CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, August 18, 2017

Ülejärvereis. Muljeid.

Alguses oli Kutse. Kutse sõita heas seltskonnas eksootilisele väikesaarele ja veeta seal päev. Et meie perest mitte keegi pole kunagi selle saare peal käinud, võrtsime kutse tänuga vastu. Siis tekkisid kõhklused ja kahtlused. Kui autot saarele kaasa ei võeta, mida pakkida kaasa? Või täpsemalt, mida selga panna? Kas ilmateade räägib tõtt? Kuidas seal olmeline olemine on, kas ikka on sooja veega kätepesuvõimalus ja salvrätikutega restoran (printsess hernel sai sõna)? No ja üks emmeühik on äärmiselt vilets meremees, mis laev see üldse on, äkki on sellest loksutavast sordist ...?

Surusime kahtlused ja kõhklused alla.

Kuna meist mitte keegi pole iialgi isegi mitte tolles Eestimaa otsas käinud, palusime kohalejõudmise-abi navigatsioonisüsteemilt. Selgus, et Sygic, mis muidu väldib igasuguseid mitte-peateid nagu üks teatud sarvekandja välku, otsustas ennast seekord ületada ja valis meile kõige otsema tee. Kui teiega ka nii juhtub, siis ärge muretsege, see rohtukasvanud rada Järvselja ja Parapalu vahel on täitsa sõidetav, põhi on all, sügavaid rööpaid ei ole ega midagi. Me ka väga ei muretsenud, oleme ennegi autoga ekstreemsporti tegemas käinud ... kuigi tavaliselt pole vaja kindlaks kellaajaks praami peale jõuda. Arvatavasti on teinekord kasulikum siiski teeviitade järgi sõita.

Praam oli suurem, kui ma loota oskasin, kuid seinal oli segadusseajav silt "Kihnu veeteed".  Suurem laev peaks tähendama vähem loksumist. Laeva peal on hea kududa, eriti kui seltskond on hea ... seltskond oli hea. Minu kõrval sõi IM (10-kuune) putru, palju väikesi poisse (lisaks meie omadele) jooksis alumise ja ülemise korruse vahet, pastor koordineeris midagi punases pintsakus härraga, kes osutus lubatud giidiks ... Meie grupis oli 25 täiskasvanut ja 18 last, Piirissaarel pidavat elama üldse 99 inimest, nii et meid olid kohe väga palju. Mõned meist sõltumatud reisijad tõmbusid murelikult kõrvale, kui aru said, et kogu see lasterohke kamp on omavahel semud.

Saare sadamast leidis Mees piraadilaeva. Veel leidsime sadamast ülitoreda vallavanema, kelle ainsaks kontaktiks meiega sel päeval jäi tervitus tema kuningriigi pinnal - ülejäänud päeva kestel vilkus ta aeg-ajalt foonil, kuid oli pidevalt muude inimestega hõivatud. Homme olevat seal pidu tulemas, pole ka ime, et tuleb palju korraldada.

Sadamast jalutama hakates saime ära põigata õige mitmekesiste sõidukite eest. Meie 21. sajandi Euroopaga harjunud lapsed ahhetasid, nähes ilma numbrimärkideta, roostest pitsilisi või turvavöödeta autosid - viimasesse oli hea sissevaade, ust ei olnud ees ... Ega seal liikluspolitsei vist eriti sageli sõidukeid kontrollimas ei käi ja kindlasti antakse politseiautot praamile sõitmas nähes häiret. Merejärvetagune asi, logiseva sõidukiga ei saagi niipalju kiirendada, et vastu puud sõita, enne tuleb vesi vastu ...

Näidati kohalikku poodi, kästi teha tiir ümber koolimaja ja tutvustati kirikukella. Punase viisnurgaga mälestussammas oli ka ... ma kiidan heaks langenud sõdurite mälestamise, aga mitte punast viisnurka.

Siis sai teine küla ja külaväljak ja varjualune, kus täiskasvanud pidasid mõnda aega palaveri ja pow-wow'd (need sõnad on kasutuses Kiplingi muinasjuttudes, kui keegi ei peaks mäletama). Väiksemad lapsed leidsid lõkkeaseme ja veetsid õnneliku tunnikese endid tahmaseks määrides. Lillebror ajas koos pastori tütardega konni taga. Unistaja ja Jõugu Juht koondusid Laenulapse telefoni ümber. Siis tuli giid tagasi ja ütles, et nüüd tuleb küll kohe muuseumi minna, muidu ei jõua enne lõunat ära käia.

Vanausuliste muuseum oli vanal kombel ilus, aga ainult mõned põrandal olevatest kaltsuvaipadest olid ehtsad. Suuremal osal oli küljes sildike "Made in India". Mh. Ma siis seletasin kaasasolevatele noortele, milline on õige kaltsuvaip ja mille järgi vahet teha. Hozjaika pakkus samovarist teed ja suunas jooma teed Peipsi kombe kohaselt. Kohalik suhkur meenutas kõige rohkem iiriskommi ja seda Professor ka kinnitas - olevatki tehniliselt koorekomm, tema kadunud ema olla ka niimoodi panni peal rõõska koort suhkruga kokku keetnud. Hea oli.

Lõunat pakkus tädi Ziina, muuseumist mitte kuigi kaugel. Piiigistasime endid ühe pika laua taha ja jagasime sõbralikult viit leiba ja kahte kala ... või umbes nii see oli, üle küll midagi ei jäänud. Pakuti kartuleid, imelist salatit ja praetud kala, vist koha. Joogiks oli morss ja tee, magustoiduks hapukoorekoogi tüüpi tainast (teate küll, hapukoorekook Ida Savi raamatust "Saiad, pirukad, koogid"), tundmatuks jäänud marjadega maitsestatud kooki. Nälgajäämise üle keegi ei kurtnud. Kes kempsu küsis, sai lisaks kempsule tutvuda kohaliku rannabaariga, nimelt möödus kempsutee otse vee poole vaatavast diskopalliga putkast ja paarist püstijala-lauast. Ju seal peetakse kohalikke pisikesi pidusid, arvasin mina. Küsida kelleltki polnud, sest - ja see oli saare eripära - kõik inimesed, keda ma kuulma juhtusin (peale giidi ja vallavanema), rääkisid ainult ja põhimõttekindlalt vene keelt. Ega neil vist pole kuigivõrd tarvidust eesti keeles kõnelda.

Järgnes uus arutamine, mille käigus sai mul karukellasalli äärepits peaaegu valmis. Kui mul niiehknii midagi öelda ei ole, ma ju pole asjapulk ega midagi, siis ma võin ju kuulata ja kududa ...? Arutelu lõpuks pakuti kergelt suitsutatud kala, vist koha. Selgus, et sõrmedega kalasöömine on tore, aga sõrmede pesemine külma veega eriti soovitud tulemusi ei anna. Professor ütles, et Fairyga saab puhtaks ... õnneks oli sadamamajakeses tsivilisatsioon olemas, kahhelplaatidega kemps, Fairy ja puha.

Tagasisõidul piidlesid muud reisijad meid veel kahtlustavamalt. Lapsed tundsid ennast muidugi veel enesekindlamalt ja jooksid veel suurema kiirusega mööda laeva ringi.

Kokkuvõte: kui kaevu- ja kruusateeromantika sobib, siis võiks seal lausa paar päeva puhata. On liivapõhjaga supelrand vaatega Venemaa poole, on kohti, kuhu telki üles panna, on imeilusad aiad ja mitmeid pinke, mille peal istuda. Jalutatavat metsa meile silma ei jäänud, aga võpsikus pidi elama hulgaliselt metssigu, põnev seegi. Aitäh.

4 comments:

Anonymous said...

Oi, ma tahaks kohutavalt Piirissaarele (Piirissaarde?) minna, aga kuidagi polegi ma sinna sattunud. Peaks järgmiseks suveks plaani võtma. Teil aga soovitan käia Kolkja vanausuliste muuseumis (kui käinud pole) ehkki võib muidugi juhtuda, et tädid räägivad kõik suht sama juttu, aga mulle oli see küll kunagi väga silmiavav käik. Laste ristimine järvest võetud veega, jäätükid veel sees. Brh.

reet said...

Mingis vanausuliste muuseumis oleme me käinud, aga see võis äkii Varnjas olla? Igatahes olid meil saksa sõbrad kaasas ja mina olin ametlik tõlk.

Piirissaar ongi selline paik, kuhu niisama lihtsalt ei satu, isegi meie suhtes tundub olevat maailma ääre peal.

Kristiina said...

väga põnev.
ma paluksin ka selgitust 'milline on õige kaltsuvaip ja mille järgi vahet teha'
no empiiriliselt ma tean ja kogemuslikult võin oma ehtsaid vaipu mudida, aga alati pole noid võrdluseks kõrvale võtta :)

reet said...

Õiges kaltsuvaibas on tavaliselt rõivaste õmblusekohad jõnksudena tunda - selles mõttes, et on tõesti kaltsurõivast kootud, mitte ekstra selle jaoks valmistatud riideribast. Neid viimaseid, mis on hästi sileda ja ühtlase pinnaga, kutsun mina riideribavaipadeks. Ja sageli on traditsioonilisel eesti vaibal ka mingi triiburütm või muster, Jyskis ja Maximas müüdavate puhul on lihtsalt vabrikujäägid üksteise järel kokku kootud, ei ole triipu ega värvisobivust ega midagi.

Post a Comment