Wednesday, August 30, 2017

Kõige intensiivsemad nädalad algasid eile õhtul

Vähemalt planeeritavalt intensiivsed.

Eile õhtul ma nimelt avastasin, et Linna sügislaat on kümne päeva pärast, aga mul ei ole veel valmis piibelehesall ega terve hulk muud näputööd, mida ma tahan sinna kaasa võtta. tahan. Ei pea. Aga tahan nii, et kohe TAHAN.

Mees käib täiskohaga tööl ja rikastub aeg-ajalt uute ülesannete võrra.

Jõugu Juht hakkab viis päeva nädalas koolis käima. Triiksärk ja muu pudipadi on enam-vähem olemas, tänan küsimast, aga keegi peab selle särgi talle enne reedet ära ka triikima.

Algas trenn, millega liitus ka Lillebror. Olevat olnud asjalikum ja arukam kui nii mõnedki oluliselt vanemad lapsed. Treener tahab teda nädala pärast toimuvatele võistlustele kaasa võtta. Ma ei pea seda arukaks mõtteks, aga õnneks ei pea seda veel kohe täna ära otsustama.

Vaja on ära otsustada ringid ja kuna algus- ja lõpuajad kattuvad rõõmsasti, saada paika, kes milliseid lapsi punktist A punkti B viib ja mille arvelt seda kõike üldse tehakse.

Unistajal tuleb kohe varsti sünnipäev ja Pidu. Tuleb pidada palvet, et ilmaga veaks, sest me ei ole valmis üritust toas pidama. Hädapärast mahuks küll, aga see pole ikka see.

Seoses Unistaja Peoga tuleb valmistada hulgaliselt süüa ja sama hulgaliselt koristada. Isegi kui saame olla õues, peaks olema valmis vihmahooks ja kempsus käiakse ikka läbi toa. Õnneks olen ma siin vahepeal koduhaldjat teinud ja natuke kasinud, prahikuhjad ei ole väga suured (kuigi Valge Mini on siit arvutilaualt küll virma pabereid põrandale maganud ja keegi pole vaevunud neid üles korjama ...).

Mina pean tegelikult ka tööl käima. Tegelikult ma käingi.

Pärast Linna sügislaata tulevad ühel ja samal nädalavahetusel Paunvere laat ja Õunaõuepäevad. Ja nädal enne seda on pühapäevakooli avateenistus. Pühapäevakooli teemal ma pean veel vestlema. Juhul kui mul õnnestub ppk juhti kohata või õigel ajal meelde tuleb, et ma kirjutama pidin ...

No ja tegelikult peaksid Lillebror ja Unistaja ka midagi omendama. Õnneks saab koduõpet doseerida täpselt sellisteks portsudeks, nagu olukord nõuab/võimaldab.

Aiatöödest, mis enne suurt sügist ära tuleb teha, ja hoidistest, mis kah enne suurt sügist ära teha tuleks, ma üldse ei mõtle ...

Ja täna käisid Vanaema ja Vanaisa. Vanaemale pööninguekskursiooni tehes avastasin, et tegelikult me peaksime ju teisel korrusel lammutus- ja ehitustöid alustama, lapsed igatsevad oma tuba (jah, see on tsitaat, aga nii ju ongi) ... Palun lisage ööpäeva nii umbes kümme tundi juurde.


Ma lähen ja viimistlen nüüd mõned vaibad ja karukellasalli. See on igatahes arukam tegevus kui siis hädaldamine.

Sunday, August 27, 2017

Timurlased ja muud sündmused

Selle nädala põhisündmuseks oli kindlasti timurlaste käimine. Timurlased ehk sõbraliku koguduse noortemalev vajas tööotsa - räägitakse, et ei ole lihtne leida tööd oskusteta, kuigi usinatele noortele, neli tundi päevas, rohkem seadus ei luba -, meie jällegi vajasime abi Maja vana katuse jäänustest väljakaevamisel. Neid jäänuseid oli kohe palju rohkem ja paksema kihina, kui me esialgu arvasime. Maja esikülg on igatahes nüüd nii korras, et sinna võiks lausa taimi istutada ... kui seal midagi kasvaks, põhjakülg ju! Lapsed puistasid sinna laiali paki igivana muruseemet. Äkki läheb kasvama, ja kui ei lähe, mis siis ikka. Kiige ümbrus tehti ka jälle turvaliseks. Meil tuleb nädala pärast loodetavasti paar väiksemat last külla, pole tarvis, et nad kuskilt roovlattide hunniku otsa turnima lähevad ...

Raamisin karukellasalli. Ühel päeval ma pildistan neid kõiki ka! Linna Sügislaada ajaks peab vähemalt uus piibeleht valmis saama, eileõhtuse loendamise andmetel on natuke üle poole olemas.

Uuendasin kaks maasikapeenart. Maasikapeenrad on mul üldiselt väikesed, kaevamistempo järgi sai suurus valitud, aga uhke on öelda, et kaks peenart on nüüd loodetavasti mõneks aastaks korras.

Kunagi me ostsime ühe "Emma Leppermanni" sorti ploomipuu. Sort läks üsna kohe välja, aga ju ta mirabelli peale poogitud oli, sest kohas, kus peaks kasvama ploom, kasvab nüüd punane mirabell. Et punane, saime eile teada, ja et mirabell, maitsesime ära kah. Me arrrrrrmastame mirabelle! Loodetavasti kasvatab ta tuleval aastal rohkem kui seitse marja.

Korjasin puude alt esimesed neli õuna ja tegin neist (koos paari nektariiniga) kooki. Puude otsa jäi paarkümmend õuna veel. Need õunapuud võiksid saagiandmises mingi kuldse kesktee leida.

Kasutasin ära oma positsiooni kooli töötajana ja tarisin ettenähtust varem koju kõigi laste õpikud ja töövihikud. Ühtlasi tutvusin meie uue raamatukoguhoidjaga, kes tundub olevat üks kena ja vastutulelik inimene. Õpikute ilmumine oli ajendiks ära koristada kõigi poiste kooliasjade kapp. Kuhu minevaastased töövihikud ja asjad panna, ei teagi ...

Käisime Jõugu Juhiga poodlemas. Kui nüüd tema oma sahtlilt täitis ja koristas, tahtsid teised ka ... päris vabatahtlikult. Hakkavad äketse suureks saama?

Lillebror nägi õhtul lastetoa akna taga lõkkeplatsi ja kasvuhoone vahel põtra. Suurt, sarvedega. Nii et minu kevadine vajadus Mimi põdrahirmuks kaasa võtta, kui kasvuhoonet küünaldega kütmas käisin, oli täitsa põhjendatud.

Unistaja tulevase kooliskäimise asjus haarasin kirikus nööbist Lillebrori Sõbra Klassijuhatajal ja küsisin, kuidas neil seal viiendas asjad on. Pidi nagu kohta olema, aga me tegeleme selle asjaga alles siis, kui katuseüllatuse-rahahaavad lakutud. Ega Unistajal koduõppe käigus midagi õppimata ei jää.

Viisin mooruspuu õue aklimatiseeruma. Tema kasvab muidu juba potist välja ja okstega lakke! Mooruspuule sobivat kasvukohta otsides leidsime härmalõnga. Või kuidas neid sügisesi ämblikuniite kutsutaksegi? Härmalõng oli pikk ja väga tugev, ei teinud kerge sikutamise peale teist nägugi. Siis leidis Mees härmalõnga autori kurgirohutaime pealt istumast ja mina tundsin tugevat vajadust pageda. Härmalõnga autor oli suurim ämmelgas, keda ma väljaspool loomaaeda näinud olen. Kabedama kreegi suuruse kehaga, koivad peale selle. Ma olen alati öelnud, et mind ei häiri ämblikud õues, kus on nende koht, aga ma poleks iial tulnud selle peale, et "oma kohaks" peab meie õue selline tegelane ... Võimalik, et ta ei olnudki mingist eksootiliselt liigist, lihtsalt erakordselt täissöönud eksemplar. Brrrrr.

Netiavarustes kolades leidsin üles meister Nieblingi nime ja mustrid. Kunagi ostsin Saksamaalt isegi kudumisajakirja, kus tema mustrid sees olid, aga nii ajakiri kui meistri nimi olid kuhugi kadunud. Nüüd on vähemalt nimi leitud. Ise olen kudunud vaat selle laudlina, linasest lõimest. No oli ikka ettevõtmine! Aga kuidas neid mustreid haapsalu sallidega ühildada, tuleb veel mõelda. Pealegi on paljudel juhtudel keegi hull kõik tingmärkidega joonised tekstipõhiseks "tõlkinud", kuidas sellise asja põhjal kududa, ei kujuta ette.

Friday, August 25, 2017

Maakate uskumatud juhtumised kaubanduses

Või umbes nii.

PLN oli käia kõigepealt Humanas* ja sõbrapoes ja tavapärasel viisil sealt midagi leidmata kolada läbi Lõunakeskus. Pikalt ja piinarikkalt, lootusetult.

Tegelikult juhtus nii, et Humanas oli akna peal kirjas "Kõik kaubad -50%". Nunuh, mõtlesin, äkki saab midagi vähemalt tuleviku jaoks, JJ suuruses niiehknii midagi ei ole. Esimest sobiva suurusega püksipaari nähes rõõmustasin, viipasin JJ lähemale ja suunasin ta riietuskabiini proovima. Teised püksid ... olid ka õige numbriga. Kolmandat õiges suuruses, normaalse lõikega püksipaari nähes hakkasid mul käed värisema. JJ saabus kabiinist ja ütles, et esimene paar sobib. Andsin talle kohe kaks paari veel ... ja järgmiste pükste sobivuse tähistamiseks veel kaks paari pluss ühe salatirohelise kampsuni. JJ hakkas ennast ebamugavalt tundma ja juhtis minu tähelepanu asjaolule, et kabiini tohib kaasa võtta kuni 5 asja. Hästi, antagu sobivaks kuulutatud püksid minu kätte ja proovitagu kaht paari dresse, kaht triiksärki ja kaht pikavarrukalist T-särki. Päris korraga ma neid ei leidnud, aga iga selgaproovitud eseme kohta sai laps kaks uut proovimiseks. Üks triiksärk ja üks T-särk olid napid, kõik muu sobis.

"Sa pole mulle kolme aasta jooksul kokku nii palju riideid ostnud," oli JJ hämmingus. Tegelikult vist ikka olen, aga kindlasti mitte ühekorraga ja samast kohast. Viimati ostlesin niimoodi seitse aastat tagasi Saksamaal C&A-s, sest siis müüdi seal veel ilusaid väikelastesärke ja -pükse. Hiljem pole minu nähes müüdud ja ega mul enam väikelapsi ka ei ole, keda nendesse riietada.

Humanas toimunu oli mina jaoks täiesti uskumatu. 19. sajandi romaanides vajasid kangelannad pärast sääraseid vapustusi nuusksoola ja pikutamist pimendatud magamistoas. 21. sajandil pole selline asi võimalik ... sest minnakse ikkagi teise poodi edasi. Lõunakeskuse Rimis olid ühevärvilised (=ilusad) pikkade varrukatega särgid müügil põhimõttel 3=2, ehk osta kolm ühikut, ühiku hind 6.99, maksa kahe eest. Kuna ilma piltideta särke pole peaaegu üldse saada, ei tundunud hind kuigi kallis.

Veel käisime Unistajale sünnipäevakinke ostmas, sest vanem vend on ikkagi kodus olemasolevate Legode ja muu taolisega paremini kursis kui ema. Ja pärast raamatupoes ... ja Maximas ... ja Konsumis. Ma tõesti ei mõista inimesi, kes oma vaba aega poodides käimisega sisustavadki. Hm, ma siis ei mõista oma 19-aastast mina ka ... mitte et mul oleks Saksamaal elades laupäevadega palju muud peale olnud hakata, kui ma just mõne sõbrannaga kokku ei saanud (kodus ei saanud olla, sest pere eeldas automaatselt, et lapse ärkveloleku ajal kodus viibiv lapsehoidja mängib lapsega, olgu tal siis vaba päev või mitte). No aga ega ma 19-aastaselt kuigi arukas ei olnudki. Igatahes, hirmus väsitav päev oli. JJ kommenteeris: "Ja kui nüüd Jalgpallihuvilise Sõbra Ema läheb Humanasse oma pojale riideid ostma, siis pole tal enam midagi osta ..." Mul on mulje, et Jalgpallihuviline Sõber on JJ-st number või paar pikem, nii et vast me ei teinud väga palju pahandust. Igatahes jäi riideid, mänguasju ja raamatuid poodidesse veel, loodetavasti saavad teisedki, mida vaja. Ja oeh, koolikott on veel ostmata!

________
*me, jah, ostame teise ringi poodidest riideid. Mõnikord. Täna oli selline kord. Ah teie ei osta? No siis on ju hästi, kui teile uue kauba poodide hinnad ja moed sobivad, eks ole. Mulle ei sobi, sagedamini moed. Hindadega saab kergemini hakkama.

Thursday, August 24, 2017

When will they ever learn?

Õhtu siinkandis. Millalgi mõne aasta eest. Said kokku noored mehed - Pets, Vlad ja Marko*. Hea tuju, õllepudel, vast midagi kangemat kah ... Läheks sõitu, pakkus üks. Jaa, külavaheteele, seal pole kedagi nägemas (ega kohalikud elanikud, kassid ja kanad ju ei loe, eks ole)! Kiiresti! Hooga! Sada sees, kurvist läbi! Oh sa p ... uuuuu! Petsi auto viidi romulasse.

Õhtu siinkandis. Millalgi natuke vähem kui mõne aasta eest. Said kokku noored mehed - Kaups, Mikk ja Iigor. Hea tuju, õllepudel ... Edasi vaata eelmisest lõigust, kuni ... oh sa krrrr ... aaaaaaaav! Seekord viidi romulasse Iigori auto.

Täna. Said kokku Kevin, Ints ja Kaspar. Meie poisid nägid aknast, et Vallakeskuse poole kihutavad kolm autot - meie väravas on muide lühikese vahega kaks 90-kraadist kurvi ja see külavahetee kruus on üsna lahtine. Pool tundi hiljem toodi üks kihutanutest puksiiriga tagasi, üsna lömmis oli teine. Kas oli oh sa vana lambalaut või midagi muud, ei tea.

Paaril korral oleme neile kuttidele ka politseid kutsunud, aga püüa sa tuult väljal ... Õrr.

Ja kui keegi tahab küsida, kas siis mõne aasta pärast lähevad niimoodi sõitu JJ, Unistaja ja Lillebror, siis ... ma palvetan, et meie poisid oleksid selleks ajaks neid sodikssõitmisi küllalt näinud, et mõista, kui mõttetu ettevõtmisega on tegu.


__________
*kõik nimed on täiesti suvalised, aga ma olen kindal, et sellenimelisi noori rumalaid mõtlematuid mehi on igal pool.

Wednesday, August 23, 2017

Pliiatsid ja suled - valmis?

Esimese septembrini, mil tuleb üks laps taas kooli panna, on ainult natuke rohkem kui nädal aega. Vajalikust varustusest, sealhulgas kooliskäimiseks sobivatest riietest on kindlasti olemas sokid, pinal, üks ruuduline vihik, ports harilikke pliiatseid, vildikad ja võib-olla ka üks kustukumm. JJ ise imestas, et ta ei teadnudki, et tal pinal on - noh, tema ju mäletab seda, kuidas esimese klassi jaoks pidulikult pinalit valiti, aga muidugi on see Barbabrighti pildiga pinal oma aktuaalsuse ammu minetanud ja tegelikult juba äragi visatud (omanik ise tuvastas, et on räbaldunud ja titekas, enam ei passi kasutada). Suurte poiste pinalid enam pidulikkust ei põhjusta.

Kas ma olen halb ema?

See oli nüüd retooriline küsimus ja ma saan aru, et provotseerib vastama "jah". :)

Tegelikult on nii, et asjassepuutuv noormees hakkas kiiresti kasvama just siis, kui ilmad soojaks läksid. Ta ei ole oma pikki linnaskäimise-pükse umbes kaks kuud kandnud ja ma olen täitsa teadlikult jätnud talle uute pükste ostmise hetkele, mil on ka lootust, et need püksid kohe kasutusele võetakse. Umbes sama kaua ei ole ta kandnud tänavakingi, aga on koduseid ketse väikeste pähe kohe mitu paari kõrvale jätnud. PLN on temaga reedel poode kammima minna ... ma pole talle seda rõõmusõnumit veel edastanud, aga millegipärast ma kahtlen, et ta sellesse väga entusiastlikult suhtub. Muud pudipadid saab lapsevanem ka ilma lapse kohalviibimiseta ära osta, aga riided peaksid ikka selga sobima.

Piinlikum on hoopis asjaolu, et peale JJ koolikolade peale mõtlemise pole me teinud mitte ühtegi muud ettevalmistust algavaks õppeaastaks. Kogu katuse ja vihma ja timurlaste (sellest ma veel kirjutanm) ja muude jooksvate probleemide kõrvalt pole olnud lihtsalt jaksu. Tegelikult on eelmisegi õppeaasta töövihikud ja muud asjad sorteerimata ja ära panemata. Samas, kui nüüd tähti närida, lõpeb õppeaasta alles augusti lõpus, tähendab, meil polegi veel kiire? Pealegi jäävad Unistaja ja Lillebror sel aastal veel vähemalt sügispoolaastaks koduõppele. Äkki me olemegi sel aastal sedasorti pere, kes õige koduõppehoo alles poole sügise pealt sisse saab?

Sunday, August 20, 2017

Koduhaldjas või midagi sellist

Möödunud nädalal võtsin vastu kaks risolutsiooni: esiteks, kõige varem kuue, aga tõenäoliselt rohkemate aastate pärast läheme Mehega pikemale Lääne-Euroopa-reisile (kui suuremat sorti sõda või mõni muu katastroof pole selleks ajaks peale hakanud). Laste kaasatulek on selleks ajaks nende endi otsustada, pealegi peaks keegi jääma koju kasse hoidma. Teiseks, ma vajan koristamise-plaani. Ükskõik milline koristamisplaan on parem kui see, mis nüüd mõnda aega on kehtinud, tähendab, olematu. Tulemusena olen pesnud kolm akent ja õige mitu põrandat. Esialgu veel tahan samas vaimus jätkata.

Korjasin ära kõik tikrid. Õnneks oli neid päris palju vähem kui eelmisel aastal.

Tõin metsast märkimisväärse koguse kukeseeni. Varsti on neid piisavalt, et marineerima hakata (sinnamaani istuvad omas mahlas purgis).

Tomatid hakkavad tasapisi küpsema ja porgandid on juba päris arvestatavad. Täna leidsin kompostihunnikust ka ühe salakõrvitsa, mis oma noorusele vaatamata tundub olevat juba umbes viiekiloseks kasvanud.

Lapsed käisid kiriku juures piibli ja kunsti päevadel, kus muuhulgas tehti särgikunsti. Ma pean nüüd uurima, kuidas neid batikatehnikas särke pestakse.

Unistaja koostas sünnipäevaliste nimekirja. Kavatsesime täna kutseid jagada, aga selgus, et lisaks põhiprinterile on ka tagavaraprinter surnd mis surnd. Õnneks on mul kõigi kutsutavate vanemate kontaktid olemas, saadan kirjad.

Kohtasime Suurt Rohelist Röövikut. Röövik oli väga suur, väga roheline ja väga tugev, võitles oma vabaduse eest, kui pihku võeti. Võib-olla sirelisuru, see vähemalt tuli ette, kui guugeldasin "roheline röövik liblikas".

Käisime merejärvereisil. Kuna poisid seal ujuma ei saanud, käisime järgmisel päeval suure palavuse ajal ekstra ujumas ka. Isegi mina ujusin, seda küll peamiselt JJ-le näitamiseks, et konna ujudes on võimalik vee peal püsida. Mul pole aimugi, mida tema teisiti teeb, aga konnastiil tal välja ei tule - noh, mina ei oska jällegi krooli, aga tema oskab.

Ma ei kudunud ühtegi sentimeetrit kaltsuvaipa, aga sain valmis karukellasalli äärepitsid. Tuleval nädalal õmblen kokku ja tõmban raamile.

Vanaema ja Vanaisa ostsid endale varakult katkiläinud pesumasina asemele uue. Sama firma oma. Um. Uuel on liiga palju nuppe, mille pihta saab kogemata minna, ja seega palju võimalusi masinat valesti programmeerida. Oeh ... Nüüd on muidugi juba hilja, aga kui keegi teab mõnd ekstra suurte nuppude ja korraliku õpetusega masinaliiki eakatele, siis võib soovitada. Äkki on kellelgi veel sellised hirmus kangekaelsed ja iseseisvad eakad lähedased, kes nupurohketest masinatest segadusse satuvad ja pisaraid valavad.

Oli ka selline omamoodi sündmus, et meie niinimetatud ehituslaen, mille eest me Majja kaevu, veevärgi ja äravoolusüsteemi tekitasime, sai sel nädalal läbi. Kõik. Lõpetatud. Ma südamest loodan, et me rohkem suuremamahulisi pangalaene võtma ei pea.

Saturday, August 19, 2017

ÕRR! (Puhas emotsioneerimine, pole üldse põnev)

Leidsin netiavarustest noore inimese palve vastata tema uurimistöö küsimustikule. Hirmus, ma ütlen teile, hirmus! Täiesti läbi mõtlemata küsimused, üks räägib aiast, teine aiaaugust. Hulk avatud küsimusi, tähendab, töödeldavad ainult kvalitatiivselt, ei mingit statistikavõimalust. Pilve erinevate arvamustega, kus isegi ei küsita, mis on arvaja haridustase vms, pole suurt midagi teha peale nende järjest ettelugemise. Ja kirjavead ... oeh. "Neto palk" oli neist kõige leebem. Oli näha, et noor inimene ei teadnud üleüldse, mida ta teeb.

Esiteks: mis mõttes lasevad keskkoolid lõpuklassi piirimaile inimese, kes teeb kirjavigu? Teiseks: mis mõttes lasevad keskkoolid lõpuklassi piirimaile inimese, kes - kui tal tõesti kirjutamisraskused on - ei oma mitte mingit enesekriitikat? Ja kolmandaks, kõige hullem - mis mõttes lubab juhendaja netti üles panna küsimustiku, mida ta pole läbi lugenud?

Ma olen juhendanud ja toetanud nii palju uurimistöid, et enam ei mäleta, kui palju ... see arv on kindlasti üle kümne, toetatute (ma olin mingil perioodil uurimistöö õpetaja) ja retsenseeritutega koos tuleb see arv ilmselt viiekümne kanti. Pluss paar seminaritööd või midagi taolist, mida ma ülikoolis eraviisiliselt olen toimetanud, nii sõbramehe poolest, ilma tasuta - olid kenad inimesed, kes vajasid abi, ma isegi enam ei mäleta, kes need olid, aga kenad nad olid ja mul oli parajasti aega. Aga päristööl tekkis meil teiste juhendajate ja uurimistöö õpetajatega mõiste "õpetaja X produkt", sest meil oli üks väga erudeeritud ja hõivatud õpetaja, kes muudkui võttis juhendatavaid, aga ei juhendanud üldse mitte. Üht tema õpilase poolt esitatud "valmis" tööd lugedes karjatasin ma korduvalt omaette, õnneks oli koolipäev juba läbi, muidu oleks lapsed vaadanud, et mis see tädi psihholoog seal oma kabinetis karjub ... No aga eesti keelele ei saanud niimoodi läheneda! Üks mu enese juhendatav andis mulle ka lugeda asjanduse, mille lugemise järel oli mul füüsiliselt paha olla ... aga tema peres oligi vist sees võimetus ennast kirjalikult väljendada, pere noorem laps suutis teha etteütluse vigaderekordi ja üldse. Muidu oli tubli õpilane ja kahe peale me saime töö esitamisküpseks, sest vaadeke, seda juhendaja peabki tegema. Noore inimese esimene teadustöö ei pea sündima põlve otsas ja retsensendil ei tohi olla võimalust seda materdada!

Kui selle minu poolt vastata üritatud küsimustiku autor just selline ei olnud, nagu see üks ja ainus juhendatav, kes absoluutselt kõiki minu soovitusi ignoreeris ja igale kohtumisele oma käkerdist uue nurga alt esitas. Tema töö kaitsmisel ma tõusin püsti ja ütlesin, et mina enda nime selle "töö" juhendaja koha peal näha ei taha. Oli ka selline õpilane, kahjuks. Ma loodan, et tal läheb nüüd paremini, mida iganes ta praeguseks teeb (guugeldasin - heldene aeg! - uskumatu ... aus töö on, aaaga ...).

Muidugi, minagi olen ühe nutuse tütarlapsega teinud uurimistöö valmis kolme päeva jooksul. Oli vaja. Mis asjaoludel ta varem ei jõudnud, on tema asi - aga juhendaja asi on olla kuri ja karm ja kõik kirjavead ja muu jama armutult välja rookida, et, nagu ma ennist ütlesin, retsensent ei saaks tööd kaitsmise käigus ära tappa. On sedagi juhtunud, mäletan üht niisugust tapmist ülikoolist, kuidas iganes seal seda peamist arvustajat nimetati, retsensent, oponent, prominent ... ta andis tööle absoluutselt hävitava hinnangu ja ütles pärast, et ilus laip - või umbes nii, vormistus olevat korrektne olnud. Nii ka ei tohi.

Igatahes jääb õhku küsimus, kuidas saab lõpuklassini jõuda inimene, kes õigekirjast midagi ei tea, ja kuidas saab olla nii, et noorel inimesel ei ole kedagi, kellel paluda kirjalikke dokumente enne nende maailmale vaatamiseks panemist läbi lugeda ... ? Kurb on see asi.

Ja kes tahab öelda, et mis sa hädaldad, maailm liigubki "Idiokraata" filmi suunas ... ma arvan, et kuni on hädaldavaid tädikesi, ei toimu allakäik siiski nii suure vuhinaga. Olgu siis tegu õigekirja või puudulike lauakommetega koolisööklas. Mina nimelt olengi see tädi, kes aeg-ajalt laste laualetoetatud küünanukkidele koputab või meelde tuletab, et järgmisel korral ära nuga unusta, ole nii hea.

Friday, August 18, 2017

Ülejärvereis. Muljeid.

Alguses oli Kutse. Kutse sõita heas seltskonnas eksootilisele väikesaarele ja veeta seal päev. Et meie perest mitte keegi pole kunagi selle saare peal käinud, võrtsime kutse tänuga vastu. Siis tekkisid kõhklused ja kahtlused. Kui autot saarele kaasa ei võeta, mida pakkida kaasa? Või täpsemalt, mida selga panna? Kas ilmateade räägib tõtt? Kuidas seal olmeline olemine on, kas ikka on sooja veega kätepesuvõimalus ja salvrätikutega restoran (printsess hernel sai sõna)? No ja üks emmeühik on äärmiselt vilets meremees, mis laev see üldse on, äkki on sellest loksutavast sordist ...?

Surusime kahtlused ja kõhklused alla.

Kuna meist mitte keegi pole iialgi isegi mitte tolles Eestimaa otsas käinud, palusime kohalejõudmise-abi navigatsioonisüsteemilt. Selgus, et Sygic, mis muidu väldib igasuguseid mitte-peateid nagu üks teatud sarvekandja välku, otsustas ennast seekord ületada ja valis meile kõige otsema tee. Kui teiega ka nii juhtub, siis ärge muretsege, see rohtukasvanud rada Järvselja ja Parapalu vahel on täitsa sõidetav, põhi on all, sügavaid rööpaid ei ole ega midagi. Me ka väga ei muretsenud, oleme ennegi autoga ekstreemsporti tegemas käinud ... kuigi tavaliselt pole vaja kindlaks kellaajaks praami peale jõuda. Arvatavasti on teinekord kasulikum siiski teeviitade järgi sõita.

Praam oli suurem, kui ma loota oskasin, kuid seinal oli segadusseajav silt "Kihnu veeteed".  Suurem laev peaks tähendama vähem loksumist. Laeva peal on hea kududa, eriti kui seltskond on hea ... seltskond oli hea. Minu kõrval sõi IM (10-kuune) putru, palju väikesi poisse (lisaks meie omadele) jooksis alumise ja ülemise korruse vahet, pastor koordineeris midagi punases pintsakus härraga, kes osutus lubatud giidiks ... Meie grupis oli 25 täiskasvanut ja 18 last, Piirissaarel pidavat elama üldse 99 inimest, nii et meid olid kohe väga palju. Mõned meist sõltumatud reisijad tõmbusid murelikult kõrvale, kui aru said, et kogu see lasterohke kamp on omavahel semud.

Saare sadamast leidis Mees piraadilaeva. Veel leidsime sadamast ülitoreda vallavanema, kelle ainsaks kontaktiks meiega sel päeval jäi tervitus tema kuningriigi pinnal - ülejäänud päeva kestel vilkus ta aeg-ajalt foonil, kuid oli pidevalt muude inimestega hõivatud. Homme olevat seal pidu tulemas, pole ka ime, et tuleb palju korraldada.

Sadamast jalutama hakates saime ära põigata õige mitmekesiste sõidukite eest. Meie 21. sajandi Euroopaga harjunud lapsed ahhetasid, nähes ilma numbrimärkideta, roostest pitsilisi või turvavöödeta autosid - viimasesse oli hea sissevaade, ust ei olnud ees ... Ega seal liikluspolitsei vist eriti sageli sõidukeid kontrollimas ei käi ja kindlasti antakse politseiautot praamile sõitmas nähes häiret. Merejärvetagune asi, logiseva sõidukiga ei saagi niipalju kiirendada, et vastu puud sõita, enne tuleb vesi vastu ...

Näidati kohalikku poodi, kästi teha tiir ümber koolimaja ja tutvustati kirikukella. Punase viisnurgaga mälestussammas oli ka ... ma kiidan heaks langenud sõdurite mälestamise, aga mitte punast viisnurka.

Siis sai teine küla ja külaväljak ja varjualune, kus täiskasvanud pidasid mõnda aega palaveri ja pow-wow'd (need sõnad on kasutuses Kiplingi muinasjuttudes, kui keegi ei peaks mäletama). Väiksemad lapsed leidsid lõkkeaseme ja veetsid õnneliku tunnikese endid tahmaseks määrides. Lillebror ajas koos pastori tütardega konni taga. Unistaja ja Jõugu Juht koondusid Laenulapse telefoni ümber. Siis tuli giid tagasi ja ütles, et nüüd tuleb küll kohe muuseumi minna, muidu ei jõua enne lõunat ära käia.

Vanausuliste muuseum oli vanal kombel ilus, aga ainult mõned põrandal olevatest kaltsuvaipadest olid ehtsad. Suuremal osal oli küljes sildike "Made in India". Mh. Ma siis seletasin kaasasolevatele noortele, milline on õige kaltsuvaip ja mille järgi vahet teha. Hozjaika pakkus samovarist teed ja suunas jooma teed Peipsi kombe kohaselt. Kohalik suhkur meenutas kõige rohkem iiriskommi ja seda Professor ka kinnitas - olevatki tehniliselt koorekomm, tema kadunud ema olla ka niimoodi panni peal rõõska koort suhkruga kokku keetnud. Hea oli.

Lõunat pakkus tädi Ziina, muuseumist mitte kuigi kaugel. Piiigistasime endid ühe pika laua taha ja jagasime sõbralikult viit leiba ja kahte kala ... või umbes nii see oli, üle küll midagi ei jäänud. Pakuti kartuleid, imelist salatit ja praetud kala, vist koha. Joogiks oli morss ja tee, magustoiduks hapukoorekoogi tüüpi tainast (teate küll, hapukoorekook Ida Savi raamatust "Saiad, pirukad, koogid"), tundmatuks jäänud marjadega maitsestatud kooki. Nälgajäämise üle keegi ei kurtnud. Kes kempsu küsis, sai lisaks kempsule tutvuda kohaliku rannabaariga, nimelt möödus kempsutee otse vee poole vaatavast diskopalliga putkast ja paarist püstijala-lauast. Ju seal peetakse kohalikke pisikesi pidusid, arvasin mina. Küsida kelleltki polnud, sest - ja see oli saare eripära - kõik inimesed, keda ma kuulma juhtusin (peale giidi ja vallavanema), rääkisid ainult ja põhimõttekindlalt vene keelt. Ega neil vist pole kuigivõrd tarvidust eesti keeles kõnelda.

Järgnes uus arutamine, mille käigus sai mul karukellasalli äärepits peaaegu valmis. Kui mul niiehknii midagi öelda ei ole, ma ju pole asjapulk ega midagi, siis ma võin ju kuulata ja kududa ...? Arutelu lõpuks pakuti kergelt suitsutatud kala, vist koha. Selgus, et sõrmedega kalasöömine on tore, aga sõrmede pesemine külma veega eriti soovitud tulemusi ei anna. Professor ütles, et Fairyga saab puhtaks ... õnneks oli sadamamajakeses tsivilisatsioon olemas, kahhelplaatidega kemps, Fairy ja puha.

Tagasisõidul piidlesid muud reisijad meid veel kahtlustavamalt. Lapsed tundsid ennast muidugi veel enesekindlamalt ja jooksid veel suurema kiirusega mööda laeva ringi.

Kokkuvõte: kui kaevu- ja kruusateeromantika sobib, siis võiks seal lausa paar päeva puhata. On liivapõhjaga supelrand vaatega Venemaa poole, on kohti, kuhu telki üles panna, on imeilusad aiad ja mitmeid pinke, mille peal istuda. Jalutatavat metsa meile silma ei jäänud, aga võpsikus pidi elama hulgaliselt metssigu, põnev seegi. Aitäh.

Sunday, August 13, 2017

Puhkus ja katus

Nädala alguses oli mul nii palju tegemist, et ma ausalt ei mäleta, mida kõike me tegime. Võimalik, et ei teinud suurt midagi erilist. Siis tuli vihmane ilm ja ehitajad kadusid taas paariks päevaks ära. Kui Kuurortlinna poole liikuma hakkasime, helistas Mees ehitajale - jaa, nemad tulevad homme, siis lõpetavad töö. tore on, aga homme pole meil kedagi kodus ... Pandagu tööriistad esikust teise kohta ühe mittelukustatava ukse taha, küll nad usuvad, et siia keegi vargile ei tule ... No see oli nende endi risk, eks ole.

Päev hiljem olime just ühes imetoredas Jäneseuru-tüüpi kodus õunapuu all Kristiina Arneemaga juttu ajamas, kui ehitaja helistas, et nemad olevat nüüd valmis. Nojah. Meie tuleme siis, kui tuleme, siis vaatame. Etteruttavalt - vaadata polnud siin suurt midagi, augustis on kell 11 õhtul pime. Hommikul vaatame nii, et me midagi näeme ka.

Käisime rannas. Nii põhjalikult, et lapsed said nelja päeva jooksul viis korda ujuda. Päikesega, pilvedega, äikesega - see sähvis küll oma viis-kuus kilomeetrit eemal -, vihmaga, tuulega. Meie Mehega ujumas ei käinud, jahe tundus. Selle asemel hankisime hoopis kergemat sorti päikesepõletuse. Selleaastase suve peale on isegi päikesepõletus üsna nauditav nähtus. Kumbki meist ei ole seekord leevike, aga minust saaks päris tubli punarind ja Mehest näiteks punajalg-tilder.

Sõime jäätist.

Käisime külas, mitte ainult selles imelises majas Kuurortlinnas, vaid ühes teises imelises majas ka, hoopis teises kohas - väänasime koduteed nii, et saaks ära külastada kodumaa pinna pial käimasolevad ameeriklased. Kes teab, millal neid jälle näha saab.

Jalutasime linna peal. Seekord oli Jõugu Juht eriline jalutamishuviline, sest tema omandas Kuurortlinnast triki-tõukeratta ja tahtis sellega kangesti üle äärekivide hüpelda.

Nagu tõelised maakad, külastasime ka tivolit, mille me rannast puhtjuhuslikult leidsime.

Külastasime lausa kaht suveüritust. Augustiunetus, pean tunnistama, ei olnud üldse nii tore nagu vaimustunud sõprade ahhetustest võiks arvata. Oli kole palju rahvast ja vabaõhuüritusele mitteomaselt üldse mitte õhku. Mulle lihtsalt ei sobi põrmugi äikese-eelne õhurõhk. No ja kuivõrd meie lapsed on harjunud, et massiüritused on Linna kevadine ja sügisene laat, kus nad teavad umbes iga kanalisatsioonikaant ja reklaamtulpa, aga nüüd olime äketse Kuurortlinna massiüritusel, kus kõik on võõras ja turvalisuse huvides tuleb pidevalt ema seelikusabast kinni hoida ... muutusid nad oluliselt rõõmsamaks, kui me äikesepilve alt välja sõitsime ja lapsed õhtusele ujumisele viisime. Mina sain olla arhetüüpne eesti ema, põlvini vees, nii et eespool mainitud seelikusaba märg, ja hoida käterätikuid, et lõdisevaid pardipoegi ükshaaval sooja rätikusse mässida.

Haapsalu Pitsipäev ... oli kah. Palju vähem rahvast kui Kuurortlinnas, mis oli tore. Ainult et pitsi nägi kah loodetavast vähem. Moedemonstratsioonid mind ausalt ei huvitanud, eemalt on kõik pitssallid ja -kleidid ilusad kohevad pilvekesed, ma tahaks mustrit mudida ... No aga nüüd on ära käidud ja ära nähtud. Linnuses jalutasime ka ja kui linnuse servas olev mänguväljak on tõesti kiiduväärne asi ja vastupidiselt minu ettekujutusele sobis isegi 12-aastasele väärikale mootorsõidukitõukerattajuhile, oli lausa häbiväärne see kirev ja vägagi hillbilly batuudimaastik, mis väärika lossi südames ennast laiali oli laotanud. Vabandage, sellisesse kohta käib peenemat sorti välirestoran, mitte selline ... hunnik.

Pärast piiskopilossi ja pitsipäevaga tutvumist käisime Paralepa alumise tuletorni jalamil piknikku pidamas. Haapsalu Kaubamaja Coopi saiakesed on väga head, kaubamaja ise meenutab kohati kõige rohkem Sepa turgu ... aga eks ta pigem passaaž on. Seejärel said lapsed Vasikaholmi rannas ujumas käia ja mina vaimustuda Haapsalust kui ülinunnust linnakesest. Kunagi tahaksin ma seal hm, mõned päevad veeta, kui seal parajasti ühtegi üritust ei ole. Pealegi jäi Iloni Imedemaal ja kuskil peenes restoranis käimata, ja kas te teate, et seal on olemas päris ehtne kommipood, mille ette kõnniteele on kirjutatud Tipi ja Täpi kuulus kommilaul? Ka sinna jäi minemata.

Homme, jah, tutvume kohe hommikul katusega ... ja siis ma hakkan aknaid ja põrandaid pesema ega koo neljandat päeva järjest mitte sentimeetritki kaltsuvaipa! Piibelehesalliga tegelen küll, sest tänu usinale rannakudumisele õnnestus teda kohe jupp maad pikemaks saada.

Rannakudumine, kivi peal. Kive oli meie reedeses rannas kohe palju.

Wednesday, August 9, 2017

Vaarikad!

Kui ma laps olin, olid vaarikad minu lemmikmarjad. Koduaias oli neid häbematult vähe, aga naabrimehel, mmm ... Mitte et korralik laps oleks tohtinud naabri vaarikavõsasse maitsma minna, ma niisama kõõlusin aia vahel ja vesistasin suud. Mingil ajahetkel hakkas Vanaema aru saama, et laps vajab vaarikaid, ja me saime korra või paar kolme kvartali kaugusel (umbes seal, kus mõniteist aastat tagasi eramajaks maskeerunud bordell oli) tuttavas vaarika-aias korjamas käia. Talongiajal juhtus aga selline ime, et üksik naabrimees, kes muidu teregi ei öelnud, tuli ja ütles, et temal pole moosi jaoks piisavalt suhkrut, meil peres mitu inimest ja seega rohkem suhkrutalonge, korjaku me tema vaarikavõsa tühjaks ja saagu endile moosi. Umbes siis hakkasid naabrimehe võsavaarikad tasapisi ka meile imbuma. Teise aiaserva oli Vanaema ise kolm põõsast istutanud ja neilegi meeldis seal. Veel mõni aasta hilisemasse aega jääb olukord, kus Vanaema pani moosi vaikselt pliidile hauduma ja läks ise "Santa Barbarat" vaatama. Võimalik, et ta vaatas midagi veel, igatahes oli moos pärast erakordselt paks, lausa kõva. Ei mäleta, mis vahenditega me teda purkidest üldse kätte saime. 

Kui me Maja ostsime, olid vaarikad sireliheki otsa juures ... olid kah. Mõnel aastal rõõmsamad, mõnel nirumad. Vanaema tuli külla, vaatas ringi ja käsutas, et vaarikatest pead küll lahti saama, neid pole kellelegi vaja ...!* Mina tegin "!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!" ja Vanaema imestas, kas sa tõesti tahad vaarikaid oma aeda? Kujutage ette, et tahtsin küll. Pikapeale Vanaema leppis ja isegi istutas paar meie sordi taime (sordinime ei tea, aga hästi suured marjad on) endale aeda. Meie vaarikad on endiselt mõnel aastal rõõmsamad, mõnel nirumad. Sel aastal ajavad nad palju noori võrseid, on lootust, et äkki tuleval aastal on ka meil rõõmus vaarika-aasta. Jutt käib muidugi nendest, mis Suure Lammutamise ajal lendavate roovlattidega pihta ei saanud, muist kahjuks said.

Viimastel aastatel on Vanaema oma vaarikad peamiselt rahule jätnud. Ei puhasta, ei harvenda. Lõikab ainult vanad varred ära ja millegipärast kärbib noorte varte latvu - keegi olevat talle öelnud, et nii tekib rohkem kõrvalharusid. Mina jällegi olen aru saanud, et ladvakärpimiseks on oma aeg ja õige koht, terve teadus - nagu suurem osa aiandusest. Vanaema vaarikad ei lase ennast sellest segada ja kannavad nagu pöörased. Kasvavad ka. Nüüd on vaarikavõsa Vanaema aias. Enamasti teeb see mulle rõõmu ja ma käin hea meelega korjel. Õnnetuseks meeldib vaarikavõsa ka mitmesugusele kohalikule faunale. Eelmisel nädalal sain korjates nõelata pahuralt maamesilaselt, kes minu rõõmuks jäi ellu ja lendas minema, olles oma toimetamised vaarikavarre otsas ära toimetanud. Maamesilaste vastu pole ma üldse allergiline, see on tore. Veel on vaarikate vahel, sees ja peal hulgaliselt tigusid ja rohkem kui natuke neist maandub korjamise käigus marjaämbris ... mitte et keegi sihipäraselt tigusid korjaks, lihtsalt see võsa vahel ragistamine raputab varsi ja ... Aga millegipärast tundub mulle, et talvel ei taha keegi oma pudrutaldrikust moosi seest leida hästi läbikeedetud ja hoidistatud tigu. Vaarikaussid on omaette nähtus, vähemalt on nad eluaeg ainult vaarikaid söönud. Täna leidsin vaarikaussi endal kohast, kus daamid filmides raha, võtmeid ja lõhnastatud taskurätikuid hoiavad ... Ja kodus avastasin, et tänase marjaportsu ühe vaarika seest vaatas vastu paks hall taguots. Pikema koputamise peale kukkus taguotsa omanik, mingi kuuejalgne putukas, laua peale ja jäi selili lesima, jalakesed kenasti kõhu peal krõnksus. Mõni aeg hiljem oli putukas siiski minema hiilinud, kes ta oli ja miks ta arvas, et kõige parem on olla peadpidi vaarika sees, ei tea. Veel käivad vaarikate vahel lesimas kohalikud kassid, aga nende puhul on ainus õnnetus see, et nad on hirmus pelglikud ega taha minuga rääkida.

Vaarikatest keedetakse meil eelkõige moosi. Tavalist vaarikamoosi. Ja vaarika-šokolaadimoosi. Ja kui korraga trehvab olema vaarikaid ja soodushinnaga nektariine, siis ka Lillebrori lemmikut, vaarika-nektariinimoosi. Viimane on üks väheseid kohti, kus ma moosisuhkrut kasutan, nimelt tuleb kooritud nektariinidest ja vaarikatest kummastki eraldi hästitarretuv moos keeta ja need siis vaheldumisi kihtidena purki panna. Mõnikord tuleb isegi välja, ilus triibuline purk jääb.

Vaarikaid saab ka edukalt sügavkülmutada, aga vaarika-toormoos sügavkülmutatud kujul jätab meid, hm, külmaks. Veel saab vaarikatega teha muffineid ja vaarika-kohupiimakooki (mul on mingid kogused teised, kohupiima vähem, aga idee on sama). Üks kolleeg pakkus kunagi vaarikamahla, aga seda pole ma teha proovinud. Kas teile meeldivad vaarikad ja mida te nendega teete?

________
*umbes samasuguse tooniga oigas ta minu esimeses omaette korteris külas käies, et laps, sul pole ju ainsatki laudlina ega linikut ...! Fakt, et mul polnud 13-ruutmeetrises kööktoas ainsatki lagedat kummuti- või lauapinda, ei omanud tähtsust.

Sunday, August 6, 2017

Vaarikalõhnaline nädal

Sel nädalal korjasin vaarikaid. Ja siis korjasin veel vaarikaid. Ja siis ... oleksin veel korjanud, aga üks pilv tuli ja väänas ennast vanaema vaarikavõsa kohal välja ja ma läksin tuppa tahenema.

Vaarikatest tekkis muidugi Moos. Täpsemalt, üks Moos on hetkel pliidil. Veel korjasin ja menetlesin mahlaks mõningal määral punaseid sõstraid. Käisime Mehega mustikal, tähendab, mina korjasin ja tema näitas, kuskohast korjata ... ühe koogi jagu. Mustikaid jäi sinna veel, aga seal olid sääsed ka. Meie kodu juures sääski metsas eriti pole ... ega mustikaid.

Veel käisime seenel, tähendab, ükskord mina üksi ja teine kord koos Mehega. On kukeseente kõrgaeg. Samuti on algamas tikrite kõrgaeg. Tundub, et sel aastal siiski eelmise aastaga sarnast tikriuputust ei ole. Tänu Jumalale väikeste heade asjade eest.

Kudusin palju kangast. Samuti kudusin valmis karukellasalli keskosa.

Õues toimuv meenutas paaril päeval põrgu eeskoda - kõik kohad olid täis tolmu, sodi ja poolpaljaid ehitajaid. Ärge öelge, et mmm ... musklid, need pole üldse minu huviala. Siis lubati vihma ja ehitajad kadusid mitmeks päevaks ära ... aga kui vihm tuli, tuli teda ka ühe katuseakna vahelt hoolega sisse. Nii hoolega, et miskite tihendite, kraede ja muhvide vahele tekkis korralik mitmeliitrine veekott ja kui Mees seda kehitama läks, siis juhtus see, mis sellistes olukordades ikka juhtub. Mees kuivas ära küll ja väga ettevaatliku pitsitamise ja mudimisega õnnestus veekoti sisu ämbrisse ümber paigutada. Kui ehitajad täna taas välja ilmusid (just sel hetkel, mil me perekondlikult kirikuteele asusime), olid nad üllatunud ja veetsid suurema osa päevast aknaümbrust kohendades. Eks me järgmise suure vihmaga vaatame, kas sai ära kohandatud. Mõnes mõttes on see heagi, et viga nüüd välja tuli, Mees ütles, et pärast eterniidi paikapanemist (selle akna ümber ainsana eterniiti veel polnud) poleks leke nii kergesti välja paistnud ja salaleke teatavasti tekitab salakõdunemist.

Lillebrori röövikust koorus liblikas, kelle pea meenutas kahtlustäravatal moel vapsikut.

Unistaja otsustas ära, milline ülemise korruse tuba talle sobib - Jõugu Juhi omast suurem!

Jõugu Juht niitis vabatahtlikult muru, sest me ostsime lastele kadunud jalgpalli asemele uue. Tänu sellele on poisid suurema osa ajast õues ja mängivad palli. Kui just ei saja ... järelikult väiksema osa ajast.

Mees tuli ükspäev uudisega, et tema puhkus saab läbi nädal aega varem kui minul. Ma võtsin selle peale palderjanitabletti, sest täiskohaga riigitöö on küll pikas perspektiivis stabiilset sissetulekut pakkuv - ja stabiilne sissetulek on vägagi tervitatav, isegi kui ta kuigi suur ei ole -, aga ma olen nii ära harjunud, et ta sätib oma vabad päevad minu omadega sobima ... Eks ma siis hakkan korralikuks koduhaldjaks. Pealegi on neid kollitusi viimasel ajal olnud nii vähe, et lausa koledasti ... eks näeb, mil moel see kõik meile heaks tuleb.

Uuel nädalal paluks korralikult suve, sest mingil päeval me läheme mere äärde.

Saturday, August 5, 2017

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Sõidan autoga tuttaval tänaval. Vajutan pidurit ja auto teeb koha peal pirueti. Ärkan pahurana. Ei ole välja puhanud, aga uni on täiesti läinud. Mees arvas viimati, et tegelikult peaks need rehvid suure sügiseni välja vedama, aga talveks on igal juhul uusi vaja. Miks ma siis peaksin unes nägema olukorda, mida arvatavasti ei teki?

Uni ei tule tagasi. Tegelikult ongi kell nii kaugel, et korralikud inimesed tõusevad üles.

Riputan õue masinatäie pesu ja panen järgmise täie pesema. Lapsed on vahepeal tühjendanud nõudepesumasina, ka see läheb uuesti tööle - eelmisest õhtust oli päris palju nõusid jäänud.

Puder. Kohv. Pudru peale korjan peotäie vaarikaid ja lõigun kaks banaani, igaühele natuke.  Internetti läbi lugedes leian lingi sellistele koomiksitele.

Pärast hommikusööki lähen kudukambrisse lõpetama eile poolelijäänud oranži vaipa. Akna taga sajab alla esimene pilvetäis vihma. Kui pesumasin valmis saab, lähen riputan ka selle pesu lisaloputuseks õue - ega nad ju palju märjemaks ei saa ... Mina saan küll märjaks, sest pesuriputamise ajal hakkab sadama teine pilvetäis.

Mähkun pleedi ja lõikan kuhjakese kollast kaltsumaterjali, sest Plaan on kududa kollane vaip. Poole kudumise peale kutsutakse mind sööma. Mees on laste asjatundliku abiga valmistanud makaronivormi. Käin salati jaoks tilli toomas ja vaatan süngelt oma peenraid, mis taas mattuvad umbrohu sisse. No ei ole aega, mis teha. Söök vähemalt on hea.

Kollase vaiba tagumise otsa kudumise ajal tuleb akna taga alla kolmas pilvetäis vihma. Huvitaval kombel on muist pesu õhtuks siiski kuiv.

Siis lõikan kilo roosat ja halli kaltsumaterjali, sest tahan ühe halli tellimuse uuel nädalal Kuurortlinna ise ära viia, aga laia kanga ülesajamiseks tuleb enne kitsam kangas eest ära saada ja roosad vaibad sobivad alati.

Et sinnasamasse Kuurortlinna sõitmiseks midagi teha oleks, alustan ära uue piibelehesalli. Karukellasalli keskosa sai eile valmis, aga mul ei ole praegu aega ega tahtmist hakata äärepitsiga jändama. Siis teen, kui kangakudukiire möödas on.

Õhtusöögiks valmistavad lapsed pannkooke. Sööme neid moosiga ja mee-võikastmega. Viimase jaoks õnnestus Mehel osta mett ühelt peaaegu-siitkandi mesinikult. Vahepeal olime jupp aega meetud, sest laadahind oli kõrge ja plastämbrisse pakitud mett mina ei salli - minu meelest ei käi päris asjad ja plastik omavahel kokku.

Lugesin kaltsulõikamise ja sallikudumise kõrval läbi raamatu "Uju koos uppujatega". Ma loengi niimoodi, ülikiiresti, diagonaalis. See raamat väärib teist korda ülelugemist. Need norralased kirjutavad vist üldse hästi ... ja kui mul ühel päeval raha on, siis ma kavatsen selle raamatu osta. Olen varemgi nii teinud - lugenud raamatukogust laenutatud raamatut, leidnud, et see hea on, ja siis endale ka ostnud.

Pärast õhtusööki vajas Lillebror assisteerimist pesuvee tekitamisel. Suuremad saavad ise hakkama, aga temal ma ei taha lasta äsja keenud veega kõndida, mis siis, et vahemaa on lühike.

Pesu korjamise ajal tiirleb mu jalgade ümber väike must kass. "Kräu!" (tõlge: "Ära kanna pesu, kanna kassi!") Korjan kassi teise kätte. Enne tuppatulemist panen Mimi maha ja pälvin veel ühe, seekord solvunud kräu. Mimi tuleb siiski tuppa ja keerab ennast meie magamistuppa magama.

Helistan emale. Mitu päeva pole rääkinud, kes teab, kuidas neil läheb ... tundub, et hetkel läheb hästi. Siis saab päris õhtu ja saab Garfieldi film telekast ja saab arvatavasti natuke veel piibelehesalli.

Tuesday, August 1, 2017

Kuidas teha vähem tööd?

Loode4tavasti ei ole pealkiri lõpmata eksitav neile, kes otsivad võimalusi päevade viisi voodis lebades ajakirju lugeda ja selle kõige juures veel kohvikutoitu süüa. See on siin ikkagi koduperenaiseblogi.

Mul on koolifüüsikast vähe meeles, aga minu meelest oli füüsikaterminite järgi töö seotud asjade ühest kohast teise liigutamisega. Asjade punktist A punkti B liigutamist tuleb meil siin kohe palju ette ja see võtab omajagu aega, tähendab, see on ka töö. Kodus on töö kõik, mida peab tegema ja mis võtab aega, eks ole.

Niisiis.
  • Üks sõbranna kunagi meil külas olles hämmastus, et keldrisse lihakõrvast tooma minnes võtan ma üksiti korviga kaasa eelmisel päeval täidetud purgid. Et tema küll ei oskavat niimoodi. Paar aastat hiljem ta tänas mind selle mõtte eest, olevat päevadesse kohe jupi aega juurde saanud. Mõte oli sõbranna sõnastuses selline: Kui tuled, too, kui lähed, vii. Ehk kui ma niiehknii kuhugi teel olen, võin ma sihtpunkti kuuluvad asjad ka kohe kaasa haarata. 
  • Üks teine kallis inimene, armas pisike vanaproua Lore Gummersbachist ütles kunagi kuldsed sõnad: Sa ei pea pealt vaatama, kuidas muna keeb. Tõesti ei pea. Kuni muna keeb, saab midagi laua pealt ära panna või hoopis laua peale tõsta. Imetleda õuest leitud röövikut. Otsida valmis järgmise söögi retseptid. Mida iganes. Ühesõnaga, kui toit ennast enam-vähem ise keedab, saab samal ajal teha midagi veel. Sama on laste koduõppimisega - ajalooliselt on olnud kombeks, et lugema õpitakse ema voki kõrval, käsitööinimesed saavad kindlasti laste veerimise vahale sokki kududa või midagi sellist. 
  • Majas on teisi inimesi ka, tähendab, üks emajõud ei pea tegema kõike üksi. Seda võib nimetada ka lapstööjõu ärakasutamiseks, aga tegelikult on väga tore, et ma olen viimase aasta jooksul kandnud tuppa vähem kui kümme sületäit puid - puuvedamine on praeguseks puhtalt poiste töö ja seda tehakse ilma suurema virisemiseta. Kui mina olen puid vedanud, siis sellepärast, et noh ... ma oleks muidu kuuri poolt tühjade kätega tulnud (vaata esimest punkti).
  • Ja minu lemmikasi: prioritiseerimine. Mõnd asja jõuab jooksvalt ja kogu aeg. Mõnd asja peab jõudma ja punkt. Mõni asi ... ei ole nii tähtis. Ja mis siis. Kui peenras on olukord "see porgand või?", last ta siis olla, mul ei ole aega ega jaksu mulda kahvliga kobestamas käia! Kahvliga kobestas minu ammulahkunud keemiaõpetaja, üksik inimene, kellel oli umbes kolm ruutmeetrit peenart ja palju vaba aega ... Tolles peenras polnud tõesti ühtegi umbrohuliblekest. 
Ma nüüd lähen ja teen natuke aega mittemidagit, jalutan ümber Maja ja vaatan katuse edenemist. Vahepeal on vaja provva ka olla.