Thursday, June 22, 2017

Miks me tegelikult Hiiumaa-kutset vastu ei võtnud

Me. kirjutas kõigepealt lambatapust ja siis selle tulemustest. Söök, võrratu söök, arvasin mina (ja mitte üksi), ja Me. vastas seepeale, et neil on ruumi, miks mitte võrratut sööki jagada. Mina ütlesin aitäh, praegu ei saa, teine kord ... ja pälvisin märkuse, et nende pere esindajad on sel aastal juba kolm korda siinkandis käinud, siitpoolt pole sealpool veel kedagi näha olnud.

Mõtlesin maasikaid rohides natuke, kas ma räägin ära, miks me lähema paari nädala jooksul kuhugi ei reisi ja mida sellest siis pärast arvab Eksimatu Naine, Kes Arvab, Et Ta Meie Perest Kõike Teab ... aga tegelikult, mis mul ühe "lõunaosariikide" (arvatavasti, blogisabast nagu tuli kunagi välja) proua arvamusest? Las arvab, kui see talle rõõmu valmistab. Rõõmu on maailmas ikka tarvis ja mina tema arvamisrõõmust küll vaesemaks ei jää.

Ühesõnaga, meie ebastabiilsete sissetulekute foonil ei läinud katuseakende tarbeks kogumine nii hästi, kui me lootsime. Noh, natuke järjekindlamalt oleks võinud praekartuleid süüa, aga ma arvan, et nende mõne banaanikilo ja viie avokaado ostmatajätmine poleks olukorda palju muutnud. No ja siis tuli ootamatu autoremondivajadus - tänu Jumalale, et tuli nüüd, mil viga oli väike, mitte kogu kambaga parasjagu kusagil Läti või khm, Hiiumaa metsade vahel olles! Õnnetuseks neelab ka väikese vea parandamine teinekord krõbeda summa. Nii et hetkeks, mil Mees meile väga soodsad katuseaknad leidis, oli kogutud summa napp. Nii napp, et sellest poleks kohe mitte millegi jaoks jätkunud. Aga katusetööd algavad kohe varsti ja loogiline oleks aknad koos katusega paika saada - või kuidas?

Niisiis, mina sain puhkuseraha ja koos muude vajalike väljaminekutega saavad selle eest ostetud ka katuseaknad. Ja siis ... on minu pangaarvel täpselt 59 senti. Mehel, jah, on muidugi midagi ka, ja säästuarvetel on kah midagi, aga kõik see mitu midagit kokku võimaldab lõbusõite teha ainult maasikaraiesmikule. Sest Hiiumaa-sõidu sees oleks laevapiletid ja teemoon ja mõni põnev koht tee peal ja Liina käest lõngaostmine (sest Märjamaa jääb umbes tee peale, ma arvan) ja ...

Paneme katuse peale ja kosume natuke (tulevad ju laadad ja kolmelapseliste toetus ja ehituslaen saab kohevarsti makstud ja juunikuu eest saadakse palka ka) ja siis reisime.

Ja kui te küsite, kuidas saab elada nii, et arve peal on 59 senti, siis ... mul on tangu, mul on mannat, mul on kruupe, mul on vann ääreni täis ... Vettvettvettvettvett, mis teie siis arvasite? Või kuidas üks Eino Baskini esitatud monoloog kõlaski. Mul on hästivarustatud kuivainekapp ja hästitäidetud külmkapp ja nagu ma ütlesin, on peres ikka natuke rahalisi vahendeid ka. Ja uue käekoti ostmine kannatab tõepoolest oodata. Suine aeg, mis siis, kui kott tasapisi algosakesteks laguneb. Kõigepealt katus. Akendega.

2 comments:

  1. Oh mind süüdimatut oma süüdimatute kutsetega...
    Eh, eks ma ju ise ela permanetselt sellel õndsal "vann on vett täis ja 59 senti kontol" elu ja muidugi on kogu aeg ka katusetegu käsil ning meie Tartureisid on koolid-vallad-kogudused kinni plekkinud. Nii kipub ununema, et on ka praktilisema mõtlemisega inimesi :)

    ReplyDelete
  2. Mis süüdimatu, kutse on väga vahva! Me võime seda mingil ajahetkel isegi tõsiselt võtta (see oli ähvardus). ainult et praegu tuleb olla mõistlik ja paikne.

    ReplyDelete