ja järjehoidja ristpistes tikkimise ajal töö nurka visanud, sest mõnel inimesel lihtsalt ei ole ega tule peenmotoorikat. Sama, ma arvan, on Unistajaga - käekiri on õuuudne ja nõelatöö kuidagi ei edene, Vanaema abil tehtud lapikesed on ka nii ... pussa-käära, aga puutöö vaimustab.

Mulle meeldiks küll, kui iga laps saaks ise otsustada, mis käsitööd ta õpib, ilma imelikkult vaatamist kartmata, aga see võiks toimuda kuidagi kursuste süsteemis. Umbes nii, et sissejuhatav kursus on kõigile sama, aga edasi saaks võtta süvitsi just seda, millest keegi vaimustub ja millele andi on, sest vaadake, Flashdance ees või taga, mõni siin sureks õige mitut surma, kui peaks keevitusaparaati näppima või mingit muud eriti karmi tehnoloogiat õppima. Aga kui sissejuhatav kursus piirdunuks vasktraadi painutamisega, oleks vast olnud üleelatav ja poleks see poiste ruumi sisenemine nii kole olnudki - ah ei, siis polekski ju olnud poiste ja tüdrukute ruume. Kohe palju lihtsam.




Sunday, May 7, 2017

Tänumeeles

On olnud keskmisest tegusam nädal. Keskmisest rohkem töötegemist, keskmisest rohkem suhtlemist, keskmisest rohkem väsimust. Viimast on näha sellenädalaste postituste trükivigades. Õudus. Püüan edaspidi tähelepanelikum olla.

Maikuu algas kodus laatsaretiga. Jõugu Juht oli terveks saamas, Mees oli haigeks jäämas, mina olin midagi vahepealset ja nooremad lapsed köhisid ja nohutasid seltskonna mõttes kaasa. Sellest kõigest hoolimata otsustasime, et kuna meie üpris nõrga immuunsüsteemiga vanavanemad ei ole meilt kelleltki haigust külge saanud, ei ole tegu millegi tõsiselt nakkavaga ja võib inimeste hulka minna küll. JJ käis ühe Endise Klassivenna sünnipäeval, mina ja Mees Meremehe ja Meremehe naise ühis ... peol. Raske on täpset nimetust anda üritusele, mis toimub küll sünnipäeva nime all, aga käitub nagu pulmad - nii et lõpukõnet pidanud pastor M. esimese hooga ütleski, et tavaliselt pulmas ... oih, see on siiski sünnipäev - ja toimub mõlema sünnipäeva ja isegi pulma-aastapäeva suhtes mingisuguses nihkes. Igatahes oli tore pidu ja minu meelest mõnevõrra lustlikumgi kui nende pulmad 19 aastat tagasi - no aga tookord olin ma esimest korda elus kristlikus pulmas ega tundnud peaaegu kedagi, ülejäänud noored aga olid suuremalt jaolt omavahel lähedased sõbrad. Aitäh. Pidus käis ka see esimene piibelehesall. Kogesin, et pärisvillane on tõepoolest soe isegi siis, kui ta on härmalõng-õhuke. :)

Reedel käis JJ vastamas ajalugu ja Lillebror mida iganes. Õpetaja Õunapuuhaldjale üllatusena tulnud asendustunni tõttu veetis Lillebror tund aega esimeses bees töölehti täites ja minu tööasjade ja JJ vastamise ajakava tõttu (sest ma ei saada kaheksa-aastast last üksi talle täiesti tundmatu magalarajooni vahele kulgema, Mehel ei olnud aega talle kohe järele tulla, aga kuskil pidi laps ju olla saama, eks ole) teise tunni "oma" klassiga koos tööõpetuse tunnis. Vähemalt ühe käelise tegevuse koha pealt saab "linnukese" ära teha, õpetaja kiitis, et laps oskab kääridega lõigata. Ka etteütluse kirjutas Lillebror hästi, ainult küsimärgi kirjutamist ja kasutamist peame veel harjutama. JJ ajalootulemus oli ootuspärane - õpetaja jäi rahule. Eks me oleme laste üldise silmaringi, sealhulgas ajaloost arusaamise nimel natuke vaeva ka näinud.

Laupäeval oli See Päev, Mille Nimel Pool Talve Tööd Tehakse ehk Linna suur kevadlaat. JJ käis juunioride kokkusaamiselt tulles kesklinnast läbi ja tegi meie poolt soovitud kohale märgid peale - päriselt pole niimoodi ilus, aga sellel laadal kehtib kohasaamise puhul põhimõte "kes ees, see mees". Tuttav seebikunstnik (muide, tema pärnaõieseep on imeline ja pingviiniseep püsib hästi kaua pingviinina!)  ütles, et juba kell pool kolm öösel olevat enamik kohti hõivatud olnud. Huu. Meie tõusime kell viis. Kõigepealt kesklinna, koht leida, huhh!, atribuutika maha, mina ja Unistaja telki püsti panema (sest juhul, kui üks rändav pilv soovib ennast meie kohal tühjaks väänata, tuleks saja meetri kaltsuvaipade kuivatamiseks rentida vähemalt spordihall ...) , Mees ja Lillebror Vanaema juurde kaupa peale võtma. Jõugu Juht oli Vanaema juures ööd olnud. Unistajaga koos midagi juppidest kokku panna on lust ja rõõm. Laps, kes on virtuoos Legode alal, saab ideaalselt hakkama ka laadatelgi ja vaipade riputamisalusega, ainult käte siruulatust jääb mõnes kohas esialgu väheseks.

Laat ise oli tavaline, võiks öelda. Oli natuke rahvast ja Väga Palju rahvast. Oli ostjaid ja ma-tulen-kindlasti-tagasi inimesi, kes muidugi tagasi ei tulnud. Oli paar külatola-tüüpi inimest ja toredaid kohtumisi võõraste ja tuttavatega. Kaks villavaipa läksid Austraaliasse. Selgus, et meil ongi ainult üks täpselt kahe meetri pikkune vaip. Selgus, et kempsuvaipadega on hetkel olukord nadi. Kogesin taas, et ma võin küll laadal müüa, aga ostlema läheksin ainult laada alguses või lõpus, keskpäeva kandis on seal minu maitsele liiga palju rahvast korraga igas suunas liikumas.

Lapsed veetsid päeva peaaegu nii, nagu Rasmus ja Pontus Täitapunõmmel tivolis (Astrid Lindgren, "Rasmus, Pontus ja Lontu") ja Fern ja Avery suurel põllumajandusnäitusel (E. B. White, "Charlotte koob võrku"). Olemasolev taskuraha ja laadapäeva puhune lisaraha investeeriti suhkruvatisse, jäätisesse, jääjoogisse ... ma ei tea, mida nad veel ostsid. Lillebror kulutas oma viimase sünnipäevakingiraha õitsvatele lilledele. Siit küsimus lillekasvatajatele: kas peiulilled ja võõrasemad surevad öökülmade kätte ära? Nad said täna õue istutatud ja mul ei ole katteloori ega midagi neile peale panna, ainult mingi jupp kasvuhoonekilet oleks.

Päeva preemiaks ostsime Kvartali alt Chi restoranist idamaist toitu koju kaasa. Mulle see tavaliselt maitseb ja kõigile teistele ka, aga seekord oli ühe vürtsitärniga toidus oakaunaks või maeiteamilleks maskeerunud aktiivne tšillikaun. Sain sellest üsna kohe aru ja sülitasin hoolega, aga järgmised viisteist minutit möödusid üsna valurohkelt. Ma pean neile sellest veel kirjutama - üks vürtsitärn tähendab, et ka tšillipelgur peab saama seda süüa! Urr.

Pühapäeval tundsime rõõmu koguduse tehnikameeskonna heast tööst (eriti selle juhist, khm) ja vaatasime-kuulasime teenistust youtube'i vahendusel. Võtsimegi terve päeva selleks, et mitte kuhugi minna ja teha kodus neid asju, mida me ise tahame. Lillebror istutas lilli. Unistaja voolis puust mõõka. Jõugu Juht otsustas hakata potipõllumeheks ja valmistas endale isiklikku hernepeenart ette. Mina pesin kaks masinatäit pesu, kaevasin pikalt ja põhjalikult maad ja tegin süüa. Ei kudunud ainsatki silmust pitsi ega ainsatki sentimeetrit vaipa! Mees assisteeris Lillebrori peenraloomist ja praavitas tervist, sest kahe aasta tagune seljale õnnetult lõppenud klaveritõstmine annab ennast suuremate pingutuste puhul ikka veel tunda, no ja eile oli tuul ka, mis ebamäärasest külmetusviirusest paranemist eriti ei toeta. Õhtusöögiks pakuti midagi taolist, aga sealiha ja punaste sõstardega ja Nutella-täidisega palmiksaia.

 Arvatavasti juhtus sel nädalal veel midagi head, aga praegu ei tule meelde ... Igatahes olen ma tänulik kogu selle töö- ja inimeste-õnnistuse eest.

Friday, May 5, 2017

Kaks asja on siin ilmas, jah, kolm on, mida ma ei mõista ...

No täna ja praegu tuleb mulle pähe kaks asja, mida ma apsaluutselt ei mõista.

Esiteks, poes kogetu. Mis asjaoludel lajatavad mõned inimesed (täna oli üks liha- ja maitsetaimearmastaja naisterahvas mu kolleegi selja taga, aga olen seda ise ka kogenud) kaupade vahepulga kassalindile niipea, kui nende ees sabas seisja on jõudnud oma täis kärust kaks (2) asja kassalindile tõsta, ja hakkavad oma käru kassalindile tühjaks kühveldama, eespool seisja pangu oma kaup kuhu tahes? Tavaliselt kaasneb sellise käitumisega ka pahur turtsatus või ümahtus trügija poolt. Ega kassapidaja sellevõrra rutem kaupa läbi ei piiksuta ... Ma olen ka mõnelpool näinud poole kilomeetri pikkust kassalinti, kuhu mahubki viie käru kaup korraga peale, aga Eestis see ei olnud.

Teiseks, teatudteemalised turtsatused FB-s. Mis tähtsust see omab, millise kujuga Maa on? Mulle peaaegu et sobib, et ümmargune, niimoodi usub enamik, mõnes asjas võib meinstriim kah olla ... ainult ärge mulle rääkige kosmose lõputusest, siis mul hakkab augustiööl taevasse vaadates paha. Nagu ülisügava kaevu põhjas oleks või midagi. No ja kui keegi arvab, et on lapik ... ilmselgelt ei trügi need arvajad NASAsse tööle ega kuhugi mujale vastutavale kohale. Keskmise mullatuhnija, isegi keskmise meditsiiniõe (kui nüüd vastutav amet näiteks valida) elu seisukohast pole igasugusel kosmoloogial mingit olulist tähtsust, peaasi, et teeb arseenil ja aspiriinil vahet. Aga inimesed lähevad närvi. Mina ärritun nende ärritumisest - no las ullike usub, kui see teda õnnelikuks teeb!

Urr.

Sabakergitus


Hagakiri kahe joonega. Äärepits blogist "New lace - old traditions". Nii eksperimendi mõttes, et mis juhtub salliga, kui sisemine osa on lihtsam ja välimine osa natuke keerulisem. Juhtus see, et lai äärepits istub nurgas halvasti - kõik on nagu õige, aga kitsam äärepits keerab ennast paremini. Mida oligi tarvis tõestada, eks ole. Ekstra jõnksu sisse kududa oleks ka õudus ... nii et ma vist edaspidi jään sallide puhul kitsa äärepitsi juurde. pontšodega oleks iseasi.

Inimese seljas näeb salli pärast pühapäeva, kui ma teda kogemata homme laadal maha ei müü. Uue piibelehelise võtan peibutiseks kaasa, kui keegi küsib nagu Jõhvis, kas te neid müüte ka, siis saan öelda, et neid mitte, aga seda siin õuuuuudses koogikarbis (sest Mees sattus mingisse poetarvikute poodi ja arvas, et kaheksakümnendate moodi koogikarbid ongi ainus karbiliik ... õnneks ostis ainult näidise ja parem kole koogikarp kui üldse mitte mingit ümbrist) juba küll ... Ja siis küsib küsija hinda, ahmib õhku ja marsib hästi ruttu minema. Paraku ei saa niisugust asja päris 60 euroga ka müüa, nagu üks M-tähega algava nimega daam Facebookis teeb. Koolitusel arvuttatud hind oli kohe mitu korda kallim, ma nende nurkade ja üldse algaja olemise mõttes päris seda arvutatud hinda ei küsi küll, aga ... saate isegi aru.

Thursday, May 4, 2017

Mida sa õieti terve päeva teed?

Tegelikult peaks dokumenteerima viiendat kuupäeva, aga see vaevalt et nii kirjeldamisvääriline tuleb. Mulle endale meeldib teada saada, kuidas teised inimesed oma päevi sisustavad, äkki meeldib kellelegi veel.

Hommikul ärkan kella kuue paiku ja tunnen rõõmuga, et Mees mu külje vastas ei ole enam palavikus. Ega ta hullusti haige pole olnud, aga kurgu-nohu-niru viirus, mis minul ja lastel kallal käis, jõudis temani palaviku ja kurguvalu vormis.

Tõusen ikka natuke vähem koduvanavallatul ajal, teen kohvi ja äratan lapsed. Teel Linna koon uuest piibelehesallist mõned read.

Tööl ... teen kõike ja justnagu mitte midagi, vahepeal lepin poistele vastamise aegu kokku ja mingil hetkel jõuan hinge tõmmata ka. Üks tähtis paber saab valmis ja mõne olulise lapse kohta saan infot.

Siis tulevad nii suured kui väikesed mehed mulle järgi. Esiteks, kas Vanaema käest on üks paber võetud? Oeh ... Õnneks elab Vanaema peaaegu kodutee peal. Vanaema ei mäleta üldse mitte midagi, ei paberitest ega sellest, kuhu ta oma märkmeid tegema pidi (kaks päeva tagasi ütlesin mina: "Ema, palun sind, märgi vaibateemalised asjad rahulikult vanasse nimekirja üles, küll me pärast arutame ... palun sind väga, kasuta seda!" Täna ütles Vanaema: "Ma ju ei tohi sinu nimekirja kirjutada, ma siis märkisin siia vana ümbriku peale ..." - ma vajan varsti ise psühhiaatrit. :S). Saame asjadega kiiresti ühele poole.

Kodus algab Tõeline Elu. Vaatan kõigepealt üle Jõugu Juhi isikliku maasikapeenra. Siis keedan suppi, samal ajal raamin ära hagakirjalise salli (ja kekutan FB-s, et panin raamile ... kes koera saba jne) ja seejärel korrastan vaibanimekirja. Ühe vannituppa eksinud maamesilase päästan ka ära. Supp saab üsna hea, viinerite ja lillkapsaga. Siis läheme kõik välja. Lapsed teevad seda, mida lapsed kevadel õues teevad (Õpetaja Õunapuuhaldjas täna: "Ärge te täna õhtul enam õppige, las Lillebror läheb ikka selle ilmaga õue." - noh, et Lillebror läheb homme vastama, aga meil on kunstitöödega nadisti.). Mina kaevan maad. Mees tuleb, ühendab aiavooliku kraaniga, kastab lõkkeaseme ümbrust ja põletab igasugust prahti - vanu kuuseoksi, vaarikavarsi ja muud jampsi, mis kuidagi lõkkeasemesse on sattunud. Jõugu Juht saab minu käest oma maasikapeenra tarbeks kaks ämbritäit kompostikõntsamulda ja karjub, kas keegi tahab kakat nuusutada. Kassid sebivad kasside kombel ringi. Puu otsas lärmab keegi lind. Kannikesed lõhnavad pööraselt. Nagu oleks kevad.

Siis läheb Mees tuppa ja mina lähen varsti ka. Tegelikult kasib Mees teisel pool maja autot. Mina panen muffinid ahju. Siis sildistan vaipu. Saabuvad erinevas tilkumisastmes lapsed, sest kevad ja lõke ja aiavoolik ja ... Oeh. Märkan, et triibulise Sassu ninake tilgub jälle, Sassu võitleb endise raevukusega nina suveräänsuse eest, aga nohu ei taha kuidagi taanduda. Jõugu Juht imbub igasuguste kokkulepete vastaselt arvutisse ja ilmutab reeglite meeldetuletamise suhtes hämmastavat kurtust. Löön välku ja müristan. Viis minutit hiljem on JJ nina ära nuusanud ja hiilib mulle prantsuse keele asjus lähemale. Ütlen, et ma armastan teda ikka väga, aga ... reeglid on reeglid. JJ rõõmutsab, et teda ikkagi armastatakse.* Muffinid tulevad ahjust välja ja sall raamilt maha ... eee, alumine serv on veel niiske. Ah sa piiks. Õnneks on mitu nurka veel kinni, ripub veel natuke aega.

Siis on lastel igaõhtused saated läbi ja Unistaja demonstreerib viirpuu põletamiseks ettevalmistamisel saadud kriimu. On vägev kriim küll, õnneks mitte sügav. Veel pakutakse unejuttu (Terry Pratchett, "Hinge muusika" - vajadusel tsenseerutlt, ma ei mäleta, kui palju ta eee, õmblejannadest ja muudest taolistest asjadest seal rääkis), musi-kalli-paid ja minule kudutunnikest.
_____
*aga ränk haigus puberteet võiks küll kõigil vahele jääda, ausõna.