Saturday, August 5, 2017

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Sõidan autoga tuttaval tänaval. Vajutan pidurit ja auto teeb koha peal pirueti. Ärkan pahurana. Ei ole välja puhanud, aga uni on täiesti läinud. Mees arvas viimati, et tegelikult peaks need rehvid suure sügiseni välja vedama, aga talveks on igal juhul uusi vaja. Miks ma siis peaksin unes nägema olukorda, mida arvatavasti ei teki?

Uni ei tule tagasi. Tegelikult ongi kell nii kaugel, et korralikud inimesed tõusevad üles.

Riputan õue masinatäie pesu ja panen järgmise täie pesema. Lapsed on vahepeal tühjendanud nõudepesumasina, ka see läheb uuesti tööle - eelmisest õhtust oli päris palju nõusid jäänud.

Puder. Kohv. Pudru peale korjan peotäie vaarikaid ja lõigun kaks banaani, igaühele natuke.  Internetti läbi lugedes leian lingi sellistele koomiksitele.

Pärast hommikusööki lähen kudukambrisse lõpetama eile poolelijäänud oranži vaipa. Akna taga sajab alla esimene pilvetäis vihma. Kui pesumasin valmis saab, lähen riputan ka selle pesu lisaloputuseks õue - ega nad ju palju märjemaks ei saa ... Mina saan küll märjaks, sest pesuriputamise ajal hakkab sadama teine pilvetäis.

Mähkun pleedi ja lõikan kuhjakese kollast kaltsumaterjali, sest Plaan on kududa kollane vaip. Poole kudumise peale kutsutakse mind sööma. Mees on laste asjatundliku abiga valmistanud makaronivormi. Käin salati jaoks tilli toomas ja vaatan süngelt oma peenraid, mis taas mattuvad umbrohu sisse. No ei ole aega, mis teha. Söök vähemalt on hea.

Kollase vaiba tagumise otsa kudumise ajal tuleb akna taga alla kolmas pilvetäis vihma. Huvitaval kombel on muist pesu õhtuks siiski kuiv.

Siis lõikan kilo roosat ja halli kaltsumaterjali, sest tahan ühe halli tellimuse uuel nädalal Kuurortlinna ise ära viia, aga laia kanga ülesajamiseks tuleb enne kitsam kangas eest ära saada ja roosad vaibad sobivad alati.

Et sinnasamasse Kuurortlinna sõitmiseks midagi teha oleks, alustan ära uue piibelehesalli. Karukellasalli keskosa sai eile valmis, aga mul ei ole praegu aega ega tahtmist hakata äärepitsiga jändama. Siis teen, kui kangakudukiire möödas on.

Õhtusöögiks valmistavad lapsed pannkooke. Sööme neid moosiga ja mee-võikastmega. Viimase jaoks õnnestus Mehel osta mett ühelt peaaegu-siitkandi mesinikult. Vahepeal olime jupp aega meetud, sest laadahind oli kõrge ja plastämbrisse pakitud mett mina ei salli - minu meelest ei käi päris asjad ja plastik omavahel kokku.

Lugesin kaltsulõikamise ja sallikudumise kõrval läbi raamatu "Uju koos uppujatega". Ma loengi niimoodi, ülikiiresti, diagonaalis. See raamat väärib teist korda ülelugemist. Need norralased kirjutavad vist üldse hästi ... ja kui mul ühel päeval raha on, siis ma kavatsen selle raamatu osta. Olen varemgi nii teinud - lugenud raamatukogust laenutatud raamatut, leidnud, et see hea on, ja siis endale ka ostnud.

Pärast õhtusööki vajas Lillebror assisteerimist pesuvee tekitamisel. Suuremad saavad ise hakkama, aga temal ma ei taha lasta äsja keenud veega kõndida, mis siis, et vahemaa on lühike.

Pesu korjamise ajal tiirleb mu jalgade ümber väike must kass. "Kräu!" (tõlge: "Ära kanna pesu, kanna kassi!") Korjan kassi teise kätte. Enne tuppatulemist panen Mimi maha ja pälvin veel ühe, seekord solvunud kräu. Mimi tuleb siiski tuppa ja keerab ennast meie magamistuppa magama.

Helistan emale. Mitu päeva pole rääkinud, kes teab, kuidas neil läheb ... tundub, et hetkel läheb hästi. Siis saab päris õhtu ja saab Garfieldi film telekast ja saab arvatavasti natuke veel piibelehesalli.

No comments:

Post a Comment