CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, December 3, 2017

Advent, Advent, ein Lichtlein brennt

See pidavat olema üks tuntumaid saksa advendisalme. Võimalik, siis, kui mina saksa kombeid põhjalikumalt õppisin, ei tunnistatud ei adventi ega üldse mingit jõulundust.

Nüüd tunnistatakse ja see on tore. Kodukaunistamise mõttes läksin seekord eriti kerget teed - Teise Vanaema pärandusena saadud neljaharuline (võib-olla) antiikne küünlajalg keset lauda, peotäis kunagi ürgammu ühe poepärja pealt nokitud hõbedasi männikäbisid ümber, küünlad jala sisse, valmis. Tegelikult oleks kõige kenam neli pisikest potsakat küünalt reas või ringis või midagi, aga ma unustan peaaegu igal aastal neid küünlaid osta. Hommikuks olid laua peale kommid ka tekkinud. Jõugu Juht üritas eelmisel õhtul kavala näoga küsida, kas meil majas kommi on, ta on valmis kontrollima... Oli küll, aga mitte seal, kus tema arvas.

Peale kommikontrollimise hankis JJ endale esmaspäeval pallimängus sõrmeliigese põrutuse või midagi taolist, aga laupäeval sellesama sõrmega karikavõistlustelt potsiku. Potsik on pisemat sorti, kolmanda koha vääriline, aga ikkagi karikas. JJ on ise olukorraga hirmus rahul, sõrme kohta palus ta küll homseks pallimängudest vabastuse kirjutada, sõrm olevat ikka veel valus. Veel sai JJ popi soengu, millega ta ise samuti hirmus rahul on. Minu meelest näeb ta välja nagu noor leninlik pioneer lastejutu illustratsioonilt aastast 1958, no aga mis mina sellest moodu värgist tean...

Unistaja sai samal laupäevasel võistlusel auväärse neljanda koha. Arvesse võttes asjaolu, et ta oli eelnevalt viis päeva veetnud harjumatus keskkonnas ehk koolis, esines ta väga hästi, lausa suurepäraselt. Kooliga on nii ja naa. Tundides töötavat Unistaja hästi kaasa, vahetunnis näen ma teda klassivennast nimekaimuga kulgemas - see käis mind lausa tänamas, et Unistaja nüüd koolis käib, seal klassis kipuvad poisid punditama ja see nimekaim pole ühegi pundiga sobitunud, muidu on väga hea, südamlik ja rahumeelne poiss, hommikuse tõusmise ja kodutööde tegemisega probleeme ei ole, aga need kodutööd... Oeh, need kodutööd. Viiendal ja kuuendal klassil on eesti keele ja loodusõpetuse õpetajad erinevad, see tähendab, et kodutöid antakse erinevat moodi ja nagu selgub, erinevas mahus. Viiendas rohkem. Jõugu Juht teeb igapäevaselt kodutöid 15-30 minutit ja imbub siis arvutisse. Unistaja rekord on kaks ja pool tundi higi, verd ja pisaraid. Muidugi, JJ oskab oma aega kasutada, Unistaja lahkub objektilt ehk kodutööde juurest sageli, et mööda maja ringi tiirutada, üle JJ õla arvutiekraanil toimuvat jälgida või pedantse põhjalikkusega pliiatsit teritada. Sealjuures ei nõua temalt keegi mingit sirge seljaga laua taga istumist ega midagi, peamiselt teeb ta koolitöid kõhuli elutoa vaiba peal.

Rääkides vaibast, uudsevaip on nüüd maas, oma klassikalisest 75x185 suurusest hoolimata meie elutoas imepisike - no aga kuidas seda kaks korda suuremat peaks pestama? Mul on PLN sundida perekonda elutuba põhjalikumalt koristama ja selle käigus liiguvad loodatevasti kõik praegu vales kohas olevad mööblitükid tagasi õigetesse kohtadesse ja küllap siis kaob ka suur lage plats, mis meil praegu elutoas on ja mille keskel see vaip tillukese ja äraeksinuna paistab. Värvid on tegelikult erksamad, ma ütleksin, et isegi harjumatult erksad, aga see elektrivalgus...



Ülejäänud kangas sai kah ühele poole, enne kevadet ma suure teljega midagi kuduma ei hakka, sest kudukambris on koletu külm. Veel sain valmis ja raamitud karukellasalli, alustasin pajulehesalli. Uhh, ma pole veel üldse selle mustriga kohanenud ja loogiline ei tundu ta ka! Küll hakkab tunduma, ma ei saanud hagakirjast alguses ka midagi aru.

Lillebror veetis sel nädalal kaks lõpmata pikka päeva koos emmega igavledes. Tal on tarvis õppida iseseisvalt tegutsema ja elama nii, et keegi temaga parajasti ei mängi, aga kerge see talle ei ole. Üks tuttav olevat näinud Lillebrori kulgemas Poiste Eelmise Kooli läheduses ja küsis hämmeldunult, kas ta käib nüüd ikka seal? Kui ma ütlesin, et ei, ta ilmselt kõndis trenni, olles startinud Vanaema juurest teiselt poolt jõge ja suundudes teisele pole raudteed, ahmis tuttav õhku ja küsis, et ta ju läheb siis Hurda peatuses maha, eks ole? Ei lähe Hurdas ega Hagijas, kõnnib kogu tee jala. Tuttav ahmis veel õhku. No aga südamele pidavat kõige parem treening olema rahulik kõndimine, pealegi pole Lillebror mitte kunagi kurtnud, et oleks väsinud või midagi.

Mees... sai kollituspakkumise. It never rains but it pours, öeldakse selle kohta. Nagu tal praegu tööd vähe oleks! Õnneks on tegu lühikese kollitusega, mida saab natukehaaval pärast tundide lõppu teha. Veel organiseeris Mees autoparanduse, mille tulemusena on meil taas töötav käsipidur. Kohe palju mugavam on, kui ei pea enam rihtima, kas masin jääb ikka otse seisma - no ja Vanaema-Vanaisa kodus käimine oli kole keeruline, neil seal mäe otsas on kõik igapidi viltu, vaata kui hakkab veerema...!

Uuel nädalal võtan ette kolme salli lõppviimistlemise ja pildistamise. Jõugu Juht käib klassiga teatris ja Unistaja osaleb e-õppe päeval, sest erinevatel põhjustel on enamik õpetajaid puudu. Kui eriti hästi läheb, sulab lumi ka ära.

0 comments:

Post a Comment