Tuesday, May 9, 2017

Meeste ja naiste käsitööst

Eelmise postituse sabas tekkis arutelu tööõpetuse üle. Mnjah.

Mina kasvasin selgete soorollidega peres. Või vähemalt ei sattunud minui isa minu esimese 15 eluaasta jooksul kordagi kööki ja mu ema ei oska siiamaani ei autot juhtida ega tapeeti panna. Mina oskan mõlemat ja see hämmastab mu ema ikka ja jälle (load sain vist aastal 1996): "Sa ISE sõidad? Eieiei, Su Mees tuleb ikka viima, eks ole?" Et Mees võib samal ajal olla muude kohustustega hõivatud ja auto on minu vajaduste järgi (automaatkast! alati ja ainult!) ostetud, pole oluline. Naised. Ei. Juhi. Autot., arvab mu ema. See ei takista teda sõbranna juhitud autos rõõmsalt poodi ja juubelile sõitmast.

Naiskäsitööga hakkasin tegelema nii ammu, et ei mäleta enam. Kuduma õppimist mäletan muidugi küll, olin siis arvatavasti viiene. Esimeseks tööks oli kududa pisikesele mänguloomale sall. No ja esimesed kangasteljed, need laste omad, sain kuue- või seitsmeaastaselt. Asjad lihtsalt käisid meil nii. Söögitegemise õppisin siiski hiljem raamatutest selgeks, sest minu vanaema last kööki jalgu ei tahtnud ja ema ei armastanud ega osanud süüa teha. Lapsena ainult lugesin kokaraamatuid. Need olid põnevamad kui Pipi või ütleme, Barankini fantaasiad. Ema küll ei lubanud vanaema riiulist raamatuid kiskuda, mis sa vahid neist, seal pole sulle midagi põnevat ...

Koolis meil kokandust mitte üheski vormis ei olnud, nii et seda poleks õppida saanudki. Esimeste klasside tööõpetuses tegeleti peamiselt paberitööga, see mind ei köitnud, tõsiseltvõetavaks läks asi kolmandas klassis, kui tuli palistada taskurätti ja heegeldada pajalappi või midagi sellist. Sellest korrast mäletan, et märkasin tüdrukute ja poiste erinevust - õpetaja käskis mul heegeldamist õpetada poisile, kelle suured kandilised ja karedad käed olid nii absurdselt kohmakad ega suutnud kuidagimoodi heegelnõela peos hoida ... ja mina muidugi oma oivikuülbuses ei suutnud aru saada, miks tema ei suuda. Hiljem sai sellest poisist vist tisler.

Ei saa küll öelda, et põhikooli tööõpetuses oleksin ennast tundnud nagu kala vees - õmblemist vihkan ma kogu hingest siiamaani! -, aga välja tuli ja viis oli. Poisid tegid midagi kõrvalruumis. Lärmakalt. Poiste tööõpetuseklassi sattusin mina vist kaks korda, klassipäeviku asjus, ja alati oli sinna minna kole häbi. Mõtelge, mina, tüdruklaps, trügin meeste maailma! Kuhu see kõlbab! Selle tunde tekkimisele aitas muidugi kaasa "kallite" klassivendade negatiivne tähelepanu, kui üks kohmakas plika ukse vahele ilmus, ja puruvõõras õpetaja, kes oli alati jahmunud ja tihtipeale hoopis eiteakus, nii et päevikut tuli oodata kaua. Et mina võiksin teha mingit puutööd, poleks mulle ilmaski pähe tulnud - seda teevad ju poisid!

Siis läks aeg edasi ja minust sai tütarlaps korteriga. Olin vahepeal teada saanud, et "selbst ist die Frau" (naine tuleb ise toime), ja minu esimene tõsisem puutöö-alane ettevõtmine oli kolme toa põrandate lihvimine. Isa aitas, aga masinal laenutuses järel käisin ise. Laenutusest kütiti, miks see mees ise ei tulnud, kes tööle hakkab ... mina ütlesin, et tulin küll, aga mees ma pole. Laenutuseonku oli veidi hämmeldunud, aga masinavõtmist ei keelanud. Suure masinaga on muide väga tore põrandat lihvida, masin läheb ees nagu suur koer, inimene hoidku lihtsalt tagasi ... Mööbli panid siiski kokku tuttavad poisid ja midagi tegi isa valmis. Puid kuuris lõhkusin siiski ise, kirvega. Pikapeale hakkasin halgudele pihta ka saama. Elektritöödest õppisin ära niipalju, et kurvisin tapeedipanemiseks pistukupesa korpuse seina küljest lahti ja sain pärast tagasi ka. Üks tolleaegne tuttav imestas, kuidas ma seda küll julgen, temal on niisuguste asjade jaoks mees ... no mul ei olnud siis veel meest, isegi mitte poifrendi.

Tööposti otsas olen kuulnud ka paari tütarlapse ohkamist, miks ei saa poistega puutöösse minna ... noh, muidugi saaks ja tohiks, aga imelik on, sest teised tüdrukud tikivad-heegeldavad, ja siis nad vaatavad ... ja poisid ei võta omaks. Hoopis rohkem on neid tüdrukuid, kes arvavad, et igasugune käsitöö on nõõõmee ja asju ostetakse poest, mitte ei tehta ise. Ma tänapäeva noortest saan isegi aru, aga et minuvanused sokki poest ostavad ja marjad põõsa otsa hukka lasevad, võtab kukalt sügama. Nojah, võib-olla ongi kasulik, ma olen siis oma väike-maja-preerias-eluga huvitav anakronism ... Eriline olla on ju tore. Poisid aga ei ole ühegi tehnoloogiaõpetaja ajal kurtnud, et ei meeldi, lähevad meelsasti tundi ja viilijaid on vähe.

Alice rääkis, et Inglismaal käivad poisid ja tüdrukud igasuguses käsitöötunnis koos. Mõnes mõttes on see õigegi, tõesti, ei ole diskrimineerimine ega midagi, aga teisest küljest ikkagi ... Olen juba harjunud mõttega, et mu pojad oskavad kududa ja äi õmmelda, ise saan tapeedi seina ja põranda lihvitud ... aga naela mitte kuskile sisse lüüa ei jõua ja akutrelliga keeran enne kruvi pealt risti maha kui kruvi natukegi puu sisse saan. Kätes lihtsalt ei ole jõudu. Ja ma arvan, et see suurte kandiliste kätega poiss kunagisest kolmandast aast oleks juba neljakandilise lapi kudumise ja järjehoidja ristpistes tikkimise ajal töö nurka visanud, sest mõnel inimesel lihtsalt ei ole ega tule peenmotoorikat. Sama, ma arvan, on Unistajaga - käekiri on õuuudne ja nõelatöö kuidagi ei edene, Vanaema abil tehtud lapikesed on ka nii ... pussa-käära, aga puutöö vaimustab.

Mulle meeldiks küll, kui iga laps saaks ise otsustada, mis käsitööd ta õpib, ilma imelikkult vaatamist kartmata, aga see võiks toimuda kuidagi kursuste süsteemis. Umbes nii, et sissejuhatav kursus on kõigile sama, aga edasi saaks võtta süvitsi just seda, millest keegi vaimustub ja millele andi on, sest vaadake, Flashdance ees või taga, mõni siin sureks õige mitut surma, kui peaks keevitusaparaati näppima või mingit muud eriti karmi tehnoloogiat õppima. Aga kui sissejuhatav kursus piirdunuks vasktraadi painutamisega, oleks vast olnud üleelatav ja poleks see poiste ruumi sisenemine nii kole olnudki - ah ei, siis polekski ju olnud poiste ja tüdrukute ruume. Kohe palju lihtsam.




8 comments:

  1. Mul on tunne, et sa kujutad neid ühiseid tunde natuke liiga karmilt ette. Ega nad seal siis ei nõua lapsi/noori tegema midagi sellist milleks nad suutelised ei ole :)
    Inglismaa ei ole kohe kindlasti ainuke maa kus käsitöö/tööõpetustunnid on poistele ja tüdrukutele ühised. Täitsa hakkab huvitama, et mis riikides üldse lapsi veel neis tundides eraldi õpetatakse? Peaks oma tuttavate käest, kes erinevates riikides elavad, küsima,

    ReplyDelete
  2. Minu lapsed proovisid mitu aastat tagasi ära, kuidas Eestis kooliskäik oleks. Lõpuks jäi meil Eestisse kolimine siiski katki, ikka kooli pärast. Minu väikse hirmu pärast, kuidas noorem oma düsleksiaga hakkama saab. Aga tüdrukutele kool meeldis, ainuke kommentaar oli, et nad oleks tahtnud tüdrukute käsitöö asemel poistega puutööd teha :D Tegelikult on mõlemad praeguseks väga tublid heegeldajad, noorem koob ka natuke ja proovib süstikpitsi teha. Mitte et nad seda siinses Toronto koolis oleks õppinud. Ikka kõik minu käest. Arvan, et paljuski oleneb see, mida lapsed teevad, emast-isast. See tähendab eeskujust. Tänapäeva mammad-papad vist ei tee palju käsitööd. Siin kindlasti. Minu noorem aga ütleb, et Eestis tegelevad nii paljud käsitööga. Tal on selline mulje jäänud, sest suvel on seal igal pool käsitöölaatasid :-) Mida Torontos ja ümbruses naljalt ei näe.

    ReplyDelete
  3. Alice, eks minu ettekujutust vormib lapsepõlv ja teadmine, et poiste tööõpetus on midagi müstilist ja hirmsat. :) Aga ma päriselt ka ei saa naela löödud kõvema asja sisse kui üks keskmine padi!

    Me kunagi käisime Portugalis ühes ühendkoolis, kus õpetati kõike kõigile umbes 12. eluaastast täiskasvanuteni, seal oli väga muljetavaldav töökoda, olidki keevitusaparaadid jne, aga ma ei taibanud küsida, kes selles töökojas kõik käivad. Huvitav jah, kus ja kas veel tööõpetust lahus õpetatakse.

    Mammad-papad ei tee vist jah eriti käsitööd. Aga Eesti suvistel käsitöölaatadel käivad üsna palju samad näod. :) Pikapeale jääb meelde.

    ReplyDelete
  4. Meie esiklaps sai oma koduõppuripõlves 3.klassis 4.klassi tütarlaste käsitöötunnis käia, sest see oli viiulitunniga järjest, käsitööõpetaja ise kutsus ja lapsele meeldis. Siis kui tegelikult algas käsitöö (4.klassis) läks tema puutöösse. Kui kuuendas klassis kooli läks, jätkas tüdrukute käsitöös aga talle ei meeldi see tund mitte üks põrm! Tahab vahetada puutöö vastu. Täpselt samad muljed (suure õe mõjul?) on vanuselt järgmisel tüdrukul 5.klassis. Kodus teevad naiskäsitööd ja kunsti küll hea meelega mõlemad ja kokkavad samuti.

    ReplyDelete
  5. Huvitav, et koolis tüdrukute käsitöö ei meeldi. kas on asi õpetajas, õppekavas või selles, et peab tegema täpselt seda, mida peab? Ma võib-olla ei vihkakski õmblemist nii südamest, kui poleks pidanud (vist) viiendas klassis kohustuslikku põlle õmblema. Kuigi põlle puhul on muidugi väga hea õpetada igasugust palistamist, vöö kinnitamist ja taskut, oli see siiski üks vastik ja mõttetu riideese. Mulle lihtsalt ei meeldi üldse põlled. Käsitööõpetaja oli meil üldisel foonil täitsa asjalik.

    ReplyDelete
  6. Hmm. Mina olen olnud lapsest saadik käsitöölembene. Käsitöötunnid meeldisid, kuigi õmblemisega sain kõige vähem sina peale. Ja õpetaja oli tore.
    Et muidu käsitöökalduvusega lapsele koolis see asi ei meeldi, on küll huvitav. Mõtlen ka, et kas ei klapi siis õpetajaga või mis...

    ReplyDelete
  7. Praegu õmmeldakse põlle kuuendas klassis, tundub, et ega õppekava viimase 30 aastaga just eriti palju muutunud ei ole. Meie tegime ka viiendas, aga kõige hirmsam õmblustöö oli minu meelest pesuõmblustega öösärk. Issand, see oli päriselt ka õudne. Ma kudusin ja heegeldasin kõik kindad, sokid ja pajalapid iseseisvalt valmis, pilutasin linikuid ja punusime (sõlmisime?) vist makrameed isegi ja täitsa meeldis, aga see öösärk ... ma ei mäletagi enam, kuidas see valmis sai. Kusjuures käsitöö kui niisuguse vastu polnud mul mitte vähimatki, aga kuna olin isa kõrval igasuguseid asju teinud, siis teadsin põhikoolis poiste tööõpetusest vaat' et rohkemgi, kui poisid ise ja kripeldas ikka küll, et miks mina ei tohi ...

    Minu meelest see postituses olev kursuste ja edasise süvitsimineku mõte on väga mõistlik, huvitav, miks seda juba juurutatud ei ole? Maailm oleks kohe ilusam paik :)

    ReplyDelete
  8. Ei juurutata sellepärast, et on liiga keeruline korraldada ja rahaliselt kallim kui praegune lähenemine. Võib-olla mõnes hästi suures koolis saaks ellu viia, viimsis või kuskil mujal Tallinna all, kus iga teema kursusele piisavalt lapsi jätkuks.

    ReplyDelete