Kui hea raamat...

Ma loen tavaliselt liiga kiiresti, et võtta aega mõnest raamatust kirjutamiseks. Võib-olla ei peaks see nii olema.

Täna käisin metsas eesmärgiga Vanaema jaoks pilvikuid korjata. Eelmisel nädalal võis pilvikuid vikatiga niita. Täna oli neid umbes kaheksa. Aga selle käigu ajal mõtlesin Vanaema peale ja selle peale, kuidas temaga suhtlemine praegu on ja tuli meelde hiljuti loetud raamat.

Emma Healey "Elizabeth on kadunud" peategelane on kõrges eas vanaproua, kes ei mäleta, et ta ei mäleta... paljusid asju. Et aga sõbranna Elizabeth on kadunud, mäletab ta väga hästi. Vanaproua on väga mures ja ühtelugu segaduses. Samal ajal räägitakse ka peategelase õe kadumise lugu sõjajärgsel ajal. Kogu see lugu on väga kurb ja väga tüütu... ja väga hästi kirja pandud. Hea arvustus on siin.

Kui Sul on lähedane, kes on kaotamas mälu, olgu põhjuseks siis Alzheimer, dementsus või mis tahes nimega asi, siis see on üks neid raamatuid, mida võiks lugeda. "Ikka veel Alice" on teine raamat, aga minu meelest on Elizabethi-raamat sümpaatsem.

Vanaema ei eksi veel kuskil ära ega aja inimesi segi, aga tema kootud sokikannad on endiselt salongikõlbmatud ja nädalapäevad ei seisa kuidagimoodi meeles. Neljapäeva ta tunneb ära, siis tuleb Maaleht. Tegelikult käib see segadussesattumine tal kuidagi hooti, aga ma pole veel kindlat mustrit tuvastanud. Kurb.