Tuesday, August 1, 2017

Kuidas teha vähem tööd?

Loode4tavasti ei ole pealkiri lõpmata eksitav neile, kes otsivad võimalusi päevade viisi voodis lebades ajakirju lugeda ja selle kõige juures veel kohvikutoitu süüa. See on siin ikkagi koduperenaiseblogi.

Mul on koolifüüsikast vähe meeles, aga minu meelest oli füüsikaterminite järgi töö seotud asjade ühest kohast teise liigutamisega. Asjade punktist A punkti B liigutamist tuleb meil siin kohe palju ette ja see võtab omajagu aega, tähendab, see on ka töö. Kodus on töö kõik, mida peab tegema ja mis võtab aega, eks ole.

Niisiis.
  • Üks sõbranna kunagi meil külas olles hämmastus, et keldrisse lihakõrvast tooma minnes võtan ma üksiti korviga kaasa eelmisel päeval täidetud purgid. Et tema küll ei oskavat niimoodi. Paar aastat hiljem ta tänas mind selle mõtte eest, olevat päevadesse kohe jupi aega juurde saanud. Mõte oli sõbranna sõnastuses selline: Kui tuled, too, kui lähed, vii. Ehk kui ma niiehknii kuhugi teel olen, võin ma sihtpunkti kuuluvad asjad ka kohe kaasa haarata. 
  • Üks teine kallis inimene, armas pisike vanaproua Lore Gummersbachist ütles kunagi kuldsed sõnad: Sa ei pea pealt vaatama, kuidas muna keeb. Tõesti ei pea. Kuni muna keeb, saab midagi laua pealt ära panna või hoopis laua peale tõsta. Imetleda õuest leitud röövikut. Otsida valmis järgmise söögi retseptid. Mida iganes. Ühesõnaga, kui toit ennast enam-vähem ise keedab, saab samal ajal teha midagi veel. Sama on laste koduõppimisega - ajalooliselt on olnud kombeks, et lugema õpitakse ema voki kõrval, käsitööinimesed saavad kindlasti laste veerimise vahale sokki kududa või midagi sellist. 
  • Majas on teisi inimesi ka, tähendab, üks emajõud ei pea tegema kõike üksi. Seda võib nimetada ka lapstööjõu ärakasutamiseks, aga tegelikult on väga tore, et ma olen viimase aasta jooksul kandnud tuppa vähem kui kümme sületäit puid - puuvedamine on praeguseks puhtalt poiste töö ja seda tehakse ilma suurema virisemiseta. Kui mina olen puid vedanud, siis sellepärast, et noh ... ma oleks muidu kuuri poolt tühjade kätega tulnud (vaata esimest punkti).
  • Ja minu lemmikasi: prioritiseerimine. Mõnd asja jõuab jooksvalt ja kogu aeg. Mõnd asja peab jõudma ja punkt. Mõni asi ... ei ole nii tähtis. Ja mis siis. Kui peenras on olukord "see porgand või?", last ta siis olla, mul ei ole aega ega jaksu mulda kahvliga kobestamas käia! Kahvliga kobestas minu ammulahkunud keemiaõpetaja, üksik inimene, kellel oli umbes kolm ruutmeetrit peenart ja palju vaba aega ... Tolles peenras polnud tõesti ühtegi umbrohuliblekest. 
Ma nüüd lähen ja teen natuke aega mittemidagit, jalutan ümber Maja ja vaatan katuse edenemist. Vahepeal on vaja provva ka olla. 

6 comments:

  1. Muig, ma tunnistan ausalt, et KUI ma kuhugi rohima jõuan, siis on kaks varianti - kahvel (päriselt) või suur hark :D Kahvel on tegelikult umbe hää asi nt sadade võililletittede väljajuurimiseks, aga ainult teatud kohtades. Tulemus on ka võrdlemisi püsiv. Oma peenramaalapikesel käin pigem hargiga.

    ReplyDelete
  2. Üks sugulane kord imestas kuidas ma perele ajakulukaid ahjuroogasid valmistan ja et tema küll eelistab selle aja oma lastega veeta. Ma üritasin talle 3 korda selgitada, et minu lapsel on kvaliteetaega minuga hulga rohkem kuna roa valmimise ajal päriselt ei pea ahjuukse ees valvama. Aga paraku ei saanud ta selle selgituse mõttest aru... :) Ma vist isegi ei oska asju ühekaupa teha, ikka lähed ja viid ning teed ära, mis silma jääb.

    ReplyDelete
  3. Mina oskan väga hästi asju ühekaupa teha, ainult et siis ma tavaliselt jään poole tegemise pealt seisma ja porisen, et kui pea ei jaga, siis peavad jagama jalad ... Et pidev rööprähklemine kipub tekitama tobedaid lühiseid ja elementaarsed asjad lähevad meelest ära.

    ReplyDelete
  4. Minu Härra ütleb selle "kui tuled, too, kui lähed, vii" kohta "Nicht leer laufen!" ("ära tühjalt jookse"?) Mul on kindel punkt trepi juures asjadele, mis peavad liikuma ülemisele korrusele ja asjadele, mis peavad liikuma alla. Ja kui ma näen, et ta trepile läheneb, siis ikka hüüan talle vahel, et laadigu käed täis, kui liigub... sest millegipärast kipub nimelt tema seda leer-Laufi või tühijooksu harrastama. :D

    ReplyDelete
  5. Ma mõtlesin ka kord, et ma ei pea pealt vaatama, kuidas munad keevad. Kui ma juba tervelt tund aega olin suutnud mitte pealt vaadata ja päris mitu leerlaufi ja natuke vähem leerlaufi oma toa piires teinud, oli taas ühikakööki asja (ilmselt nõusid pesema). Leidsin mõnusalt kõvaks keenud munad ja hirmsast vabandava ületee naabri, et kas ta ikka võis mu poti pliidi pealt eemaldada. Ma olin ülevoolavalt tänulik, et ta seda tegi. Muidu poleks ju vähem töötegemisest kuidagimoodi asja saanud, kui osa igakuisest töötasust oleks tulnud Üliõpilaskülale kahjuhüvitiseks annetada.
    Aga et iga kord pole ületeenaabreid kööki võtta, siis ma ikka püüan oma valmivaid mune ja muid roakesi hoolega valvata. Nõusid ehk õnnestub samal ajal pesta. Ja kui köök tühi on, siis laulda ja palvetada. Aga suurem ühitamislogistika on ikka edasijõudnutele.

    ReplyDelete
  6. Nojah, põhimõtteliselt ei pea ka moosi keemist pealt vaatama ... nii mu ema ükskord noaga lõigatava moosi saavutaski, põhja ei kõrbenud, lihtsalt kees kivikõvaks. Kasulik on jah samal ajal tehtav tegevus munade (või moosiga) samasse ruumi sättida.

    ReplyDelete