CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, December 26, 2017

Jõul saab läbi

Täna on jõulu teine püha. Mõned usinamad tuttavad juba annavad sotsiaalmeedias teada, et aitab kah logelemisest. Mina... veel mitte. Selles mõttes, et sokkide taaskudumine on ju logelemine, palka selle eest keegi ei maksa.

Seekord nihutasime jõulusöömaaja õhtu pealt lõunale ja see oli täiesti õige otsus. Sama õige otsus oli kalkuni sissesoolamine paar päeva enne praadimist (soovitus oli novmebri "Good Foodis"), liha ei kuivanud seekord üldse ära. Jõuluks sõime kalkunit ühes vormis valmistatud aedviljadega. Väga lihtne ja ei mingit kõikide sortide eraldi sussitamist, idee pärises taas "Good Foodist". Ma ei küpsetanud mitte midagi, sest lapsed küpsetasid piparkooke ja meil oli lademetes komme.

Kuuse alt leiti paar lauamängu, virn raamatuid, Lego ja pinksireketid - koolis on pinksilaud olemas, aga ma pole siiani aru saanud, kas mänguvahendid võiksid endal kaasas olla, äkki võiksid, sest ega see koolitädi, kes neid laenutada saab, kogu aeg silmapiiril ei ole ja üldse. Tundub, et jäädi rahule. Õhtul pärast kirikut proovisime ära lauamängu number 1. Pictomania on mäng, mida saab mängida ainult laua taga, põrandal ei tule üldse välja... ja mängijad võiksid olla enam-vähem samaealised. Lillebroril oli väga raske aru saada, mida ta joonistama peab, heast lugemisoskusest polnud kah kasu. Unistaja aga ei saanud mängu põhimõttest üldse aru ega suutnud kuidagi otsustada, mida ja kuidas joonistada - sellega jäi ta muidugi kõigist kiirusepunktidest ilma.

Esimese püha hommikul praadisin Nutellaga täidetud röstsaia ja juurde soojendasid marjakastet. Imelihtne - sulata pannil või, seni määri kaks saia ja kleebi need omavahel kokku. Võid kolmnurkadeks ka lõigata. Siis prae sai võis mõlemalt poolt. Samal ajal pane potti paar peotäit sügavkülmamarju, mida Sul parajasti olema juhtub, tilk vett ja natuke suhkrut. Lase keema, valmis. Süüakse noa ja kahvliga, selline rikkalik-luksuslik hommikusöök - ega me seda rohkem kui kord aastas ei tee kah.

Lõunaks läksime kirikusse esimese põha lõunale. Kaasa võtsin karbitäie lihapalle. Koos meie laiendatud perekonnaga* ühise laua taga istuda oli tore nagu alati.

Esimese püha õhtul katsetasime ära teise mängu. "Ice Cool" on mäng, mis põhjustab esialgu haigetsaamist ja viohastamist, aga kui see pingviininipsutamine käppa saab, siis on päris lõbus, poisid mängisid seda ka täna hommikul oma vabast tahtest täitsa sõbralikult.

No ja täna... teevad süüa mehed, mida iganes nad siis teevad. Vaadatakse Vahtramäe Emili filme ja vedeletakse niisama. Mina käisin kuuri all taluperenaist tegemas ehk ümberkukkunud puuriita õgvendamas, Mees tegi jällegi ülemisel korrusel majaperemeest - lekkeid pole, kuigi on ülimärg ilm. See katus on endiselt täitsa uskumatu.

Saime ka kirja kallitelt Gummersbachist - meie jõulusaadetis oli jõululaupäevaks kohale jõudnud.  Me loodame neid kõiki suvel kohata ja alustasime ka reisiraha kogumist - Vanaema ja Vanaisa kingivad meile alati raha, selle panime nüüd purki. See on ka üks uusaastalubadus ja otsus, jaanuar-veebruar-märts tulevad kokkuhoidlikud ja poodlemisvabad kuud, kui nüüd välja arvata hädavajalikud asjad nagu kahe lastesünnipäeva tähistamine ja mõningad riideesemed. Sest Gummersbachi-sõit, põikega Hannoveri alla sõprade juurde ja Wuppertali kah sõprade juurde pluss loomaaeda (Lillebror tahab tuttavat pingut näha), maksab ikka midagi... natuke rohkem kui natuke midagi.

Homsega on peamised pühad läbi, mul on auahne soov pajulehesalli keskosa veel selle aastanumbri sees valmis saada ja enne Jõugu Juhi sünnipäeva terve elamine maast laeni ära koristada... kui ma lastetoa raamaturiiuli peale mõtlen, siis hakkab õudne, muudest probleempiirkondadest rääkimata. Loodan, et teil olid ka rahulikud jõulud!

___________
*sugulastega on meil raskusi, need elavad enamasti kaugel või - paaril kahetsusväärsel juhul - ei tea me üldse, kus nad elavad. Pealegi on meil nendega vähe ühist. Tõsi, ma tunnen puudust Memme sünnipäevadest, mil vähemalt mingi osa sugulastest igal aastal kokku said - aga Memme ehk tädi Lonnit ei ole enam ammu ja tema kodugi on ära müüdud - , aga see kord aastas kokkusaamine täitis meie sugulaste-vajaduse täiesti. Koguduserahvaga on meil nagu rohkem ühist.

0 comments:

Post a Comment