CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, November 30, 2017

Põltsamaa värskekapsaborš, lihata

Ostsin teisipäeval esimest korda elus purgisuppi. Selles mõttes, et oma perele, kodus söömiseks. Alfa-kursuse jaoks olen ma ükskord purgisuppi teinud küll, sest tervis vedas alt, aga süüa oli vaja teha. Lootsin, et äkki on purgisupp söödav ja sedamoodi lisandub meile üks kiirtoit, mida pika linnapäeva järel õhtuks süüa.

Lootus, noh, olevat viimane, mis kaob. Purgisupp sai perekonnalt hävitava hinnangu. Unistaja arvas, et selle supi parim omadus on, et teda on vähe. Lillebror ütles, et kümnest pallist annaks ta sellele umbes kolm. Lillebror armastab muidu peeti ja peeditoite... Jõugu Juht ütles, et peedimaitse käib kõigest üle - talle ei meeldi peet kuigivõrd. Mees arvas, et kui lisada korralikku suitsuliha (mul olid viinerid), soola, pipart, äädikat ja veel mingit maitseainet, siis oleks söömist väärt. Ta sõi selle ära küll, mis tal muud teha oli, aga nii järgmiseks korraks teadmiseks, et ärgu naine seda purki enam ostku. Minule meeldis, et suuremate jõunumbrite järel sain ma purgi ise lahti - sellel on see uus superkaas, mis peaks avamist lihtsamaks tegema. Porgandid maitsesid nagu konservporgand ja see pole üldse mingi õige porgandimaitse, peeditükkidel oli vale tekstuur. Maitse oli üleüldiselt... puudulik. Igav. Võis muidugi ära süüa, ega ta hamba all ei karjunud, aga rohkem me seda purki tõepoolest ei osta. Laua äärest öeldi korduvalt ja erinevate meesisikute poolt, et emme borš on parem.

Sel aastal olin ma sügisel laisk ja jätsin purgiborši keetmata, eks see maksab nüüd kätte. Jah, ma oleksin võinud sellele Põltsamaa supile lisada maitseaineid, aga päris õige on ju iga uus toit kõigepealt tema loomulikus olekus ära proovida, eks ole?

Kiiretest pika päeva õhtusöökidest pean ma kunagi eraldi kirjutama, aga te olge kenad ja rääkige, kas olete ostnud purgisuppe ja millised neist süüa sünnivad? Ma arvan, et vast mõni muu supp ei ole nii maitselage?

Wednesday, November 29, 2017

Esimese trimestri kokkuvõte

Tunnistus antakse pidulikult küll alles reedel, aga ma kasutasin ära koolis töötava lapsevanema võimalusi ja tutvusin hinnetega juba ära. Tegelikult lekkisid terve klassi hinded eile ühe hoopis muu seltsimehe abil välja - no ja ega keegi arvatavasti eriti ei üllatunud, lapsed oskavad oma seisudel hästi järge pidada, kes ise vähegi huvituvad. Jõugu Juht huvitub.

Hinnete poolest on JJ tulemus ootuspärane või üllatavalt hea, sõltuvalt sellest, mis ajahetke ootusi arvestada. Septembri alguses, kui me kodutööde pärast mõned tahtejõudude võitlused pidasime ja noormees õhinal uue eesti keele õpetaja laissez-faire süsteemi kirjeldas, lootsime, et suurema sundimise tagajärjel saab keskmiseks hindeks "4", sest asjad tuleb selgeks saada ja ära vastata ja punkt. Kui aga oskus on omendatud ja laps õigel ajal õiges kohas viibides viisakalt esineb, siis on alla "nelja" saada keeruline. Juhtus hoopis nii, et JJ hinded alustasid kõrgest punktist ja suurema osa ainete puhul sinna ka jäid, nii et hinnetelehte vaadates võis oodata täpselt seda, mis juhtus - matemaatika ja loodusõpetus "neljad", ülejäänud lausa "viied". Mitte et see oleks ekstra eesmärk olnud, JJ arutles ise ka, et imelik, ma lihtsalt lähen ja vastan ja õpetaja paneb viie...

Mis tal loodusõpetusega juhtus, ma ei teagi (peale selle, et ükskord ajas musträsta ja kuldnoka segamini ja teinekord oli vist kehvemini ntehtud rühmatöö või midagi), aga matemaatika kohta ütles Klassijuhataja, et teadmiste ja arusaamise olemasolu ei takista näpuvigu tegemast, ühte keskmisesse kontrolltöösse saab aga päris palju näpuvigu teha. Näiteks ei pane JJ mõnikord tähele, mis märk tehtes algselt oli, kaotab mitme tehtega ülesandes lõppvastuse arvutamisel mõne tehte vahelt ära või midagi muud taolist. Keskendumisega on tal eluaeg raskusi olnud, mis teha. Tuleb õppida, et töö põhjalik ülevaatamine pärast enda meelest valmissaamist on tegelikult kasulik.

Koolivälistest asjadest on osaletud kahel väljasõidul (maisilabürint ja teater), klassiõhtul ja karnevalinädalal, viimasel Harry Potterina. Küll ilma keebi, koolilipsu ja võlukepita (ei tahtnud kaasa võtta), aga täpselt õigete prillide (aitäh, Alice!), välgunoolearmi ja Daniel Radcliffe'i moodi näoga. Viimane on täitsa kaasasündinud, ei vajanud mingit pingutamist. Kogu kool käis mingil sügisesel hetkel Magalarajooni vahel orienteerumas ja miski tarbimisteemaline loeng oli neil ka, võib-olla midagi veel, mis meeles ei ole.

Tunnikäitumise kohta pole õpetajad erilisi kaebusi esitanud, vahel esineb lobisemist ja vahel tobedaid nalju, aga midagi traagilist ei tundu olevat.

Sotsiaalsed suhted on JJ meelest muidugi need kõige tähtsamad asjad. On leitud paar sõbra moodi poissi. Päris lähedaseks saamiseni nagu Laenulapse või Parima Sõbraga läheb muidugi aega, aga vahetundides on tore ja teinekord tahetakse pärast tunde kooli raamatukogusse või kuhugi mujale suhtlema jääda. JJ suhtleb täitsa vabalt ka tüdrukutega, vähemalt üks neist on lausa mingis tunnis pinginaaber ja ühega tullakse vahel koos bussi peale. Lemmikõpetajad on peaaegu kõik, eriti Klassijuhataja, Eesti Keele Õpetaja (kes, nagu selgus, ei ole tegelikult üldse nii liberaalsete meetoditega nagu JJ-le algul tundus - mulle sobib väga hästi), Ajalooõpetaja ja Kehalise Kasvatuse Õpetaja.

Et ema samas koolis töötab, olevat piiiiinlik! Ma ei saa ega pea vajalikuks JJ klassiga koolimaja peal kohtumist vältida, aga peale paari tervise- või logistikateemalise vestluse pole ma JJ poole teiste juuresolekul pöördunud. No kui laps läheb valusa, aga mitte ühemõtteliselt hullusti haige sõrmega kodust välja ja tuleb vahetunnis vastu, käsi valges sidemes, siis ju peab küsima, mis ja kuidas! Pealegi kui kõnealune laps peaks kolme päeva pärast minema karikavõistlustele... vibulaskmises. See pallivops tuli ikka väga valel ajal, aga loodame parimat, treener ütles, et reede õhtul veel saab otsustada.

Koolivigastustest veel niipalju, et vahel põhjustab sinikaid Kutt, kellega JJ on nii-öelda sama kaalu mees - ja kui nad tahavad omavahel madistada, siis ei ole sellest midagi hullu, poisid ikka võtavad mõõtu, ega nad paha või tülitsemise pärast -, aga vahel Dudley, kes on varakult pikaks kasvanud ja JJ-st umbes kaks korda suurem. Selle kohta on mul küll ütlemist olnud, teistel kooli töötajatel ka, sest ega Dudley ainult JJ-d ei togi. Ma ei ole nõus nendega, kes siinkohal jalalt jalale keksivad ja kisavad: "Koolivägivald, koolivägivald!" Väga paljud väikesed poisid maadlevad ja müravad meelsasti ja selles pole midagi halba, aga siis juhtub kasvuspurt ja nad lihtsalt ei tunneta enam oma jõudu ega saa aru, et nad ongi mõnest lapsest hästi palju suuremad. Varasem sõbralik müks muutub jõuliseks rusikahoobiks nii, et suure kere vangis olev väike poiss ei taipa üldse, mis juhtus. Pole mõtet selle pärast paanikasse sattud, tuleb lihtsalt rääkida ja võimalusel laps kuskile trenni ajada. Spordipoistel jõutunnetuse-probleemi kuigi sageli ei teki, ükskõik, kuidas nad kasvavad. Peaasi, et togija taipaks, et süütud müksud ei ole enam süütud. No kui me kõik muudkui sama juttu räägime, ehk siis taipab ka Dudley...

Maailmavaateliste küsimustega pole veel probleeme olnud. Eks igareedene juunioride tund kirikus aitab usu säilitamisele kaasa. Klassikaaslastest Semu ja üks tütarlaps olevat ka kristlased, aga sõber Kutt lausa põhimõttekindel ateist. No las ta olla, kuni nad selle pärast ususõdu pidama ei hakka. Eks me näe, kas ja mis ulatuses me kooli jõulukontserdil osaleme - iseenesest oleks ju tore kuulama minna, aga kui detsembris läheb nii külmaks, nagu üks pikaajaline ilmateade ähvardas, siis istun mina päev otsas kodus ja kütan kõiki ahje, mida kütta saab, mul on kontserdipäev nimelt koduseks plaanitud ja tänu minu kodusolemisele on meil viimastel talvedel olnud toas varasemast soojem (kui nüüd sarnaste kraadidega perioode võrrelda).

Vanemate olukord on selline, et palderjani pidin mina võtma ainult paaril esimesel päeval. Mis rolli mängis selles JJ kooliminek ja mis rolli kõigi asjade septembri algusesse kuhjumine, taustaks raske ja vastik suvi - te ei oleks ka rõõmsad, kui teil oleks pool maja pea kohalt maha lammutatud -, ei tea. Igatahes on elu praeguseks rahulikum. Hommikuinimesed me endiselt ei ole ja unevõlg annab ennast tunda, aga kui õnnestub sisemine laiskvorst maha suruda, siis saab nädalavahetustel isegi üht-.teist kodumajapidamises tehtud. Kuna JJ teeb kodutöid täiesti iseseisvalt*, maksimaalselt pool tundi päevas, ja kehalise kasvatuse asjad vahetuvad tema kotis ilma igasuguse vanemapoolse sekkumiseta, lihtsalt niisked käterätid materialiseeruvad kuidagi märkamatult pesukorvi, on tema kooliskäimine meie jaoks väga kerge, tuleb ainult tagada vajalikud riided, kirjatarbed ja raha. Viimast läheb, jah, üpris palju, eriti jõulueelsel ajal. No aga me elame üle. Kõige keerulisem on tagada, et ta õigeks ajaks kooli jõuaks, sest elukoha geograafiline eripära ja teeolud ja... Täna tõusingi enne kella seitset, et minna välja lumeoludega tutvuma, aga olud olid üllatavalt viisakad ja teegi polnud kuigi hull, ütles Mees. JJ ise eelistaks kooli jõuda kümme-viisteist minutit enne tundide algust, siis jõuaks Kutiga malet mängida või midagi muud lahedat teha, aga tavaliselt astub ta koolimajja sisse kolm-neli minutit enne kella. Jõuab õigeks ajaks klassi küll.

Tundub, et tegime õige otsuse. Ainult et kahe lapsega koduõpet pidada on jama ja ühega veel jamam, kui Unistajale kooliskäimine istuma peaks (ta on praegu küll rõõmus), läheb Lillebror varsti ka ja mul ei olegi enam väikesi koduseid lapsi... Hirmus lugu.

_________
*no Mees vahel toetab matemaatikas ja mina keeltes, aga seda juhtub ikka harva. JJ ise ütleb, et tõsiselt õppima peab ainult prantsuse keelt, muudes tuleb ainult kirjalik ära teha ja sellestki palju jõuab koolis valmis. Tuleb tuttav ette, ainult et minul polnud kooli ajal prantsuse keelt ka mitte.





Sunday, November 26, 2017

Lõpetused

Jõugu Juht lõpetas esimese trimestri. Hinded pandi välja ja tuleval reedel antakse tunnistus ka, on lootust, et enamik hindeid on "viied". Veel lõpetas ta kräunumise "Magic: The Gathering" kaartide teemal, lihtsalt läks poodi ja ostis endale mõned pakid, sest soodushind oli.

Unistaja lõpetab homsest ajutiselt koduõppe. Viimane ots läks küll nii üle kivide ja kändude, et kole kohe, aga eks me alates homsest näeme, kumb parem või hullem on. Koolimineku puhul sai Unistaja uue soengu - tavaline koolipoisi-tammetõru, esialgu ei midagi põnevat -, paar peotäit kirjatarbeid ja koti, kus spordiriideid hoida. Viimaseid ostsime kaks ühikut, Jõugu Juht vajas ka - aga kas te kujutate ette, kui võimatu on talveajal sellist kotikest poest leida! Võiks ju olla, asjad purunevad ka muul ajal kui kooliaasta lõpuks. Jyskis ja Koduekstras, kus minu loogika järgi just sellised juhuslikud ja tühised asjad peaksid müügil olema, ei olnud, supermarketites olid heal juhul ainult roosade printsessipiltidega... Eedeni kotipoes oli mitte-roosasid ka. See on üldse hea pood, ma sain sealt ka oma käekoti.

Lillebror lõpetas Lassie raamatu lugemise ja alustas saksa keeles Väikese Varesega. Loeb nii, et ludiseb, peaaegu õige hääldusega ja saab kõigest aru ka! Oi, küll ma olen rahul. Lillebror on ise ka. Noh, ta käis meil muidugi aasta aega saksa keele ringis, ja juba kuueaastaselt õppis väljendama tähtsamaid asju, nagu seda, et vaja on kindlust rünnata ("ATTACKE!" kisas Lillebror ja vehkis meie Hannoveri-sõprade laste puumõõgaga - mõõku jätkus kogu kambale, kui Jumal annab, saavad nad tuleval suvel taas omavahel võidelda). Aga ikkagi - laske oma lastel võõrkeelset telekat vaadata, siis nad õpivad iseenesest. Soovi korral suudab Lillebror ka saksa keeles natuke vestelda.

Minul lõpetati ühe hamba auk, millegipärast lõppes samal päeval ka näriv valu samas näopooles, täitsa kaugel hambast. Või meeldis sellele valule põskkooparöntgenis käia, kes teab. Veel lõpetasin karukellasalli keskosa. Kaltsuvaibakangast kahjuks ei lõpetanud, aga lõpetasin Maja äärest ehitusprahi koristamise. Nüüd peab veel Mees sealt rehaga üles käima, sest tema on tugevam riisuja, ja ülejäänud sodiga tegelema. Ülejäänud sodi on näiteks viie-kuue meetri pikkused roovilatid, mis on ilusasti neljas hunnikus ja ootavad mootorsaagi või naelte väljakiskumist ja taaskasutamist.

Mees vist ei lõpetanud midagi, Tema Koolis pannakse trimestrihinded välja hiljem. Tegelikult lõpetas ta meie pliidiotsingud, praeahi igatahes soojeneb eeskujulikult, hindele viis. Küpsiseid ja muud taolist teen ma ikka oma juurespassimise-Bekoga, sest sellel on kolm plaati, uuel üks plaat, mille laiusest kolmandiku moodustab serv. Mahtus ära ja pistikupesa oli ka vaba, nii et nüüd on mul köögis kaks pliiti. Väga peen, ainult et neid ei tohi korraga tööle panna. :P Ma hoian Beko seni paigas, kuni uuele plaate juurde saan... ja kuni Beko veel töötab, sest jõulueelsel ajal küpsetatakse meil küpsiseid kohe palju.

Täitsa ilma lõpetamata tegin midagi üle paljude aastate taas ja see ei olnud hea asi. Nimelt on Jõugu Juhil sõber, nimetagem teda Dudleyks*, kes ei ole omandanud eakohaseid sotsiaalseid oskusi. Reede õhtul juhuslikult kohtudes olin Dudley käitumist nähes kõigepealt tumm ja siis Väga Kuri. Ma olen talle ennegi Häält teinud, aga JJ ütleb, et paranemine on minimaalne. Tegin Häält (täitsa salongikõlbulikus versioonis, seisus kohustab), Dudley ütles, oih, palun vabandust. See vabandamine käib tal sama kergesti kui nõme olemine, nii et eriti ei mõjunud. Mul on halb komme nördimust veel järgmisel päeval läbi mõelda, puhisesin siis katuselaaste korjates omaette ja jõudsin tulemusele... et palusin Jõugu Juhil Dudleyga vähem koos olla, kui see vähegi võimalikuks osutub. Vahel nad ikka peavad samas elemendis viibima, aga sellest elemendist on toodud ka hulgaliselt Dudley asjatundliku abiga tekitatud sinikaid... JJ ohkas ja rääkis mulle omal algatusel ära, mida Dudley oli reedel linna peal veel teinud ja kes kõik olid pidanud teda veel manitsema. Et JJ-l olevat ka paha, kui sõber ennast niimoodi ülal peab. Nojah, asju saab õppida kergel viisil ja raskel viisil, Dudley peab kardetavasti õppima raskel viisil. Mulle kohe põrmugi ei meeldi töövälisel ajal võõraid lapsi kasvatada!

Pühapäeval tegime emmedega kohvikut ja meil oli taas õnnistatud nõudepesuosadus. Kohtasin ootamatult mitut toredat inimest ja nii mõnelgi hetkel sel nädalal tundsin, et elu on ilus... homme, muidugi, elan palderjani peal, kuni Unistaja teada annab, et on koolipäeva üle elanud.

_________
*esineb teatud sarnasust tuntud raamatutegelasega, aga tõele au andes mitte sajaprotsendiliselt, ja oma parematel hetkedel on Dudley mõnikord päris mõnus sell. Oleks neid paremaid hetki ainult rohkem!

Saturday, November 25, 2017

Mina, töökangelane

Kell on alles pool viis pärastlõunal, aga ma olen juba jõudnud keeta hommikupudru, sorteerida pesud, triikida Mehele kuus särki, teha Lillebroriga etteütlust, õpetada Unistajale õpikupaberite ümberpanemist, pidada Jõugu Juhiga kasvatuslikku vestlust, kududa ühe (1) rea karukellasalli äärepitsi, tuvastada kaks huvipakkuvat jõululaata ja - siin tuleb see töökangelaslikkus mängu - lõpetada Maja ümbert peenema katusesodi koristamise. Seda viimast tegin vihutsi, hambad ristis, et sssaaksss sssee ssssodi üksssskorrrd minema! Vahepeal palvetasin, et ikka jõudu jätkuks. Jätkus, aga nüüd ma olen kutu. Vaim oleks küll valmis küpsetama kolme sorti küpsiseid, keetma suppi, tegema kõrvitsakooki, kuduma ja tegema eiteamida veel, aga ihu on nõder. Küpsised jäävad homseks ja õhtusöögi eest hoolitsevad mehed, võib arvata, et nemad suppi keetma ei hakka. Kõrvitsakoogi võtan hiljem ette... kududa vast ikka jaksan, see ei nõua jalgadelt ja seljalt erilist tööd.

Niipalju siis laisast laupäevast, eks ole.

Friday, November 24, 2017

Mõned tähelepanekud ühest juhuslikult valitud päevast

Kui üks lapsevanem kasutab lapse kasvatamatusele vabandust "Ma olen ju ükKsikHema!", on tavaliselt tegu erakordselt raskestikasvatatava lapsevanemaga.

***
Kui üks lapsevanem ütleb, et hästi, võtan lapselt arvuti ära ja kannatan välja sellega kaasneva kodusõja, siis võib lootagi, et tegu on erakordselt tubli vanemaga, kes päriselt ka oma lapsest hoolib.

***
Üks kuuenda bee neiu tuli koolis trepi peal ja ütles mulle väga ilusasti naeratades tere. Ta pidavat JJ-ga hästi läbi saama. Ma loodan küll, on väga eluterve, kui sõpru on nii poiste kui tüdrukute hulgas.

***
Põskkoopapõletikku mul ikkagi ei ole, kestva peavalu põhjuseid tuleb otsida mujalt.

***
Julia Smirnova on endiselt väga armas hambaarst. Tuimestusest on endiselt kasu, kui puur poleks häält teinud, oleksin ma sinna tooli tukkuma jäänud. Üks röntgenipildi põhjal ravi vajav hammas valmis, kaks jäänud (sealhulgas see juureravi küsimus, urr).

***
Laps olemine ei ole vabandus ei lollusele ega jultumusele. Eriti kui kõnealune laps on juba mõne aasta pärast valimisõiguslik. Natuke väsitav on ka tööväliselt võõraid lapsi kasvatada - no aga keegi peab ju kasvatama, kui oma pere seda siiamaani teinud ei ole! Ja "oih, palun vabandust" ei päde, esiteks, mis su sitika vabandus koa maksab, teiseks, oleks aeg juba ära õppida, kuidas normaalsed inimesed käituvad! Urr.

***
Kui ma poes Linna parimat kunsttislerit nähes ainult teretasid ja ei naeratanud, siis oli asi tuimestuses, mitte pahas tujus.

***
Pliidi katsetamiseni ei jõua me täna ka.

***
Jõugu Juht saabus just juunioridest, oli kusagilt saanud niinimetatud helendavaid pulki. Demonstreeris üht randme ümber ja märkis, et ta on nüüd... jaaniussike. Las ta olla, jaaniussike on üks väheseid putukaid, kes mulle meeldib.

***
Unistajat tabab kohe esmaspäeval prantsuse keele kontrolltöö. Nädalavahetuse veedame sõnu pähe õppides.

***
Sügavkülma-aedvili on endiselt iiiigav, vaja on välja mõelda mingid uued kiirtoidud, mida ülearu hilja koju saabudes võiks valmistada.

Wednesday, November 22, 2017

Kuidas me pliiti ei saanud... ja midagi ikkagi saime

Juba üsna kaua on minu teeneline Beko pliit teinud kummalisi asju. Pliidiplaatidel pole häda midagi, kui need puhtad ka oleksid... see viimane on puhtalt minu enda viga. Aga praeahjul pole alumist kuumutust ammu enam olemas ja muidu on see kraadide värk kah... tunnetuse küsimus. Õigemini, läheb soojaks küll jah, aga see soojenemine võtab igavesti kaua aega ja temperatuurinupu numbritelt tuleb vähemalt viiskümmend kraadi maha rehkendada, siis saab ehk midagi õiget kokku. Juba Unistaja sünnipäeva ajal oli tunda, et usaldada seda praeahju enam ei saa.

Otsustasime, et on aeg hankida uus pliit. Eraldiseisev, sest mulle kui peamisele söögitegijale sobib nii, pealegi on sellise puhul lootust, et ahjuplaadid on normaalse suurusega (nagu Bekol), no ja sellise paikapanemine on ka oluliselt lihtsam kui integreeritava süsteemi puhul. Malmplaatidega, kui vähegi võimalik, sest minu liigesepõletik on üks ütlemata usaldusväärne asi, ükskord kukub see raske pann mul käest pliidi peale niikuinii!

Uusi malmplaatidega pliite peaaegu ei ole. Viljandis Uku keskuses oli vist üks imelik imeodav integreeritav pliit+ahi komplekt, aga tolles ajahetkes polnud meil ei autos ruumi ega pangaarvel raha. Mingid Bekod on olemas küll, aga tegelikult tahan ma Mielet... mis ei tee üldse eraldiseisvaid eksemplare ega malmplaate, ilmselt ei ole Saksamaal nende jaoks turgu.

Laupäeval olid lapsed trennikaaslaste sünnipäeva asjus Sõbra Keskuses bowlingut mängimas ja meil kole palju vaba aega. Kohe Sõbra Keskuse vastas on üks hästi sümpaatne kasutatud kodumasinate pood. Vaatasime huvi pärast sinna. Lahke poeproua seletas, et jaa, laia pliiti liigub harva, aga meil Elvas on üks Rosenlew, aga ma ei tea, kas tal pöördõhk on, vaadake pilti, selline... Võeti telefoninumber ja lubati teada anda, mis ja kuidas.

Esmaspäeval helistati mulle supisöömise vahele ja räägiti, et vaadake kodulehele, vaat see mudel ongi, pöördõhk on olemas ja see on täpselt selline nagu see Upo, mida te poes vaatasite... Seal oli üks Upo jah, aga see oli minu meelest kallis ja mingil põhjusel muidu vale, ma tegelikult ei vaadanud teda nii, nagu tõsise ostuhuvi korral vaadatakse. Paraku ei saanud meesterahvas teisel poole telefoni sellest aru ja muudkui kordas, et te ju nägite Upot, aga kodulehel on täpselt selline mudel olemas. Oli jah seal üks Rosenlew, malmplaatidega, hind 115 eurot, mis on kasutatud pliidi kohta veel hädapärast väljakannatatav. Kui garantii antakse? Jaa, muidugi, ütles mees telefonis. Mina-lollike unustasin täpsustada, kas garantii on ikka kaks aastat, nagu peab, pärast lugesin, et kaks kuni kuus kuud... garantii või asi.

Lõpuks leppisime kokku, et pliit tuuakse Elvast kohale ja Mees koos Jõugu Juhiga käivad täna sealt poest läbi ja ostavad ära.

Täna pärastlõunal helistas Mees ja ütles, et tead, see pliit... see pole küll see, mida me kodulehelt vaatasime. Esiteks, keraamiline, teiseks, hind 130 eurot. Võimalik, et too ebahuvitav Upo oli ka keraamiline, ma ei tea. No ja tegelikult ega ma Rosenlewi firmasse  eriti suhtuda ei oska, poemees ütles, et Rootsi firma, Wikipedia ütleb, et Soome, hm, põhjamaades osatakse küll väga häid raamatuid kirjutada, aga kas nad kodumasinaid kah teha oskavad, ma ei tea. Kõrvalepõikena: olen lugenud läbi nii "Minu Rootsi" kui "Minu Stockholmi" ja nendest raamatutest saadud mulje põhjal pole Rootsi üldse minu maitse, aga raamatud olid muidugi väga subjektiivsed, samuti nagu Blondiinmolly blogi, mida ma kunagi ikka uuesti jahmudes jälgisin. Ega ma Rootsist tõesti rohkem midagi ei tea.

Leppisime kokku, et praegu siiski pliiti ei osta. Mees ja JJ tulid koju, minul valutas pea, tundus olevat tavaline kolmapäevaõhtu...

Kella kaheksa paiku teatas Mees, et Soovis on kuulutus üleval, puhta olemisega pliit, lai, malmplaatidega, pöördõhuga, minu töökoha lähedal, kümme eurot, arvatavasti tahetakse lahti saada. Kirjutas, helistas, ütles JJ-le, et pangu see riidesse, nad käivad toovad ära. Poolteist tundi hiljem oli pliit köögis. Nimeks Esco, vanus sarnaneb minu eaka Bekoga, aga ei paista nii ärakõrbenud, kas elu sisse võtab, veel ei tea - pistikut ei olnud küljes, Mehel on pistik olemas, aga isoleerpael kaotsis või midagi taolist. Kui on kehv, siis oli see umbes 16 eurot (bensiiniraha ka) ja paar tundi maksnud õppetund. Kui töötab ainult mõned kuud, siis on ikka soodsam kui see keraamiline Rosenlew. Kui töötab kaua... no siis on mul aega Miele jaoks raha koguda.

Tegelikult meeldib mulle see Võru tänava pood endiselt, ta on selline absoluutselt pretensioonitu ja müüja on väga asjatundlik, kui neil seal mulle sobivat kodumasinat juhtuks olema, siis ma küll ostaks nende käest, isegi kui see on natuke kallim kui otse eraisikult osta. Lihtsalt meeldimise pärast. 

Monday, November 20, 2017

Lihtsalt emotsioon

Siiamaani tundub teismelise ema olemise juures kõige hirmsam asi olevat see, et tegelikult ei või tema asjadesse enam otse sekkuda. Noor inimene toimetab omaette, enda valitud seltskonnaga - siiani valib hästi, tundub mulle - ja lapsevanem tohib olla peamiselt hädapidur, kes on vaikselt varjus, kuni teda vajalikuks peetakse. Kuni vajalikuks ei peeta, tuleb olla vait - noh, kurguvalu kohta ikka tohib veel küsimusi küsida, ja kas kooliasjad on meeles, mõni asi vahel ei ole. Oma konfliktide ja sõprussuhetega saagu noor inimene ise hakkama, tegelikult vististi saabki. Aga mina olen ju kanamamma, tahaks pojakest tiiva all hoida...

Paar ööd tagasi nägin JJ klassikaaslasi lausa unes, nii kanamamma olengi. Ega midagi teadaolevalt halvasti ei ole, ma lihtsalt muretsen, sest see on emade amet. Kolleeg ütles hiljuti, et muretsemine on kujutlusvõime väärkasutamine... ma püüan seda meeles pidada.

Hoidku neid Jumal oma peopesa kumeruse sees! See on iiri õnnistus, mis sobib minu tänase ema-meeleoluga kõige rohkem kokku. Ma ei taha teada, mis tuleval nädalal saab, kui Unistaja kooliga liitub. Ma lähen võtan nüüd ühe palderjanitableti. Aga hoidku neid kõiki, jah, Jumal oma peopesas.

Sunday, November 19, 2017

Kuidas hüpata hüppenööriga?

Kolmapäeval saabus Jõugu Juht koolist teatega, et esmaspäevaks tuleb ära õppida hüppenööriga hüppamine. R ja R a-klassist hüppasid kolme minutiga mingi nelisada, mina sain ainult kuuskümmend! Tõsi ta on, me pole hüppenööriga hüppamist kunagi mingiks õigeks poistespordiks pidanud... aga mida meie Mehega ka spordist teame, eks ole. JJ hankis kusagilt vana köiejupi ja asus harjutama. Mürtse kuuldes läksin vaatama... ja sain kohe JJ hüppeprobleemile jälile. Need a-klassi spordipoisid hüppavad arvatavasti nagu kummipallid, hophophophophop, aga Jõugu Juht hüppab iga hüppe eraldi, kõrgele ja suure jõuga, nagu elevandipoeg. Ikka mauhti ja mauhti. Püüdsin talle tema tehnikaviga demonstreerida. Ärge seda liigesepõletikuga järele tehke. Parem põlv laseb tänaseks natuke jälle painutada.

JJ muudkui harjutas ja harjutas. Köiejupiga ei läinud väga hästi, aga me ostsime talle Magaziinist udupeene hüppenööri, mis ise hüppeid loendab, sellega hakkas natuke paremini minema. Areng on igatahes märgatav. Kas see kehalise kasvatuse tunni jaoks ka piisav on, ei tea. JJ arvas, et äkki õpetaja lubab ühe "mittearvestatud" hindega ikka trimestri ära lõpetada. Pole aimugi, süsteem on täiesti uus, varem pandi meil kehalise kasvatuse eest hindeid.

Unistaja käis vastamas loodusõpetust ja ajalugu. Nii vastamise kui elu esimese sõidu* linnaliini bussiga läbis ta edukalt, hindele viis.

Lillebror jällegi kõndis esimest korda elus üksipäini Vanaema juurest trenni. Ma pean ju ka harjutama, kuidas see üksiminemine käib, olevat ta Vanaemale öelnud. Täitsa tõsi! Jõudis õigeks ajaks kohale ja puha.

Mees vahetas köögis ära ühe torujupi, nüüd on seal poole aasta jooksul kolmas sama firma jupp. Meil veab endiselt praakeksemplaridega. Vähemalt praegu ei leki enam.

Mina kudusin valmis helesinise vaiba meile elutoa põrandale (vaipa näeb siis, kui maha lõikan) ja alustasin ülejäänud kanga mahakudumist. Siis läks üks pikk sidusenöör katki ja selgus, et mul asendusnööri ei ole. Selle peale läksin Abakhani poodi ja ostsin nad sobiva laiusega pesupaelast lagedaks.

Autol purunes käsipiduri tross. Autoparandajal oli laps haige (kui peres on üks vanem seotud tunniplaaniga ja teine eraettevõtja, siis on selge, kes laposega koju jääb) ja muudes parandustes ei olnud sobivat aega. Pargime praegu ainult hästi lameda maa peale, eelistatavalt ninaga vastu äärekivi. Kaua selline olukord kindlasti ei kesta.

Lisaks hüppenöörile ostsime Rimist väga suures koguses hommikusöögihelbeid ja Unistajale kolm särki. Seal oli taas kampaania 3=2, särgid olid ilusti ühevärvilised nagu peab. Kuhu see suur (=rääkida oskav) laps läheks, pilt kõhu peal! Õuuudselt paljud lasteriided on titekate või koledate piltidega. Urr.

Lugesin raamatut "Mõrv sidrunibeseekoogiga" ja küpsetasin koogi ka. Mulle selle autori kriminullid päris meeldivad. Tegevus toimub vähemalt esimestes raamatutes mingis Minnesota väikelinnas, kus küpseisepoe pidaja Hannah komistab ühtelugu surnukehade otsa. Veel on Hannah'l kass ja ema, kes püüab teda iga hinna eest mehele panna. Selline kerge ja - kui mõrvad välja arvata - üpris lustlik lugemine. Koogiretsept toimis ka täiesti. Retseptidega juturaamatud või muheda jutuga retseptiraamatud nagu Jamie Oliveril on minu jaoks üldse parim lugemisvara.

Uuel nädalal tahan tegeleda terve hulga tubaste asjadega, aga maja ümbert katuselaastude koristamine on lõpusirgel ja teisipäevaks lubatakse lund... eks näeb, mida jõuab.

___________
*meie sõidame tavaliselt autoga või käime jala, alles sel aastal on üldse tekkinud olukord, et lapsed ühistransporti kasutavad. Bussiliiklus Linnas toimib hämmastavalt hästi.

Wednesday, November 15, 2017

Pärast põgusat blogituuri...

...on mul teemale "elust maal" lisada ainult üht: Inimesed, pidage kasse!

Meie Maja juures oli kunagi viljakuivati. Kuivatiga juhtus... maeiteamis, müürid on alles ja kuuluvad nüüd meile, aga sealne hiirepopulatsioon jäi alles ja tuli koos Maja ja kuivati alusmüüriga meie valdusesse. Esimesed kaks aastat oleksime olnud põlvini hiirtes, kui poleks olnud kasse. Tänu neile oli meil lihtsalt väga palju hiirte surnukehi, aga hiirte tõttu oli jällegi vähe põhjust kassitoitu osta. Hiljem on jah, hiiri natuke esinenud, aga minu meelest on isegi see seltskond, kes harjakapi kaudu saia käis varastamas, praeguseks kellegi kassi poolt murtud ja unustatud. Must Mimi ja Valge Mini on hommikuti tuppa tulles alati väga näljased, ilmselt on siitkandist hiired otsa saamas.

Varjupaigad on kasse täis, kellel vähegi võimalik (no kui just väga tõsist kassiallergiat ei ole, Mehel ametlikult on, aga ta elab koos kassidega täitsa hästi), minge ja võtke endale tubli kass söögile ja seebile.

Tuesday, November 14, 2017

Erinevuste küsimus

Tegelikult peaks lapsele igasuguseid puberteedi ja suhete ja muu taolise kraamiga seotud asju rääkima siis, kui ta ise küsib. Probleem on selles, et teisme-eas (ja enamasti juba varem) ei taha lapsed küsida, vaid hangivad oma teadmised sealt, kust ei tundu piinlik. Näiteks sõpradelt, vanematelt vendadelt (ma ei taha teada, mida Lillebror juba kuulnud on!) või internetist. Sõprade teadmised ealiste iseärasuste tõttu lünklikud, vanemate vendadega pole asi põrmugi parem, aga Internetis ei uurita mitte tõsiseltvõetavaid lehekülgi, vaid ikka neid, kus pildi- ja khm, filmimaterjal on võimalikult teatraalne ja lõpuks ei anna seda infot, mida tarvis on, küll aga hulgaliselt väändunud seisukohti, näiteks, et normaalsetel naistel kasvavad karvad ainult peas - keegi noor inimene teadis rääkida noorest mehest (no ikka 16+), kes arvas, et loomuliku karvakasvuga tütarlastel on mingi haigus, sest Internetis olevatest khm, filmiarhiividest on tema näinud, et naistel ei ole karvu... Näiteks.

Inimeseõpetuse tundidest ei ole ka palju kasu, sest muist küsimusi jääb küsimata ja nii mõnigi lapsuke ei taipagi enda ebamäärast arusaamist kahtluse alla seada. Oli mul üks poisu, võinuks kehvema vedamise korral juba ise isa olla, üsna sageli pidin talle ütlema, et homseks aja palun habe ära... aga magas öösiti jube halvasti. Unehäired olid alanud viienda klassi inimeseõpetuses, kui seal räägiti, et tulevad märjad unenäod. Poisu ei olnud just eriti helge pea, aga seoseid luua oskas. Öö pluss märg pluss uni tähendab, et ta hakkab puberteedi tõttu voodisse pissima... Kolm-neli aastat läks, enne kui ta minu käest taipas küsida, mida õpetaja tookord õige mõtles. Kivi südameltlangemise kolks oli lausa kuulda, kui tädi psihholoog asja ära seletas. Poisu on nüüdseks juriidiliselt ja ihuliselt täitsa täiskasvanud, loodan, et tal läheb hästi, ainult ma ei tea, kellelt ta nüüd oma keerulisi küsimusi küsib.

Lapsevanemana ei tahaks, et lapsed sõpradelt või internetist ebamääraseid teadmisi saaks. Ikka usaldusväärselt täiskasvanult tuleks küsida... aga küsivad nad küll jah. Päris nii ka ei saa, nagu Priit Aimla vestes kunagi, kus poisslaps küsib õpetajalt, millised erinevused on poiste ja tüdrukute vahel, ja õpetaja saab aru küll, et "Tüdrukuid ei võeta sõjaväkke" ei ole piisav. Lõpuks soovitav, et sa mine koju ja küsi isa käest, las seletab sulle poiste erinevused ära, tüdrukute omad vaikib maha. Sõpradel pealegi ei pruugi kamba peale piisavas koguses isasid ollagi ja tegelikult võiks inimene teada igasuguseid erinevusi. Teoorias igatahes, sõltumata sellest, kas ta elu jooksul kunagi praktikani jõuab. Elud võivad ju igasugust moodi minna.

Probleem on aga selles, et... mina kui endine tüdruk oskan tüdrukute erinevusi seletada küll, ja olen aktuaalsele puberteetikule seletanud ka. Et sinuvanused tüdrukud kasvavadki praegu kiiresti, lähevad täiskasvanud naiste kujuliseks, aga see võib olla väga ebamugav ja nii nagu poistelgi, võib kasvamine toimuda laiusesse enne kui pikkusesse... ja mõned tüdrukud häbenevad hirmsasti oma kasvamist ja valivad sellepärast ka niisugused lohvakad pusad, nagu neid koolimajas palju näeb - ausalt, hallid dressipüksid on seitsmenda-kaheksanda klassi poiste "koolivorm"*, aga ülearu suur must pusa on kuuenda-seitsmenda tüdrukute "vorm", juba aastaid. See läheb hiljem üle, kui noored on oma ihudesse nii-öelda sisse elanud, aga perioodil, mil muutused toimuvad mitte isegi kuude, vaid nädalatega, mähkutakse turvalisuse mõttes lohvakatesse riietesse. Rannariietega (noh, peaaegu) koolitulemine on üheksanda ja vanemate klasside komme.

Aga poiste erinevustest ei tea ma ausalt mitte midagi, igasugune kogemus poiss-olemisega puudub. Seda unenägude asja, nojah, olen ju seletanud ja saame hakkama, aga muud teemad? Mees on küll endine poiss, aga mitte eriline rääkija. Saunas nad kah ei käi - muidu ma kujutaksin ette, et mehed istuvad lava peal, higistavad ühiselt hämaras ruumis ja tekib usalduslik õhkkond, poeg julgeb küsimusi küsida, aga Mees ei kannata üldse kuumust... No ja kui teha mingeid remondi- või ehitustöid, siis on parv nooremaid vendi ninapidi juures ja kuidas sa selles olukorras ikka midagi isiklikku küsid. Noorematel tekib ju otsekohe hihihii ja uh-hah-haa ja isa ütleb selle peale, et lõpetage lollitamine ja sellega on vestlus läbi. Hakka või sauna ehitama, või mingit tünnivanni või midagi. Need nooremad ei ole kodust piisavalt sageli ära ka, et sobivaid olukordi tekiks - sest ega päris nii ei saa, et läheme pooleks tunnis kahekesi midagi ehitama ja selle aja sees räägime kõik meestejutud ära, siis jäävad kõik küsimused küsimata.

Õnneks on praegu veel üsna palju niisugust aega, mil asjassepuutuv puberteetik isaga kahekesi autos istub, äkki nad seal räägivad maailma asjadest, inimestest ja muust taolisest, mis päriselt oluline on... ega keskendu ainult arvutimängudele ja muudele tehnikateemadele, mida ma nende puhul söögilauas kuulen. Äkki.

____________
*ma saan aru, et arvatavasti mugav ja pealegi on kasvueas, ebaproportsionaalselt kasvavale poisile peaaegu võimatu normaalseid pükse leida, aga kole on see ikkagi. Muidugi, seda toredam on vaadata siis, kui poisid ükskord päris riided selga saavad, samm on kohe sirgem ja olemine rohkem täismehe moodi.


Sunday, November 12, 2017

Talveuni

Lillebror tegi sel nädalal Väikevenda, aga ilma Karlssoni abita, või siis Pelle Melkersoni, aga ilma köieta. Jõugu Juht vestles FB-s parajasti isiklikku vestlust, kui Lillebror kihistades üle tema õla vaatas ja vanematele vestluse sisu ette kandis. Et inimesel ka vendi peab olema, arvas JJ, aga ei saanudki väga koledat puberteedihoogu. Eks neid õpetati koolis ka, et ära kirjuta chatis midagi, mida teised ei tohiks näha, sa ei tea, kes seda veel võib lugeda... Täiesti õige jutt, eks ole.

Koolist tuli veel selline info, et ajalooõpetaja soovib Jõugu Juhti olümpiaadile saata. No miks mitte, kui noormees ise valmis ja huvitatud on. Ajaloost siiamaani õnneks on ja see edeneb ka täitsa hästi.

Unistajal edeneb peamiselt trenn ja kommipoes käimine. Mõnel päeval on ta täitsa tavalise lapse moodi ja mõnel päeval kohe nii autistlike joontega, et kole kohe. Eks me näeme, mis meie koolieksperimendist saab.

Mees nautis isadepäeva peamiselt kulinaarsest aspektist, hiliseks hommikusöögiks tegid lapsed pannkooke, varaseks õhtusöögiks tegin mina lasanjet. Pärast saab veel šokolaadivahtu. Mandlitega kringlit Mees ei lubanud teha, sest hambamure on temalgi. Millegipärast tulevad plommid ära eelistatavalt reede õhtul. :S

Maksime ära enamiku arvetest ja muuhulgas oleme nüüd ka katuseüllatuse-võlast vabad. Juhuu, täpselt.

Ostsime paar jõulukinki, mõned raamatud ja Jõugu Juhile lühikesed püksid kehalise kasvatuse tunni ajaks. Noormees oli ise poes kaasas, sest muidu ei osteta õiget sorti pükse. Ka avaldas ta soovi saada endale kiilas külje ja ripptukaga soeng, vaadaku ma üht klassivenda, siis tean, mida ta mõtleb. No ma siis vaatan. Eks seda oli arvatagi, et koos kooliminekuga tulevad uued soovid välimuse ja riietuse osas. Esialgu, tundub, on tegu mõistlike soovidega.

Mina käisin, jah, hambaarsti juures ja muidu olin üpris kasutuskõlbmatu. Alates umbes neljapäevast hakkas endast märku andma kodanik Kolmiknärv ja see, kujutage ette, teeb maailma veel süngemaks kui see juba on ja enesetunde sandiks. Lõpuks ma andsin närvile aspiriini ja võimaldasin tal pühapäeval koju jääda, see vist sobis, vähemalt täna on teine rahulikum olnud. Arvatavasti ei ole aspiriini kasutegur seotud mitte otseselt närviga, vaid põskkoopapõletiku moodi asjaga, mille vastu ta mingil põhjusel aitab ja see omakorda jätab siis ärritamata närvi.

Raamisin piibelehesalli. Kui nüüd otsad peidetud saavad, siis on mul karpides taas kolm salli ja tarvis ette võtta üks pildistamine.

Kuna pühapäevad on igavad - ei saa pitsi kududa - otsustasin kududa pühapäeviti paar salli võimalikeks kingitusteks. Tulevaasta juunis saavad kaheksakümmend nii minu ema, blogis tuntud ka Vanaema nime all, kui meie armas pisike proua Lore Gummerbachist - emal on õigustatud ootus endale sall saada ja proua Loret, kui Jumal päevi annab, näeme tuleval aastal kah. Ja juubelikingiks ju ometi sobib üks haapsalu sall?

Friday, November 10, 2017

Pan Rabakana (hoiatusega, meditsiiniline)

Te ju ikka teate raamatut "Ferdinand Vahva"? See on teatavasti üks tõeliselt vahva raamat ja muuhulgas peab selle peategelane, vahva Ferdinand, külastama ka hambaarsti. Hambaarst aga räägib - või laulab? - talle lugu pan Rabakanast, kellel hakkas hammas valutama, hei!

Minuga nii hullusti nagu pan Rabakanaga ei läinud, sest vaesel Rabakanal taheti lausa viimane hammas välja tõmmata. No ja enne igasugust arstipoolse tahtmise avaldumist ei valutanud seal ka midagi nii palju, et üks või paar ibuprofeeni päevas poleks olukorda maha rahustanud.

Siiski ei ole sõnad nagu "juureravi", "kroon" ja "400-500 eurot" need, mida eluaegne pigem hambaterve inimene oleks valmis ükskõik millal kuulma - noh, iga asja jaoks olevat ükskord esimene kord. Hammas käitus ju nagu minu arvates üks normaalne natuke katkine hammas ikka käitub!

Röntgenipildilt näidati, et natuke katki on naaber, murehammas on päris katki, kohe lõualuuni välja. Arsti suured silmad läksid veel suuremaks, kui ma ütlesin, et valutase jääb halvematel päevadel 4-6 palli kanti kümnepallisüsteemis, külma ega sooja ei karda ja öösiti, tänan küsimast, magan täitsa rahulikult. Et sellises olukorras hammas ei pidavat normaalsete inimeste jutu järgi üldse elada laskma, mina siiamaani märganud ei ole. Ilmselt tuleb tänulik olla, et plomm nüüd ära tuli, muidu oleks see auk seal moorinud eiteakuikaua ja siis... Kui praegu on niisama võeh, siis oleks hiljem ilmselt olnud erakordselt võeh.

Esimest korda elus elasin üle ka tuimestuse. Arst arvas, et seegi on sinna nelja valupalli kanti... ei olnud, kaks-kolm oli. Noh, kalaluu on teil ju ikka igemesse torganud? Ma ütleksin, et umbes sama, luu võib isegi hullem olla. Ainult et maitse, mis tuimestusega koos tekib, on JÄLE. Peaaegu sinna prooviplommides kasutatava nelgiõli kanti, kuigi sellest võikamat asja vist hambaravis olemas ei ole. Hiljem rääkida ja süüa - siis, kui juba lubati - oli huvitav kogemus ja ma eelistaksin seda võimalikult harva kogeda... aga head-ööd-musi ajaks sain kontrolli kogu näo üle tagasi ja ilmselgelt oli tuimestusest kasu.

Kasu oli tuimestusest sellepärast, et ühe korra kogu surkimise juures oli AIH. Korraks. Arst pomises: "Vabandust!" ja ega siis enam aih ei olnud ka. Kui ma pärast küsisin, kas te läksite vastu närvi, ütles arst, et ei... ta olevat olnud juba närvi sees. Kujutage ette, arst susib oraga hambanärvi sees ja on ainult korraks AIH! See tänapäeva tehnika on ikka õnn ja rõõm.

Hädaline ise moorib hetkel miskisuguse ravimi all ja annab endiselt neljapalliselt teada, et talle olukord väga ei meeldi. No ma olen talle natuke ibuprofeeni andnud, öösel ta igatahes mind üldse ei seganud (segas unenägu äratuse helinast, kas võib midagi jaburamat ette kujutada!). Hoopis rohkem häirib miski ülemises lõualuus, mille kohta röntgen ei öelnud midagi. Võimalik, et on hoopis minu igasügisene põskkoopapõletik, see võib valu ja häiritust üsna kaugele jagada, liigesed on ka jälle õnnetud. :(

Kahe nädala pärast uuesti, sama arst, samamoodi õhtune aeg. Nii et jõulupliidi saamine on küsitav, kardetavasti saan hoopis jõuluhamba. No aga kui sellest kasu on... Väljatõmbamine ei ole minu jaoks esialgu veel valikutes, nii meeleheitel ma ei ole.

Arst oli Tasku Maxillas Julia Smirnova, tundus hästi noor* ja hästi õrna käega, seletas ilusasti, mida tarvis ja mida ta millal kavatseb teha. Kuulas ära ja üritas eripäradega arvestada. Ma lähen tema juurde arvatavasti ka pärast aktuaalse hädalise kordasaamist.

Kui nüüd sellest kogemusest midagi järeldada... regulaarne hambaarsti juures käimine on ikka kasulik küll. Kuigi patsientide liikumine arstide vahel võiks olla nagu kuningavõimu edasiandmine, et vana arst läheb pensionile ja samal silmapilgul tekib inimesele uus arst - see aitaks, ma arvan, mitte ainult minu hambaravi regulaarsusele kõvasti kaasa. Kuigi uue arsti puhul pole vähemalt peatset pensionileminekut karta. Seegi hea.

_____________
*meie senine hambaarst on noori kiitnud, et need olevat eriti ettevaatlikud, kuna kardavad haiget teha. Tema enam väga ei kartnud jah, aga eks tema tuligi ajastust, mil hambaid raviti umbes nagu sepahaamriga või nii.

Thursday, November 9, 2017

Pealt kuuldud

Treppi mööda üles tulles kuulsin koridorist rõõmsat ruigamist. Kuuendal beel pidi täna asendusõpetaja olema, aga tund toimub ikkagi samas kohas, kus peaks ehk minu kabinetist kaks ust edasi. Asendusõpetaja polnud veel jõudnud. Jäin enda ukse juurde seisma ja ruigavat pundart vaatama - tavalises novembripimeduses ja üldises energia kokkuhoiu režiimis oli koridoris hämar, ega ma täpselt ei eristanud, kes on kes.

Äketse kostab õpilastepundist valjusti ja selgesti: "Lõpetage kaklemine! Jõugu Juht ja Klassivend, lõpetage kaklemine!" Huvitav, et ei lisatud, et JJ, su ema vaatab pealt. Ja veel kord. "Jõugu Juht ja Klassivend!"

Eks ma õhtul kodus uurin, kas tegu oli päris kaklemise või poistevahelise sõbraliku togimisega. JJ ja Klassivend on sama kaalu mehed ja minu teada JJ kodust väljaspool peksja poiss ei ole, Klassivenna kohta ei oska arvata. Ja kelle hääl see oli, pole ka teada, sest kuues klass on veel selles vanuses, kus madal tüdrukuhääl ja poisihääl võivad veel täitsa sarnased olla.

Muidugi on ka võimalik - ja lausa vägagi tõenäoline -, et keegi tahtiski väga minu tähelepanu JJ isikule tõmmata. Ei ole kerge see "õpetaja lapse" elu, eks ole. Aga kuna pärast surnukehi maas ei vedelenud ja kogu uksetagune pundar koos asendusõpetajaga rahumeelselt klassi voogas, võiks oletada, et minu ükskõiksus olukorra vastu oli enam-vähem adekvaatne käitumine. Niipalju kui üks ema oma lastega seonduvate asjade suhtes üldse adekvaatne olla saab. :)

Sunday, November 5, 2017

Liiga palju. Õnneks mitte kõiges.

Mõtlesin otsasaava nädala peale ja tundsin, et paljusid asju oli nagu... liiga palju.

Liiga intensiivsed tööpäevad.
Liiga palju suhtlemist inimestega, kellega ma üldse suhelda ei taha.
Liiga ootamatu leinateade (poiste puutööõpetaja, Eesti purjetamise Grand Old Man kutsuti taevakoju).
Liiga pimedaks on ilm läinud.
Liiga külm on - ja ärge öelge, mis sa kesktalvel teed, ma olen juba praegu üdini läbi külmunud!
Liiga palju pärmi tänase pitsa tainas.
Liiga pehme pannkook Lõunakeskuses.
Liiga vähe raha pangakontol, kuigi ikka rohkem kui mõnikord on olnud.
Liiga ebamäärane pühapäevane katse juunioridele teenistuse ajal tegevust pakkuda. Neil nimelt pühapäevakooli enam ei ole, aga täispikk teenistus jääb neile keeruliseks, mind paluti mingit vestlusringi aretama. Järgmisel korral ma ehk juba natuke tean ka, mida teen!
Liiga vähe on alles musta meriinot nahkhiiresalli lõpetamiseks.
Liiga vara tuli välja üks hambaplomm ja liiga vähe on mul olnud aega, et hambaarstile aeg saada. Õnneks toimib hambaparanduse-hädaabikomplekt* minu hammaste puhul ka, ega me enne uut nädalat niiehknii poleks arstile jõudnud minna.

Õnneks oli mõni paras asi ka ja see oli hea.

Lillebror käis vastamas ja kui koonuse mittetundmine välja arvata, on muud asjad täiesti järje peal.
Unistaja ja Jõugu Juht käisid sünnipäeval, kuhu kutsuti küll üsna lühikese etteteatamisega, aga ega meil ei olnudki sel päeval midagi erilist kavas. Täiesti ootuspäraselt anti batuudikeskusest pärast tagasi kaks auravat last, ei madistamisest liiga väsinud ega ka igavlenud.
Jõugu Juht osales kooli kostüüminädalal tagasihoidliku Harry Potterina - kostüümiks prillid ja otsmikule maalitud välgunool. Keegi klassikaaslane oli öelnud, et ta olla Daniel Radcliffe'i nägu - on küll, kui õige nurga alt vaadata.
Must Mimi tuli täna hommikul voodisse ja oli nurrrrrr.
Sain õmmeldud kaks (2) salli. Lehekirjaline sai ka raamitud, piibeleht ootab veel.
Pajulehekirja tööproovi peal on näha küll, et on pajulehekiri. Vaat see on muster, mllest ilma venitamata üldse aru ei saa!
Karukellasall edeneb tasapisi.
Mees käis autoga remondis ja jõudis just parajal ajal, muidu oleks hakanud lagunema veel järgmine jupp.
Mainitud autoremondi jaoks jagus raha küll.
OnOffis on lahke müüja, vist Karin, kes viitsis meiega kohe põhjalikult pliitide hingeelu arutada. Ehkki me ütlesime, et ei osta täna midagi.
Lumi sulas ära ja täna pakuti lausa novembripäikest.

_________
*jah, see on peamiselt mõeldud mägimatkal, üksikul saarel või jõuluõhtul äratulevate plommide kiireks ja hädapäraseks asendamiseks, aga meie senine hambaarst lasi seda analüüsida ja ütles, et on antiseptilisem ja muidu ka kabedam kui tavalised plommid... ja muidugi ei kavatse ma sellega jääda, kuni hammas hakkab häda tegema, homme helistan ja panen endale arstiaja.

Wednesday, November 1, 2017

Tere, november

Novembris on tavaliselt pime ja see ei ole hea. Teisest küljest võttes on november rahulik uimane kuu, kus pole mingeid pidustusi ega oluliselt üritusi. See on hea. Isadepäev siiski on, aga seda me kuigi suurelt ei tähista.

Selle aasta novembri olemuse määrab kindlasti kuu lõpus saabuv uus trimester, mille puhul liitub kooliga ka Unistaja. Esialgu ajutiselt, aga eks me aasta lõpus teeme kokkuvõtteid ja vaatame, mis täpselt edasi saab.

Veel juhtub, et Lillebror käib koolis vastamas.

Kuni lund ei ole (minevanädalane sulas ära, nii tore!), teeme välitöid.

Saadame paar pakki siia ja sinna.

Tänahommikuse tunde järgi peaksin mina ära otsustama oma hambaarsti isiku* ja teda külastama. Ei midagi hirmsat, tänan küsimast, aga ühe plommi kohal on kuidagi avaram kui peaks ja plommimaitset viskas ka, küllap murdus ära nurk või midagi sellist - aga mulle ei sobi laguneva plommiga pikalt elada.

Saame elutoa põrandale uue helesinise vaiba.

Valmib kaks salli, see nördimust tekitanud piibeleheline ja nahkhiir loodetavasti ka.

Kui Mees jaksab, siis teeme ka sisetöid, näiteks teisel korrusel.

Võimalik, et näeme JJ trimestritunnistust. On põhjust loota, et see tuleb heade hinnetega.

JJ käib teatris, kui ma õigesti mäletan. Perega koos võiksime ka kuskil käia, aga teatris ei tundu midagi mõistlikku olevat. Tuleb uurida, mida teater ja kino pakuvad.

Maksame ära viimase jupi katuseüllatuse-võlast. Ostame jõulukingitusi.

Kuna ilm on kü-hü-hülm, kütame hoolega. Ma lähen panen nüüd ahjul siibri kinni.

_________
*ma pole endiselt otsustanud, kelle juurde konsulteerima minna. Ega need hambad igapäevaelus palju ei häiri ka, kui see probleemne (juureravi ja väljatõmbamine mõlemad võivad ärritada kolmiknärvi ja sellega ma ei ole nõus iial riskima, nii et ka arsti poole pöördudes kavatsen - vajadusel - jalgu trampides nõuda mingit alternatiivset lahendust.) korraks häirib, siis ma annan talle ühe ibuprofeeni ja siis on kuu aega jälle rahulik.