Sunday, September 17, 2017

Nüüd võib sügis ametikult saabuda

Ei, mul ei ole maasikataimed varupeenrasse kolitud... ega majaümbrus ehitusprahist puhas. Borš on keetmata ja osa seeni alles metsas. Hoopis Õunaõuepäevad olid ära ja sellega sai mööda meie selle aasta viimane kohustuslik kogupere-väliüritus. Kui sügises üldse midagi nauditavat on, siis nüüd saab meil olema aega ja võimalust seda ka nautida.

Õunaõuepäevade välikohvik meie kiriku ees on üks ütlemata õnnistatud ettevõtmine. Ilmaga läks hästi ka sel aastal. Oli palju toredaid inimesi ja head sööki. Tõsi, Professori Seljankal on siiski üks paha omadus - ta sai otsa. Tuli paar ebamäärast tellimust ja üks sallibroneering. Broneering sellepärast, et salli kinkida soovival proual, meile täitsa tuttaval inimesel ei olnud raha kaasas ja pealegi oli tulevane kingisaaja kohe käeulatuses, proua ei tahtnud vahele jääda. No aga ta on meie koguduse inimene, küll me selle asja korda saame. Nukumajja sobivas suuruses vaipa kahjuks ei olnud. Ma kevadeks koon. :)

Veel toimus sel nädalal vaesuspohmeluse hetk - arve peal on kohe palju raha, läheme poodi, aga ei tea, mida ometi osta. Avokaadosid - no aga müügil on ainult traditsioonilised Keenia lahinguavokaadod, millega vaenlastel päid lõhki visata. Kastanikreemi - see oli otsas, häbematu sihuke. Ju on teisedki taibanud, et see hea on. Veisefilee või millegi muu peale ma lihtsalt ei tulnud, pealegi ei oleks olnud aega liha menetleda. Piirdusime jogurtimagustoitude ja paari purgi poemoosiga. Raskelt, õige raskelt läheb see hõreda eelarve pealt tagasi normaalsusesse lülitumine, aga see on muidugi hea, siis jääb rohkem raha raamatute ja reisimise jaoks.

Käärisin ja ajasime üles kaks kangast - ühe päris kitsa, teise laia. Üks Taani vanapaar ootab pikisilmi lipusiniseid vaipu, nüüd on vähemalt mingi lootus, et nad ikka saavad need kätte ka.

Korjasin aiast esimese kõrvitsa. See on SUUR. Veel korjasin natuke pirne ja tegin pirnikooki. Ega see meie vanapirnipuu eriti pirne ei anna ja needki on enamasti poolest saadik ussitanud, aga ühe koogi jagu aastas ikka pirne saab. On ka tomatite ja pilvikute kõrgaeg. Tomatite järel kasvuhoones käin üksi, aga metsas pilvikuid korjamas käisime Mehe ja Lillebroriga. Oli tore, ainult et sealkohas oli mets tihedalt ämmelgavõrke täis. Öäk.

Jõugu Juht ilmutab vaheldumisi ägedat puberteeti ja hämmastavat vastutustunnet. Ma südamest loodan, et tasakaal kaldub ühel ilusal päeval vastutustunde kasuks ja niimoodi jääbki. Koolis, tänan küsimast, läheb normaalselt, on leitud üks sõber ja saadud posu "viisi".

Unistajal on endiselt sünnipäeva- ja võistlusepohmelus. Väsiud ihu puhkab ta, valides parima võimalikest tegevustest - lugemise. Mõne päevaga sai läbi "Krabat", nüüd võttis ta taas kätte seitsmenda "Potteri". Minu raamatukoihing lööb nurru.

Lillebror, jah, käis metsas. Muus osas ei ole temaga midagi väga põnevat toimunud. Mõnes mõttes on ka see hea.

Kassid on väga kassilikud. Must Mimi hammustas mind mõne päeva eest jalast - sest ma ei allunud tema korduvatele käsklustele kass sülle võtta ja kandsin kassi asemel kausitäit tomateid. Võimalik, et selle teo heastamiseks toodi järgnevatel päevadel mitu surnud kaelushiirt. Noh, need on need juhtmenärijad ja saiavirutajad, tagumine aeg, et keegi nendega tegeleb... äkki taipavad nüüd mujale kolida, kus oleks natuke vähem kasse ruutmeetri kohta.

No comments:

Post a Comment