Wednesday, January 24, 2018

Pool on läinud. Teine pool vast ees.

Kui hästi läheb, siis saan ma praegu dantelikult öelda, et seisan eluraja poolel teel. Mitte et ma oleksin Dantega rohkem kokku puutunud kui ähmaste viidete kaudu siin ja seal arvatavasti kergemas ilukirjanduses.

Aga pool on, jah, läinud ja teine pool loodetavasti ees. Kui Jumal päevi annab.

Tänaseks on ta andnud lumise ja varahommikuse kraadiklaasivaatamise põhjal külmapoolse päeva. Pole just minu maitse. Perekond lubas, et saab ka "sa ei pea üldse süüa tegema" päev. Mulle sobib. Veel on see päev minu jaoks koolimajavaba, mis sobib hästi. Küll ma homme poetan oma kohvi ja koogi õpetajate kohvikusse, ise ma sinna ei tiku, sest märkmikuleht on üsna tihedalt täis kirjutatud. Muidu hakkavad veel kallistama! Veel on see päeva loodetavasti nahkhiiresalli kokkuõmblemise ja raamimise päev. Ükskord peab see ju valmis saama!

Aga sellest elurajast, jah...

Kadunud noorust unes ei näe ja see on tore, sest isegi praegusest mõnevõrra parem tervis ja märgatavam väline ilu ei kaalu üles kehva iseloomu ja absoluutset elukogemuse puudumist. viimane on küll umbes nagu kõigi väga noorte probleem, ainult et mõned usuvad vanema generatsiooni arvamusi ka, mina... nojah, vaadake seda iseloomuosa.

Ega see tervis nüüd nii vilets ka ei ole, et kurtma peaks. Talisporti pole kunagi armastanud, tõele au andes suvisporti ka mitte. Kui niimoodi tasahaaval kriiksudes saaks teise poole mööda saata, siis poleks viga midagi.

Tegelikult on nii, et kõik hea, mis mul on, on puhas Jumala arm, ise pole ma siin midagi korraldanud. Armus elamist ja selle äratundmist tahaks küll jätkata.

Maisematest asjadest... tahaks usinam olla ja rohkem teha. Kui ma juba olen loodud Martaks, mitte niivõrd Maarjaks (Luuka evangeelium, 10. peatükk, salmid 38-42, kes vajab täpsustust), siis võiks sellest kasu ka olla. Rohkem aiatöid ja kodutöid ja muidutöid. Et mu kallid saaksid rohkelt rõõmustada minu käte viljast, noh - õpetussõnad 31, loomulikult.

Parem inimene oleks ka tore olla. Enesekasvatus on endiselt oluline teema, küllap see jääb niimoodi eluajaks.

Ma millalgi kuskil ütlesin, et olen tegelikult elus peaaegu kõik soovitud asjad ära teinud, ainult vanaemaks pole veel saanud. No kui päevi antakse, siis võiks mõnda aega vanaema olla ka, ja palun, mitte veel lähiaastatel, las poisid saavad vähemalt mõne kooliga enne ühele poole. Mis poistesse puutub, siis ma arvan endiselt, et meil on liiga vähe lapsi, aga eks me vaatame, kas ja kuidas see asi muutub. Kas üldse.

Kui aga nüüd mingit maiste asjade bucket listi koostada, siis...
- jah, vanaemaks tahaks saada;
- rohkem rõõmu tunda;
- ikka paremini süüa teha;
- sealjuures vähem kulutada;
- rohkem reisida;
- rohkem külalisi vastu võtta;
- kodu rohkem korras hoida.

Viimase tarbeks liitusin taas Flylady süsteemiga. Puhtusest särav kraanikauss ja paeltega kingade kandmine jäävad minu puhul kindlasti ära, sest nõudepesumasinaga on mul oma süsteem ja kodus ma kannan susse, kuhu mahuvad ka villased sokid, aga 15 minutit päevas mingi punkti koristamisele kõlab hästi, sest seda aega ma kohe kuidagi ei taha võtta ja tulemus on vastavalt õudne. Äkki õnnestub.

Õhtul: Mees tõi pitsat, millest võinukls jaguda tervele rügemendile. Jagus nii, et kõik saime kõhud täis ja natuke jäi õhtuseks näkitsemiseks ka. Kuskilt oli ta hankinud ka lõhnavad punased roosid. kujutage ette, kesktalvel külmal ajal ja roosid päriselt lõhnasid!

Nahkhiiresalli venitasime ära. Mõõdud said 80 x 200, 53 hiirt. Väike valearvestus, vähemalt üks hiirekord oleks võinud vähem olla, raam kippus puudulikuks jääma.  No aga siin ta nüüd on:


3 comments:

  1. Palju-palju rõõmu ja rahu ja headust ja heldust! Sa oled imetubli! Imetlen Sind ema ja perenaisena, ja loomulikult blogijana!

    ReplyDelete
  2. Õnnistusi! Sa oled imeline ja eriline ja üks tublimaid inimesi, keda ma tean!

    ReplyDelete
  3. Olgu ikka aega tegeleda sellega, mis naeratuse näole toob ja muidu ka palju õnne!

    ReplyDelete