Tuesday, December 19, 2017

Oijah (emotsioneerib niisama)

Ei ole midagi uut siin päikese all. Boy meets girl. Ben armastab Annat. Kalle ja Anders jälgivad tiisikushaigete nägudega, kuidas Eva-Lotta kiigub. Mitte ainult kuues bee, vaid kuues aa ja tsee samuti osalevad ägedas puberteedis. Bettan tahab poisiga rahulikult elutoas istuda, aga Väikevend ja Karlsson segavad asja ära. Timmu tahab Liinaga kogu aeg... terve elu hea sõber olla, aga Liina jälle tahab, et Timmu talle rohkem nigu mehe eest oleks. Ja lõpuks peab Teele ise minema ja ennast soovitama, sest Toots on liiga otu ja liiga sügaval heinapebre-hunnikus, et aru saada, mis siin maailmas tegelikult tähtis on. Hullemal juhul jääbki Getter ootama, ukselingi nöör peos ja süda näpu otsas, aga Clemet on juba mujalt ühe Walborgi hankinud... Või oot, kuidas sellel Kralefskyl tema Daamiga oligi, Kralefsky sõitis oma tunnete tõestamiseks pikale reisile, aga Daam jõudis vahepeal puhtast meeleäraheitest mehele minna... või midagi sellist. Ja kuuendatel klassidel on endiselt äge puberteet käsil. Kõige rohkem tean muidugi beest, sest nojah, ma olen selle klassi lapsevanem, aga ega need aa ja tsee põrmugi paremad ei ole.

Kuidas need Kolumbuse-eelsed indiaanlased, kes oma lapsed kolmeteist-neljateistaastaselt abielluma panid, selle asjaga hakkama said? Mitte et ma arvaksin, et keegi kuuendikest peaks abielluma hakkama, küsimus on hoopis selles... kuidas need maalähedast elu elavad rahvad suhtesegadikke vältida suudavad? Ühes "Väike maja preerias" raamatus on juttu tüdrukust, kes kolmeteistkümneselt mehele pandi, ja see sari on üsna tõsiseltvõetav olustikukirjeldus, nii et niisuguseid asju juhtus ka täitsa kristlikus keskkonnas, pealegi pani see keskkond tänapäeva USAle aluse, ja seda mitte väga ammu. "Väikese maja" raamatutes lähevad noorte suhted üldse kuidagi lihtsalt ja lineaarselt. Laurale meeldib natuke üks noormees koolist, see temale oluliselt tähelepanu ei pööra, ahah, siis tuleb juba Almanzo Wilder oma hobustega ja Laura ütleb pärast pikemat saanisõidu-perioodi, et nüüd tohib musi ka anda. Valmis.

Kuuendas nad alles alustavad üksteise piilumist, aga siis tuleb see seitsmes ja kaheksas ja üheksas... ja õppealajuhataja või keegi muu, kes ütleb, et kool ei ole amelemise koht. Ja gümnaasiumi ajal, oeh, seda ma koolimajas enam ei näe, aga... Ja selle kõige peale ei saa paljud neist kahekümneviieselt ikka veel pidama jäädud! Ikka üks ja siis teine... Üks mu endine õpilane peab üsna paljuloetavat blogi ja tema lähi- ja lühisuhteid ikka annab kokku lugeda. Ja tema oli kolmeteistkümneaastaselt vist veel paras lapsuke!

Ma igatsen kõigile oma lastele, nii isiklikele kui tööalastele, puhtaid ja puutumata südameid, mis armuksid alles siis, kui kõik on õige ja igavene. Enamasti on see võimatu. Aga minu süda väriseb praegu üsna mitme lapse pärast ja sinna ei saa midagi teha, sest vati sees neid hoida ei saa ja tekkinud tundeid ja moodustunud paare olematuks teha veel vähem. Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga...! (absoluutne soov ühest Strugatskite raamatust)

Hoidku neid Jumal oma peopesa kumeruse sees.


Edit järgmisel päeval: Tuli üks lugu veel meelde, muidugi narrib Mari Jussi, et Jussike-Jussike, Vargasoo ussike... ja Juss on valmis nööri kaela panema. Kõik kordub.

No comments:

Post a Comment