Wednesday, August 9, 2017

Vaarikad!

Kui ma laps olin, olid vaarikad minu lemmikmarjad. Koduaias oli neid häbematult vähe, aga naabrimehel, mmm ... Mitte et korralik laps oleks tohtinud naabri vaarikavõsasse maitsma minna, ma niisama kõõlusin aia vahel ja vesistasin suud. Mingil ajahetkel hakkas Vanaema aru saama, et laps vajab vaarikaid, ja me saime korra või paar kolme kvartali kaugusel (umbes seal, kus mõniteist aastat tagasi eramajaks maskeerunud bordell oli) tuttavas vaarika-aias korjamas käia. Talongiajal juhtus aga selline ime, et üksik naabrimees, kes muidu teregi ei öelnud, tuli ja ütles, et temal pole moosi jaoks piisavalt suhkrut, meil peres mitu inimest ja seega rohkem suhkrutalonge, korjaku me tema vaarikavõsa tühjaks ja saagu endile moosi. Umbes siis hakkasid naabrimehe võsavaarikad tasapisi ka meile imbuma. Teise aiaserva oli Vanaema ise kolm põõsast istutanud ja neilegi meeldis seal. Veel mõni aasta hilisemasse aega jääb olukord, kus Vanaema pani moosi vaikselt pliidile hauduma ja läks ise "Santa Barbarat" vaatama. Võimalik, et ta vaatas midagi veel, igatahes oli moos pärast erakordselt paks, lausa kõva. Ei mäleta, mis vahenditega me teda purkidest üldse kätte saime. 

Kui me Maja ostsime, olid vaarikad sireliheki otsa juures ... olid kah. Mõnel aastal rõõmsamad, mõnel nirumad. Vanaema tuli külla, vaatas ringi ja käsutas, et vaarikatest pead küll lahti saama, neid pole kellelegi vaja ...!* Mina tegin "!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!" ja Vanaema imestas, kas sa tõesti tahad vaarikaid oma aeda? Kujutage ette, et tahtsin küll. Pikapeale Vanaema leppis ja isegi istutas paar meie sordi taime (sordinime ei tea, aga hästi suured marjad on) endale aeda. Meie vaarikad on endiselt mõnel aastal rõõmsamad, mõnel nirumad. Sel aastal ajavad nad palju noori võrseid, on lootust, et äkki tuleval aastal on ka meil rõõmus vaarika-aasta. Jutt käib muidugi nendest, mis Suure Lammutamise ajal lendavate roovlattidega pihta ei saanud, muist kahjuks said.

Viimastel aastatel on Vanaema oma vaarikad peamiselt rahule jätnud. Ei puhasta, ei harvenda. Lõikab ainult vanad varred ära ja millegipärast kärbib noorte varte latvu - keegi olevat talle öelnud, et nii tekib rohkem kõrvalharusid. Mina jällegi olen aru saanud, et ladvakärpimiseks on oma aeg ja õige koht, terve teadus - nagu suurem osa aiandusest. Vanaema vaarikad ei lase ennast sellest segada ja kannavad nagu pöörased. Kasvavad ka. Nüüd on vaarikavõsa Vanaema aias. Enamasti teeb see mulle rõõmu ja ma käin hea meelega korjel. Õnnetuseks meeldib vaarikavõsa ka mitmesugusele kohalikule faunale. Eelmisel nädalal sain korjates nõelata pahuralt maamesilaselt, kes minu rõõmuks jäi ellu ja lendas minema, olles oma toimetamised vaarikavarre otsas ära toimetanud. Maamesilaste vastu pole ma üldse allergiline, see on tore. Veel on vaarikate vahel, sees ja peal hulgaliselt tigusid ja rohkem kui natuke neist maandub korjamise käigus marjaämbris ... mitte et keegi sihipäraselt tigusid korjaks, lihtsalt see võsa vahel ragistamine raputab varsi ja ... Aga millegipärast tundub mulle, et talvel ei taha keegi oma pudrutaldrikust moosi seest leida hästi läbikeedetud ja hoidistatud tigu. Vaarikaussid on omaette nähtus, vähemalt on nad eluaeg ainult vaarikaid söönud. Täna leidsin vaarikaussi endal kohast, kus daamid filmides raha, võtmeid ja lõhnastatud taskurätikuid hoiavad ... Ja kodus avastasin, et tänase marjaportsu ühe vaarika seest vaatas vastu paks hall taguots. Pikema koputamise peale kukkus taguotsa omanik, mingi kuuejalgne putukas, laua peale ja jäi selili lesima, jalakesed kenasti kõhu peal krõnksus. Mõni aeg hiljem oli putukas siiski minema hiilinud, kes ta oli ja miks ta arvas, et kõige parem on olla peadpidi vaarika sees, ei tea. Veel käivad vaarikate vahel lesimas kohalikud kassid, aga nende puhul on ainus õnnetus see, et nad on hirmus pelglikud ega taha minuga rääkida.

Vaarikatest keedetakse meil eelkõige moosi. Tavalist vaarikamoosi. Ja vaarika-šokolaadimoosi. Ja kui korraga trehvab olema vaarikaid ja soodushinnaga nektariine, siis ka Lillebrori lemmikut, vaarika-nektariinimoosi. Viimane on üks väheseid kohti, kus ma moosisuhkrut kasutan, nimelt tuleb kooritud nektariinidest ja vaarikatest kummastki eraldi hästitarretuv moos keeta ja need siis vaheldumisi kihtidena purki panna. Mõnikord tuleb isegi välja, ilus triibuline purk jääb.

Vaarikaid saab ka edukalt sügavkülmutada, aga vaarika-toormoos sügavkülmutatud kujul jätab meid, hm, külmaks. Veel saab vaarikatega teha muffineid ja vaarika-kohupiimakooki (mul on mingid kogused teised, kohupiima vähem, aga idee on sama). Üks kolleeg pakkus kunagi vaarikamahla, aga seda pole ma teha proovinud. Kas teile meeldivad vaarikad ja mida te nendega teete?

________
*umbes samasuguse tooniga oigas ta minu esimeses omaette korteris külas käies, et laps, sul pole ju ainsatki laudlina ega linikut ...! Fakt, et mul polnud 13-ruutmeetrises kööktoas ainsatki lagedat kummuti- või lauapinda, ei omanud tähtsust.

3 comments:

  1. Meile meeldivad vaarikad :) Vaarikaid me sööme– varre otsast pihku, peost suhu; teeme vaarikatäidisega beseerulli ja rullbiskviiti (mõistagi vaarikatäidisega), brita torti vaarikate (ja ilu pärast mõne mustsõstraga) ja suristame smuutisid. Kui nüüd midagi üle jääb pistame sügavkülma, et ka talvel teha rullisid ja smuutisid. Nii palju pole veel üle jäänud, et moosi saaks. Tänavu on saak eriti niru. Ilmselt seetõttu, et vaarikate kärpimine ON omaette teadus ja ka seetõttu, et see aasta ei tule tihedamast küpsetamisest- hoidistamisest midagi välja. Nii, et koostööaltid taimed või midagi sinnapoole.

    ReplyDelete
  2. Meile vaarikad meeldivad väga, aga oma aeda sai alles tänavu kevadel 20 taime istutatud ja 18 neist läksid kasvama. Hiline sort, mis peaks septembris-oktoobris kandma, seepärast ei tea kas mõne marja saab tänavu või mitte. Kui vanavanemad, sõbrad või naabrinaised on pakkunud, siis oleme rõõmuga korjanud ja justnimelt sügavkülma pistnud nii moosina kui muidu. Kui metsvaarikaid on, korjame ka hea meelega. Vaarikamoosiga tee käib haiguste ajal palaviku alandamise ja haige kurgu tohterdamise juurde, moos pannkookide juurde ja külmututatud marjad muffinite sisse. Niisama on ka hea süüa.

    ReplyDelete
  3. Vaarikas on minu konkurentsitu lemmikmari. Õnneks on meie aeda imbunud mõlemalt poolt naabrite vaarikavõsad ja ilusaid suuri marju jagub :) Seda nektariiniga vaarikamoosi peaks küll proovima keeta, kõlab maitsvalt.

    ReplyDelete