CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, December 5, 2017

Mõnikord ma saan kurjaks

Mõnikord ma olen kuri. Mitte kellegi konkreetse peale, vaid hukas ühiskonna peale.Eile olin maenameiteamiks - küllap ma kuskilt midagi lugesin, ühegi kohtumisega see seotud ei olnud - kuri ja mõtlesin, et keegi võiks kirjutada raamatu laste kasvatamisest terve talupojamõistuse abil ja siis kogu eesti rahvale selgeks teha, et see on parem kui igasugused poliitkorrektsed ninnunännutused. Mis ainet tõejärgse ühiskonna inimestele sisse peaks andma, et nad seda uskuma jääks, on iseküsimus, aga meil on käes üks põlvkond lumehelbekesi, kes juba otsapidi toodavad omasuguseid ja lõppu pole sellel jampsil veel näha.

See raamat võiks endas sisaldada peatükke järgmistel teemadel:
  • Ekraanivaba elu võimalikkusest - see on tehtav ja isegi tore!
  • Lastele tuleb öelda, mis on õige ja mis vale.
  • Mida lapsed meile päriselt õpetavad ja kustmaalt jookseb piir õpetamise ja ninakuse vahel.
  • Miks lapsed ei peaks saama kõike, mida hing ihaldab (Dudley Dursley näitel). 
  • Kellel on peres tegelikult piisavalt infot, et suuremate asjade üle otsustada?
  • Oskus olla tänulik väikeste asjade eest (Prisma erakordselt nõmeda jõulureklaami näitel).
  • Asjaarmastamise kahjulikkusest koputusega keskkonnahoidlikkusele.
  • Müüt lapse väärikusest, soovitatavad sanktsioonid sigaduste puhul ja arusaam, et mõned enamik lapsi ei hakka iseenesest absoluutselt headeks.
  • Kodumajapidamistöödes osalemine ei ole enamikul juhtudel eluohtlik.
  • Ka laps on inimene, kellel on lisaks õigustele ka kohustused.
  • Vastutuse võtmine võib pakkuda paremat enesetunnet kui vati sees elamine.
Millegipärast käivad omavahel väga sagedase kombinatsioonina koos lapsevanema veendumus, et laps on olemuslikult hea olend, kellele ei tohi seada ühtegi piiri (ekstreemjuhul: laps on tulnud mulle midagi õpetama, järelikult tema määrab, kuidas meil asjad käivad), ja lapse õuuuudne käitumine. Vanusest sõltumata.

Lapsed on üldjuhul ülisuurepärased ja superlahedad tegelased, aga nagu Lillebrori Sõbra Ema hiljuti kirikus ütles, nad on ka inimesed. Väikesed patused inimesed. Tähendab, nad ei tea alati - ealistest iseärasustest tingituna -, mis on hea ja õige, nad eksivad kergesti ka siis, kui teavad, kuidas peab... ja valivad sagedasti kergema vastupanu tee. Kes meist ei valiks? Ainult et niipea, kui lapsuke väljub oma pere ülikaitsvast ringist, selgub, et väljaspool kodu on terve hulk inimesi, kes samuti eksivad ja eelistaksid lahedamat läbisaamist... ja kes ei pruugi soovida oma ego lapse heaks alla suruda, nagu seda teeb ehk üks keskmine vanaema. Üks sõber, kes meist varem lapsevanemaks sai, ütles kunagi, et lapsed saavad käitumist õppida kergel viisil ehk kodus ema ja isa käest, vajadusel ka nurgas seistes või mõnest privileegist ilma jäädes, või raskel viisil, hiljem, ühiskonna käest haiget saades. Olen üsna kindel, et selle sõbra teismelised ei ole lumehelbekeseks hakanud (pole ammu näinud, nende elukoha geograafiline eripära ja nii, aga sõber on ikka sõber).

Mina olin see laps, keda kasvatati vati sees, printsessina hernel. Ainukese lapse häda. Teisme-ea lõpus murdsin kuldpuurist jõuga välja, siiamaani lapime Vanaemaga neid haavu, mis tookord tekkisid. Kui mulle oleks seatud piire... antud natuke rohkem vastutust... võib-olla oleks minust saanud meeldivam inimene, ja varem. Igatahes ma arvan, et ma ei oleks olnud nii vastik laps, nagu olin. Brrr. Arusaamine enesekasvatuse vajalikkusest, kui see saabub nii umbes 15-aastaselt, ei ole kuskiltpidi mõnus ega enesehinnangut tõstev. Ja oleks see enesekasvatus siis lihtne, isegi kui soov ja tahtmine olemas on...! Puhas Jumala arm, ilma selleta ei tuleks midagi välja.

Kuidas aga kõiki neid hüpoteetilise raamatu peatükke kõigile lapsevanematele selgeks teha, on kunst, mida mina küll ei oska. Ma kasvatan tasapisi lihtsalt isiklikke lapsi, püüan kasvatada oma tööalaste laste vanemaid (ja nende lapsi), kui tarvis, ja lasen siin vahel auru välja. Äkki mõnikord õnnestub ka. Olge teie ka head.

2 comments:

Anonymous said...

Palun kirjuta see raamat :) Ma oleks väga huvitatud lugeja, sest ausalt öeldes, ehkki ma olen su lapsi näinud korra ja põgusalt, on nad mulle läbi blogi väga mõistlike poiste mulje jätnud. Ma õhkasin tunnustavalt, kui lugesin, et JJ tahaks varem kooli jõuda, sest tahaks sõbraga malet mängida. Kui malemäng pole just kood millelegi muule, on see lihtsalt imetabane.

Lisaks ärritab mind järjest enam, kuidas mõned teadjalt väidavad, kuidas selline või tollene käitumine kohe lapse psüühikale mõjub ja hiljem probleeme tekitab. Panite ta aastasena omaette tuppa magama - hakake juba terapeudi jaoks raha koguma! Minu, kui loodetavasti tulevase ema jaoks, on see üliliberaalne virrvarr, mis n-ö kasvatusmaailmas valitseb, mõneti lämmatav. Kainet mõistust ei kuulata enam üldse :S

reet said...

:D Tänan hea sõna eest, aga ma ei oska raamatut kirjutada. Pealegi oleks kirjutamisest olulisem selle mõistlikkuse inimestele selgekstegemine ja seda ma ei oska kohe üldse mitte.

Loodetavasti tulevane ema kõlab hästi, hoian teile pöialt. Millal iganes Franz siis teie tähelepanu peab beebiga jagama hakkama. :)

Post a Comment