Friday, January 5, 2018

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Hommikul magame kaua. Väga kaua. Mina isegi kauem kui kaua, sest enesetunne on sant mis sant. Mees tõuseb, tegeleb hommikusöögiga, mis ajaliselt on lõunasöögile lähemal. Mina üritan tukkuda, aga sellest ei tule palju välja, sest kassid lähevad põhjalikult tülli. Mööda elamist veereb valjusti kräunuv mustavalgelapiline kera, mis teeb väikese tiiru ka magamistoas. Siis on tüli läbi ja must Mimi tuleb voodisse. Natukese aja pärast ta tõuseb, jättes maha õige mitu karvatuusti. Huvitav, mis neil hakkas, tavaliselt nad meil ei kakle.

"Emme, kas sa oled haige?" küsivad lapsed. Pole jah suurem asi olla. Võtan kohvi ja pudru kõrvale ühe aspiriini, äkki läheb paremaks. Teen väikese blogituuri. Siis riputan vannitoas restile öösel pesnud pesu. Selle ajaga on lapsed köögilaua lagedaks ja puhtaks teinud, ma saan kõige oma peavalu ja muidu sandi olemisega hakata pajulehesallile äärepitsi külge õmblema.

Äärepits streigib, lapsed toovad puid ja lärmavad. Mees võtab ahjudest tuhka ja koordineerib puuvedamist. Siis saabub Jõugu Juht. "Emme, kas ma oma sellele referaadile, mida ma nüüd võib-olla varsti tegema hakkan, panen pealkirjaks lihtsalt Hiina?" !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! JJ teab, et pitsiõmblemise ajal ei tohi mind segada, kui pea otsast ära ei ole (või midagi taolist*). Ja et igasuguse sedasorti kirjatüki puhul on esmane sisu, pealkirja peale mõeldakse alles hiljem, teab ta kah väga hästi. Teen Häält. Teist korda teen Häält siis, kui selgub, et noormees on läinud kaminasaali läpaka taha referaati kirjutama, aga kirjatüki jaoks vajalikud raamatud elutuppa jätnud. Mis mõttes! "Aaaga ma saan seda ju veel homme ja ülehomme ka teha," kogeleb JJ. Ülehomme, laps, tuleme me koju kell pool üheksa õhtul, Laenulapse sünnipäev, mäletad? JJ laseb kõrvad lonti, mäletab küll. Ega mina ka täpselt ei tea, mis päevaks tal seda kirjatükki vaja on, aga täna-homme on rahulik teha, las teeb ära, siis on tehtud.

Kaks tundi ja viis minutit pusimist ja sall on valmis minema raamile.
Mina olen grogi, aga vähemalt mitte enam tuldpurskav lohe. Tahtsin selle töö kindlasti täna tehtud, saada, sest Mees konstrueeris mulle sellise raami, mille reguleerimine vajab jõudu - ta krutib selle alati ise parajaks.

Unistaja ja Lillebror võtavad kuuselt ehteid maha, Jõugu Juht kirjutab referaati. Arukalt kirjutab, nüüd, mil tohib käia jälle vestlemas, käib ja esitab õigeid küsimusi.

Mees pistab ahju "klassikalise ahjukana küpsetuskotis", mis oli eile Prismas soodusmüügis. Mina koorin kartuleid ja mööbeldan sügavkülmas. Kana ja kartulite kõrvale pakutakse herneid ja ökoporgandeid, magustoiduks rabarberikooki. Meie hädaaabi-sügavkülmik teeb meile ülearu suurt elektriarvet, järelikult tuleb ta võimalikult ruttu tühjaks süüa. Tulevasuviste maasikate ja tikrite jaoks ostame päris uue sügavkülmiku!

Kana on pehme, aga igav. Ma teinekord maitsestan parem ise.

Järgmine sall tuleb nupuga hagakiri, eile koosolekul kudusin juba jupi maad... koon edasi. Mehed ja poisid viivad kuuske välja ja tõstavad elutoas mööblit ümber. Mees toob kudukambrist minu kitstelje, esmaspäeval hakkn sellega tööle, kevadeks on kempsuvaipu vaja.

Lapsed vaatavad miskit filmi. Jõugu Juht küsib, kas see on Hollandi või Taani film, ma saan sellest laulust seal aru, aga see ei ole nagu päris õige saksa keel... Ega ei ole jah, hollandi keel on. /uhke/

Siis lähevad lapsed voodisse ja Mees hakkab teisest arvutist mingit huumorisaadet vaatama. Mina kirjutan. Homme kavatsen olla täiesti mittehaige.

_________
*kooliealised lapsed saavad aru küll, et on olukordi, kus emal tuleb lasta paar tundi ilma igasuguse segamiseta tööd teha. Pealegi saavad kooliealised lapsed väga edukalt täitsa ilma emata lausa rohkem kui paar tundi kodus oldud, JJ-l polnud ühtegi mõistlikku põhjust selles hetkes mulle oma küsimusega kaela sadada, peale tähelepanuvajaduse, aga selle jaoks oli isa-lapsevanem ka täitsa olemas.

No comments:

Post a Comment