CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, December 19, 2017

Sõrmeprobleem

/mul on talveune akuutne faas ja vasaku randme olen kuidagi ära väänanud, pole väga motivatsiooni kudutööd või midagi muud mõistlikku teha, sellepärast muudkui kirjutan, ärge pange tähele, see läheb üle/

Pisike Lillebror armastas oma sõrmi igale poole sisse ja vahele toppida. Natuke suurem Lillebror armastas oma sõrmi igale poole sisse ja vahele toppida. Veel natuke suurem  Lillebror... sama. Näiteid.

Kui Lillebror oli umbes aastane, oli meil veepaagiga tolmuimeja, mille disain oli erakordselt jabur. Veepaagil oli alla- ja ülesklapitav sang, et paaki tõsta ja tühjendada saaks (korralikult pesta ei saanud, aga see on teine teema). Ühel päeval kükitas Lillebror köögis ja mängis selle sangaga. Väikelapsed ikka mängivad asjadega, mida saab liigutada. Klõps, klõps, RÖÖK. Ühe käe sõrmed oli Lillebror pigistanud sanga vahele, seisis püsti ja vajutas teise käega - ja kogu keharaskusega - sangale peale. Ja RÖÖKIS, sest pitsitatud käel oli valus. Ega need tited eriti kõrgema loogikaga ei hiilga jah.

Suvel, mil Lillebror oli kolmene, olime reisil Saksamaal ja Austrias. Ühes poes istus Lillebror ostukärus väikelaste koha peal ja näperdas käruketti - no umbes sellist, nagu Maximad kasutavad, seal on miski metallots ja selle sees auk... loomulikult toppis Lillebror sõrmed august läbi ja hakkas valjusti vinguma, sest sõrmed jäid auku kinni. Mees päästis Lillebrori sõrmed välja, pahandas natuke - mis sa topid sõrmi aukudesse, iga päev on öeldud! -  ja pöördus tagasi suuremate poistega mingeid veepüstoleid või muud taolist vaatama. Selles poes oli kitsas, Lillebror koos ostukäruga peaaegu blokeeris üht riiulivahet, mina olin kaks sammu eemal mingite kaubakastide juures, Lillebror mind ei näinud, aga mina pidasin teda silmas. Lillebror vaatas ringi, tuvastas, et keegi teda ei jälgi, teatas rahulolevalt omaette: "Nüüd võin jälle mängida!" ja toppis sõrmed auku, kust ta oli äsja välja päästetud. Noh, muidugi ma tuiskasin kaubakastide tagant välja ja tegin juba natuke kurjemat häält.

Vahepeal on neid sõrme-intsidente veel olnud, aga õnneks mitte midagi katastroofilist. Kuni eilseni. Lillebror on kaheksa ja kolmveerand, minu arusaamist mööda juba ammu täitsa mõtlev inimene.

Mees läks kollitama, mina mõtlesin, et käin läbi poodidest A, B ja võib-olla C, võtan Vanaema juurest Lillebrori ja Unistaja, toon trennist ära Jõugu Juhi, käime veel poes D ja siis on Mees ka kollitamise lõpetanud... Telefon. Teisel pool hädise häälega Lillebror: "Emme, ma jõudsin /huviringist/ siia Vanaema juurde, aga mul jäi sõrm ukse vahele..." Täpsustavad küsimused, väga valus, verine, paistes, liigutada ei saa, aga veel Lillebrori küljes. Hea seegi. Poeskäimised lükkusid edasi, läksin otse Vanaema juurde. Nagu ikka viimastel päevadel, risti läbi Linna õhtuse tipptunni ajal.

Sõrm oli verine, tundus paistes, küüne all tumesinine rant. Kas sa külma vee alla panid? Miks ei, leota kohe nii külma veega, kui kannatad! Lohutasin kohkunud Vanaema ära, helistasin pereõele, kuulsin seda, mida ise arvasingi - mingu me EMOsse kontrolli. EMO on Vanaema juurest loomulikult teisel pool Linna.

Ummikud. Lillebror oli vahepeal juba üsna rõõmsaks muutunud, ta on selline vapper laps, kes saab aru, et pole mõtet kisada, kui abilootus on olemas. Tee pealt korjasin peale Unistaja, kes oli tegelikult kulgemas trennist Vanaema poole, ja saatsin ta teises kohas poodi esmase nälja vastu saiakesi hankima. Koolilapsed ju söövad kell üksteist, aga kooli ja trenni vahel meil söögipausi ei ole ja koju sööma saab eiteamiskell (saime kolmveerand kaheksa).

EMOs oli kohutavalt palju rahvast. Trauma üks, oodake ukse taga. Kolme poisslapsega on see juba väga tuttav koht, viimati käisime Unistajaga kaks kuud tagasi. Saatsin Mehele igaks juhuks sõnumi, et meil läheb eiteakuikaua, helistagu, kui kollitusega valmis saab. Hetk hiljem hõigati Lillebror sisse. Müstika, mida kõik need teised inimesed seal tegid, kes enne meid kohal olid? Või mis loogika järgi see asi käib? Tõsi, ühtki kanderaamiga jooksvat kiirabitöötajat ma ei näinud ja kellelgi verd ka ei tilkunud, aga ikkagi.

Trauma ühes oli laua peal pingudega kalender. Lillebrori käest küsiti, mis juhtus, vaadati ja katsuti sõrme. Lillebror surus hambad kokku ega kisanud, kui katsuti, olevat olnud väga valus. Röntgen. Siis jõudis ka saiakotiga Unistaja. Röntgenist tulnud Lillebror oli taas päris rõõmus, sest röntgen ei ole valus. Uuesti sisse - Unistaja, sina jää ukse taha ootama! -, õpetused. Lahas kuni kaks nädalat, ööseks ibuprofeen või mingi muu valuvaigisti, murdu ei ole. Diagnoosiks paberi peal: "sõrme kontusioon (misasi see on?) koos küünevigastusega, vasak, 4." Välispõhjus: "Suletus, purustus, kokkusurumine või pitsumine esemete sees või vahel kodus puhke- või vabaaja tegevuse juures". Oh seda meditsiinilist kantseliiti, aga ju on nii kõige mõistlikum.

Jõudsime isegi Jõugu Juhi trennist ära tuua ja Mehele täpselt õigeks ajaks järele. Lastevabalt poes saab homme ka käia.

Magamamineku ajaks oli Lillebror ikka täitsa rõõmus ja öösel kurtmas ei käinud, et midagi pahasti oleks. Ju siis see asi nägi hullem välja kui tegelikult oli, aga millal jamad tema sõrmedega lõpevad, seda ma tahaksin küll teada. Ukse vahele pole meil vist ükski laps varem sõrmi jätnud, igatahes mitte sellises ulatuses. Mulle meeldiks, kui ei jätaks ka. Aga EMO lähedal, kohe sama tänava peal on üks ilus punasest telliskivist maja, mis on mulle palju aastaid meeldinud... oleks ma teadnud, et me kolm poissi saame, oleksime vast hoopis sinna kolinud.

0 comments:

Post a Comment