Sunday, November 19, 2017

Kuidas hüpata hüppenööriga?

Kolmapäeval saabus Jõugu Juht koolist teatega, et esmaspäevaks tuleb ära õppida hüppenööriga hüppamine. R ja R a-klassist hüppasid kolme minutiga mingi nelisada, mina sain ainult kuuskümmend! Tõsi ta on, me pole hüppenööriga hüppamist kunagi mingiks õigeks poistespordiks pidanud... aga mida meie Mehega ka spordist teame, eks ole. JJ hankis kusagilt vana köiejupi ja asus harjutama. Mürtse kuuldes läksin vaatama... ja sain kohe JJ hüppeprobleemile jälile. Need a-klassi spordipoisid hüppavad arvatavasti nagu kummipallid, hophophophophop, aga Jõugu Juht hüppab iga hüppe eraldi, kõrgele ja suure jõuga, nagu elevandipoeg. Ikka mauhti ja mauhti. Püüdsin talle tema tehnikaviga demonstreerida. Ärge seda liigesepõletikuga järele tehke. Parem põlv laseb tänaseks natuke jälle painutada.

JJ muudkui harjutas ja harjutas. Köiejupiga ei läinud väga hästi, aga me ostsime talle Magaziinist udupeene hüppenööri, mis ise hüppeid loendab, sellega hakkas natuke paremini minema. Areng on igatahes märgatav. Kas see kehalise kasvatuse tunni jaoks ka piisav on, ei tea. JJ arvas, et äkki õpetaja lubab ühe "mittearvestatud" hindega ikka trimestri ära lõpetada. Pole aimugi, süsteem on täiesti uus, varem pandi meil kehalise kasvatuse eest hindeid.

Unistaja käis vastamas loodusõpetust ja ajalugu. Nii vastamise kui elu esimese sõidu* linnaliini bussiga läbis ta edukalt, hindele viis.

Lillebror jällegi kõndis esimest korda elus üksipäini Vanaema juurest trenni. Ma pean ju ka harjutama, kuidas see üksiminemine käib, olevat ta Vanaemale öelnud. Täitsa tõsi! Jõudis õigeks ajaks kohale ja puha.

Mees vahetas köögis ära ühe torujupi, nüüd on seal poole aasta jooksul kolmas sama firma jupp. Meil veab endiselt praakeksemplaridega. Vähemalt praegu ei leki enam.

Mina kudusin valmis helesinise vaiba meile elutoa põrandale (vaipa näeb siis, kui maha lõikan) ja alustasin ülejäänud kanga mahakudumist. Siis läks üks pikk sidusenöör katki ja selgus, et mul asendusnööri ei ole. Selle peale läksin Abakhani poodi ja ostsin nad sobiva laiusega pesupaelast lagedaks.

Autol purunes käsipiduri tross. Autoparandajal oli laps haige (kui peres on üks vanem seotud tunniplaaniga ja teine eraettevõtja, siis on selge, kes laposega koju jääb) ja muudes parandustes ei olnud sobivat aega. Pargime praegu ainult hästi lameda maa peale, eelistatavalt ninaga vastu äärekivi. Kaua selline olukord kindlasti ei kesta.

Lisaks hüppenöörile ostsime Rimist väga suures koguses hommikusöögihelbeid ja Unistajale kolm särki. Seal oli taas kampaania 3=2, särgid olid ilusti ühevärvilised nagu peab. Kuhu see suur (=rääkida oskav) laps läheks, pilt kõhu peal! Õuuudselt paljud lasteriided on titekate või koledate piltidega. Urr.

Lugesin raamatut "Mõrv sidrunibeseekoogiga" ja küpsetasin koogi ka. Mulle selle autori kriminullid päris meeldivad. Tegevus toimub vähemalt esimestes raamatutes mingis Minnesota väikelinnas, kus küpseisepoe pidaja Hannah komistab ühtelugu surnukehade otsa. Veel on Hannah'l kass ja ema, kes püüab teda iga hinna eest mehele panna. Selline kerge ja - kui mõrvad välja arvata - üpris lustlik lugemine. Koogiretsept toimis ka täiesti. Retseptidega juturaamatud või muheda jutuga retseptiraamatud nagu Jamie Oliveril on minu jaoks üldse parim lugemisvara.

Uuel nädalal tahan tegeleda terve hulga tubaste asjadega, aga maja ümbert katuselaastude koristamine on lõpusirgel ja teisipäevaks lubatakse lund... eks näeb, mida jõuab.

___________
*meie sõidame tavaliselt autoga või käime jala, alles sel aastal on üldse tekkinud olukord, et lapsed ühistransporti kasutavad. Bussiliiklus Linnas toimib hämmastavalt hästi.

1 comment:

  1. Meil oli ka hüppenööriga hüppamise teema ühel lapsel ükskord, sest koduõppuri puhul seda kontrolliti nimelt, kas oskab ja kui palju :)))).

    ReplyDelete