CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, November 14, 2017

Erinevuste küsimus

Tegelikult peaks lapsele igasuguseid puberteedi ja suhete ja muu taolise kraamiga seotud asju rääkima siis, kui ta ise küsib. Probleem on selles, et teisme-eas (ja enamasti juba varem) ei taha lapsed küsida, vaid hangivad oma teadmised sealt, kust ei tundu piinlik. Näiteks sõpradelt, vanematelt vendadelt (ma ei taha teada, mida Lillebror juba kuulnud on!) või internetist. Sõprade teadmised ealiste iseärasuste tõttu lünklikud, vanemate vendadega pole asi põrmugi parem, aga Internetis ei uurita mitte tõsiseltvõetavaid lehekülgi, vaid ikka neid, kus pildi- ja khm, filmimaterjal on võimalikult teatraalne ja lõpuks ei anna seda infot, mida tarvis on, küll aga hulgaliselt väändunud seisukohti, näiteks, et normaalsetel naistel kasvavad karvad ainult peas - keegi noor inimene teadis rääkida noorest mehest (no ikka 16+), kes arvas, et loomuliku karvakasvuga tütarlastel on mingi haigus, sest Internetis olevatest khm, filmiarhiividest on tema näinud, et naistel ei ole karvu... Näiteks.

Inimeseõpetuse tundidest ei ole ka palju kasu, sest muist küsimusi jääb küsimata ja nii mõnigi lapsuke ei taipagi enda ebamäärast arusaamist kahtluse alla seada. Oli mul üks poisu, võinuks kehvema vedamise korral juba ise isa olla, üsna sageli pidin talle ütlema, et homseks aja palun habe ära... aga magas öösiti jube halvasti. Unehäired olid alanud viienda klassi inimeseõpetuses, kui seal räägiti, et tulevad märjad unenäod. Poisu ei olnud just eriti helge pea, aga seoseid luua oskas. Öö pluss märg pluss uni tähendab, et ta hakkab puberteedi tõttu voodisse pissima... Kolm-neli aastat läks, enne kui ta minu käest taipas küsida, mida õpetaja tookord õige mõtles. Kivi südameltlangemise kolks oli lausa kuulda, kui tädi psihholoog asja ära seletas. Poisu on nüüdseks juriidiliselt ja ihuliselt täitsa täiskasvanud, loodan, et tal läheb hästi, ainult ma ei tea, kellelt ta nüüd oma keerulisi küsimusi küsib.

Lapsevanemana ei tahaks, et lapsed sõpradelt või internetist ebamääraseid teadmisi saaks. Ikka usaldusväärselt täiskasvanult tuleks küsida... aga küsivad nad küll jah. Päris nii ka ei saa, nagu Priit Aimla vestes kunagi, kus poisslaps küsib õpetajalt, millised erinevused on poiste ja tüdrukute vahel, ja õpetaja saab aru küll, et "Tüdrukuid ei võeta sõjaväkke" ei ole piisav. Lõpuks soovitav, et sa mine koju ja küsi isa käest, las seletab sulle poiste erinevused ära, tüdrukute omad vaikib maha. Sõpradel pealegi ei pruugi kamba peale piisavas koguses isasid ollagi ja tegelikult võiks inimene teada igasuguseid erinevusi. Teoorias igatahes, sõltumata sellest, kas ta elu jooksul kunagi praktikani jõuab. Elud võivad ju igasugust moodi minna.

Probleem on aga selles, et... mina kui endine tüdruk oskan tüdrukute erinevusi seletada küll, ja olen aktuaalsele puberteetikule seletanud ka. Et sinuvanused tüdrukud kasvavadki praegu kiiresti, lähevad täiskasvanud naiste kujuliseks, aga see võib olla väga ebamugav ja nii nagu poistelgi, võib kasvamine toimuda laiusesse enne kui pikkusesse... ja mõned tüdrukud häbenevad hirmsasti oma kasvamist ja valivad sellepärast ka niisugused lohvakad pusad, nagu neid koolimajas palju näeb - ausalt, hallid dressipüksid on seitsmenda-kaheksanda klassi poiste "koolivorm"*, aga ülearu suur must pusa on kuuenda-seitsmenda tüdrukute "vorm", juba aastaid. See läheb hiljem üle, kui noored on oma ihudesse nii-öelda sisse elanud, aga perioodil, mil muutused toimuvad mitte isegi kuude, vaid nädalatega, mähkutakse turvalisuse mõttes lohvakatesse riietesse. Rannariietega (noh, peaaegu) koolitulemine on üheksanda ja vanemate klasside komme.

Aga poiste erinevustest ei tea ma ausalt mitte midagi, igasugune kogemus poiss-olemisega puudub. Seda unenägude asja, nojah, olen ju seletanud ja saame hakkama, aga muud teemad? Mees on küll endine poiss, aga mitte eriline rääkija. Saunas nad kah ei käi - muidu ma kujutaksin ette, et mehed istuvad lava peal, higistavad ühiselt hämaras ruumis ja tekib usalduslik õhkkond, poeg julgeb küsimusi küsida, aga Mees ei kannata üldse kuumust... No ja kui teha mingeid remondi- või ehitustöid, siis on parv nooremaid vendi ninapidi juures ja kuidas sa selles olukorras ikka midagi isiklikku küsid. Noorematel tekib ju otsekohe hihihii ja uh-hah-haa ja isa ütleb selle peale, et lõpetage lollitamine ja sellega on vestlus läbi. Hakka või sauna ehitama, või mingit tünnivanni või midagi. Need nooremad ei ole kodust piisavalt sageli ära ka, et sobivaid olukordi tekiks - sest ega päris nii ei saa, et läheme pooleks tunnis kahekesi midagi ehitama ja selle aja sees räägime kõik meestejutud ära, siis jäävad kõik küsimused küsimata.

Õnneks on praegu veel üsna palju niisugust aega, mil asjassepuutuv puberteetik isaga kahekesi autos istub, äkki nad seal räägivad maailma asjadest, inimestest ja muust taolisest, mis päriselt oluline on... ega keskendu ainult arvutimängudele ja muudele tehnikateemadele, mida ma nende puhul söögilauas kuulen. Äkki.

____________
*ma saan aru, et arvatavasti mugav ja pealegi on kasvueas, ebaproportsionaalselt kasvavale poisile peaaegu võimatu normaalseid pükse leida, aga kole on see ikkagi. Muidugi, seda toredam on vaadata siis, kui poisid ükskord päris riided selga saavad, samm on kohe sirgem ja olemine rohkem täismehe moodi.


0 comments:

Post a Comment