CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, August 15, 2017

Vestlused lastega. Olnud ja tulevased.

Hoiatan juba ette, et midagi head ega lõbusat siit hetkel küll ei tule.

Olnud I
Mina: "Unistaja, kuidas sa nii väga palju tead filmidest, mida sa meie teada näinudki ei ole?"
Unistaja: "Eeee ..."
Jõugu Juht kõrvalt: "Ta vaatab oma arvutiajast tasuta filmide lehekülgi, Laenulaps õpetas ja tema vanemad lubavad tal küll kõike vaadata!"
Mina: "Unistaja, tegelikult ei ole õige, et sa vaatad arvutiajast filme, millest meie issiga midagi ei tea. Õige oleks nii, et vanemad teavad ka, mis filme lapsed vaatavad*. Ja et Laenulapse vanemad tal kõike vaadata lubaksid, seda ma ei usu, nad lihtsalt ei oska arvata, et Laenulaps teeb telefonis midagi, millest ta emale-isale aru ei anna ...**"

Tulevane I
Mina ja Mees: "Poisid, kuna youtube'is näidatakse igasugust rämpsu ja koledusi, mida mitte ükski laps vaatama ei peaks, sest koleduste autorid saavad muidu reklaami eest raha ja nii edasi ja nii edasi /sisesta siia pedagoogiline jutt/,  läheb youtube teie läpakates kinni. Suures arvutis jääb alles ja siin võite te südamerahus oma asju vaadata ja Jõugu Juht võib oma videosid teha. Nii on."
Poisid: "Määääääh."

Taust: "Suur arvuti" on elutoas, kus saab lastel millal iganes üle õla vaadata ja lapsed teavad seda. Läpakad on kaminasaalis ja uksest tulija ei näe, mida vaadatakse. Unistajal, kes liikuvatele piltidele iial vastu seista ei suuda, on ühtelugu läpaka taga istudes klapid peas ja nii kui ma toast läbi kõnnin, käivad klapid siuh ära ja läpaka kaas jooksuga kinni ... See ei ärata just usaldust, teades, et Unistajal puudub tema arenguliste iseärasuste tõttu igasugune inetusefilter. No ja "paroodiate" vaatamisest on nad ennegi vaimustusega rääkinud, peamiselt huvitab neid siiani küll "Sõrmuste Isand". (meie lapsed tegelikult ei tea üldse Jänku-Jussi) Samas on youtube vägagi hea abivahend millegi näitamiseks või näiteks muusika kuulamiseks, ja JJ püüab oma mänguvideosid üles laadida ... Mitte et youtube oleks ainuke koht, kustkaudu inetusi näeb, aga see on poistele kõige paremini teada.


Olnud II
Mina: "Jõugu Juht, sa küsisid ennist, kas sa ikka hakkad septembrist koolis käima ... On sul sellega seoses mingeid küsimusi või uusi mõtteid tekkinud?"
JJ: "Nojah, ma olen natuke mures, kas ma ikka sobin nende lastega seal klassis. Äkki ma ei saa nendega läbi."
Mina: "Ära muretse, seal on head poisid. Ja kui mõni hakkabki ütlema, miks sul nutitelefoni ei ole*** või ...."
JJ: "Jah, siis ma ütlen, et mu ema ei luba."
Mina: "Ja siis nad ütlevad, et su ema on imelik, las ütlevad."
JJ: "Nojah, ma siis vist ikka võin minna sinna kooli."

Tulevane II
Mina: "JJ, me peame veel kooliasjadest rääkima."
JJ: "?"
Mina: "JJ, kui sa nüüd koolis hakkad käima ja mõne õpetaja suhtes tekib probleeme, tunned, et õpetaja on ebaõiglane või nii, siis sa ei hakka õpetajale vastu rääkima. Tuled koju ja räägid kodus ausalt, mis juhtus, eks ole? Siis mõtleme koos, kuidas olukord oli ja arutame asjad läbi."
JJ: "Määh, sa tead, et ma ei räägi vastu."
Mina: "Tegelikult ma tean, et sa räägid vastu."
JJ: "Kas ma võin nüüd arvutisse/õue minna?"

Taust: JJ läheb praeguse plaani kohaselt klassi, kus on sõbralikud, aga paraku nutihuvilised lapsed - kuskohast neid mitte-nutihuvilisi poisse võttagi? Teda tundes ma usun, et ta saab kaasõpilastega läbi. Teda tundes pelgan ma aga, et ta õpetajatega nii hästi läbi ei saa****, eriti kehalise kasvatuse õpetajaga, kes on eluaegne sportlane ja nõuab poistelt pingutamist. JJ on meieperele omaselt pigem muffinivormis ja viitsib sporti teha ainult niikaua, kuni see on lõbus ega aja lõõtsutama. Kodustes kestvusalades nagu puulõhkumine ja oksasaagimine on ta päris hea, aga koolisport nõuab hingeldamist ja võistlemist ... Mainitud kehaline-kasvatus muigas kunagi päris muhedalt, kui ma avalikult välja ütlesin, et sport on minu meelest tühikargamine ja liigutamisel võiks praktiline tulemus ka olla, näiteks õigeks ajaks bussile jõudmine või hunnik lõhutud puid, aga ega ta sellepärast mu lapsele allahindlust ei tee - ja ega ma seda ei tahakski -, omajonniajajast laps aga võib hakata klähvima.

******

Vaat sellised murelikud mõtted.
_________
* me lubame üsnagi viletsaid madinafilme ka, lihtsalt ei taha, et nad kogemata mingi roppuse otsa satuvad.
**Laenulaps on äärmiselt tore ja intelligentne poiss, aga Interneti ahvatlustele ei suuda temagi vastu panna ja tänu oma intelligentsusele on ta varakult ära õppinud, et mida ema-isa ei tea, see ei pane neid ka muretsema ...
***endiselt ei ole. On lubatud, et alates 14-aastasest võib saada, varem ei või. Punkt. Aga kuna kõigil sõpradel ja tuttavatel on, siis tunneb JJ ennast ebamugavalt - sõbrad-tuttavad arvavad ekslikult, et nutitelefoni omamine kuulub lapsepõlve juurde.
**** meil on väga toredad õpetajad, aga lastel ikka vahest tekib mingi kriuks ja jonn ja siis ... Ja JJ-l on see jonn üsna kerge tekkima. Mütsiga löömisest (ma oskaaan, aitab juba!) rääkimata.

6 comments:

Nell said...

Mulle tundub, et nutiasjus ajate küll väga õiget joont. LAs kasutavad arvutit "silma all" ja oma nutiseade saagu siis kui juba mõistuslikku ikka jõudma hakkavad. Minu meelest tuleks haletseda mitte teie lapsi vaid neid 2-aastaseid, kelle isiklikku tahvelarvutit vaieldamatuks inimõiguseks peetakse (paraku näide päriselust).

reet said...

Aitäh. Õnnetuseks ei arva seda isegi mitte paljud meie muidu väga mõistlikud sõbrad ja tuttavad. Kahtlustan, et mmõned neist usaldavad oma lapsi lihtsalt pimesi ... Ühtki 2-aastast, kellel isiklik tahvelarvuti oleks, me küll ei tunne, aga emakest, kes oma lapsele koolimineku puhul nutitelefoni hankis, küll. Mnjah.

Marit said...

Eks igal perel oma reeglid. Mina olen ka "emake", kes lapsele nutitelefoni ostis, aga seal ei ole internetipaketti, nii et valimatult netis ei olda. Tänaval ja bussis nagunii ei tohi telefoni välja võtta muidu kui ainult helistamiseks. Nii et puhtalt nutitelefoni omamine ei tähenda koheselt selle küljes pidevat rippumist ja netis passimist :) Telefon nagu iga teine.

Kristiina said...

:)
meiepere nutifoni vanusepiirang on 15 aastani. 'nupufonil' üldiselt 10 aastat, aga nüüd sai piirangut 8 aasta peale alandatud. paha ka kui laps õpetaja või teiste laste telefoni laenab, et emale helistada.
arvutiaeg on 30 min. oma lõbuks. kui on hariduslik või muu üldist heaolu tõstev eesmärk pikendame. peab tunnistama, et ajuti on ajaühik laineline. gümnasisti arvutikasutusest mul ülevaade puudub, aga mõningaid huvitavaid fakte ta jagab. muus osas jagab ilmselt teie Laenulapse seisukohta :D

reet said...

Marit, ma isegi kujutan ette, et on olemas esimesse klassi minevaid poisslapsi, kelle telefon jääb mitmeks aastaks algsesse vormi ega kao ära, aga isiklikult pole ma veel ühtki sellist kohanud, keda niimoodi julgeks usaldada. Meie peres selliseid kindlasti pole olnud ja tolle khm, emakese laps ka ei ole, nutitelefoni klaas oli varsti puru ja osteti uus. Et internetipaketti pole, on muidugi mõistlik, küll kooli wifi üles leitakse. :) Meil istuvad 4.-5. klassi poisikesed vahetundides nagu pääsukesed reas aula ees, sest seal olevat kõige parem wifi ... Ja tublid klassijuhatajad käivad kutsumas, et mängime parem lauatennist või läheme õue. :)

Kristiina, nii tore, et kuskil Eestis on veel karmimad nutipiirangud kui meil. Räägin seda poistele kindlasti järgmisel korral, kui telefoniteemaline kräun algab. Nuputelefonid on meil kõigil poistel olnud ise linnas liikumahakkamisest ehk umbes seitsmeseks saamisest peale. Et saaks vajadusel helistada.

Catharina said...

Meie omadel pole ka nutitelefoni. Kui minu juust ykskord nii juust on, et ma sellega enam vajalikke asju 2ra tehtud ei saa (tundub, et v2ga kaugel see aeg ei ole, kolm aastat on nutika jaoks ikka masendavalt pikk eluiga), siis vaatame, kas p2randan poistele v6i ootab sahtlis mingit x-vanust.

(T6e huvides peab kyll ytlema, et hetkel on nad nagu kukununnud kolmekesi mu nutifoni taga ja vaatavad juutuubist mingit meisterdamisvideot...)

Post a Comment