Wednesday, February 28, 2018

Tuleb märts, esialgu mitte plärts...

Veebruarist on jäänud paar tundi. Polnud suurem asi veebruar, eriti kui seda tagumist otsa mõelda. Liiga külm! Kangas on maha kudumata, porrulauguseemned mulda panemata, koristus- ja lammutustegevuse asemel toimub kütmis- ja sulatamistegevus. Urr.

Märtsi algus ei tule arvatavasti palju parem. Me muidugi loodame, et rohkem ükski veetoru ära ei külmu, aga kesse teab, mis nad ette võtavad, vundament näiteks kiirgab kohe hoolega külma.

Küll aga saame veel enne märtsi esimest täisnädalat 9-aastase lapse ja täisnädala lõpus peame sel teemal pidu kah. Siis on laste sünnipäevadega pooleks aastaks rahu, vähemalt meie laste omadega. Mitte-meie laste pidude kohta ei oska praegu arvata, võimalik, et mõnel sõbral on sünnipäev, aga võimalik, et ei ole ka. Täiskasvanud sõpradest mõnel on, ühel lausa juubel, kui ma nüüd õigesti arvutasin, aga see pole vihje ega midagi, mina näiteks enda sellenumbrilist pidu ei pidanud ega oota pidude korraldamist ka sõpradelt. Niisama kokku saada on ka väga tore.

Märtsis peavad juhtuma aiatööd! Muidu mina ei mängi. Ja ilm peab minema märgatavalt soojemaks. Ja lumi, palun, võiks nüüd hoolega ära sulada.

Võimalik, et käime kinos. Võimalik, et käime... kusagil veel. Niipea, kui ilm võimaldab, muidugi, sest praegu ei tohi kodust kaugele minna, tuleb muudkui kütta.

Võimalik, et märtsi lõpupoole ei peagi iga päev kõiki ahje kütma.

Sunday, February 25, 2018

Mitte just väga patriootiliselt

Mõtlesin vabariigi aastapäeva puhul, et Eestis on kaks asja väga halvasti - valitsuses on mõned inimesed, kes sinna ei sobi, ja kliima. Valitsuse koha pealt on uute valimiste puhul ikka lootus, et äketse seekord satub rohkem arukaid ja omakasupüüdmatuid... no loota ju võib alati. Kliimaga pole paraku midagi teha. Kui tahta (minu jaoks) normaalset kliimat, tuleb kolida Vahemere äärde või umbes nii. Oma viga, et veel siin lõdisen.

Selle nädala ilmast arvab must Mimi nii:

Puhur on hetkel kassi parim sõber, ahju otsas magamisest enam ei jätku. Voodis teki all võib ka magada, kui teki all on mõni inimene, kes tekialust soojendada aitab.

Valge Mini ei arva midagi, tema on lepliku loomuga loomake.

Lapsed said koolivaheajale. Enne vaheaega pakuti koolis Vanemapoolse Staari kontserti. Unistajale meeldis eriti laul eestlaseks jäämisest, aga Jõugu Juht sai aru küll, et kaelakee-laulu poleks pidanud koos Staariga laulma 12-aastane tüdrukuke. Seda viimast arvati ka õpetajate kohvikus, et kõik need lahus ja koos ja võtan ja jätan... brrrr.

Veel käis Unistaja enne vaheaega puutöökonkursil. Ei saanud kõrget kohta, aga ära käis ja nõutud eseme valmistas. "Mul läks laagri vahele mingit sodi," kommenteeris Unistaja ise oma tööd. LÄks vist jah, ringikäimine oli raskevõitu.

Lillebror tegi sünnipäevakülaliste nimekirja ja omandas pinali. Tasapisi neid kooliasju ikka koguneb. Minu silma järgi ei ole Lillebror veel sellises küpsuses, et teda võiks muretult laia maailma saata, aga nojah... tahtmine on suur. Küll me siis õgvendame ja korraldame, kui teadmiste ja teostuse vaheline lõhe ennast ilmutab (ja kindlasti ilmutab, Lillebrori käekiri võtab juukseid katkuma).

Mees jäi haigeks, aga käis kangelaslikult tööl edasi.

Mina... jäin kah haigeks või nii peaaegu. Ei oskagi suhtuda, kas peaks tahtma päris haigust, palavikuga ja nii, või ikkagi sellise poolvillasena ringi tuterdama nagu ma praegu olen, lootuses, et ükskord hakkab soe niikuinii.

Laupäeval pidu ei pidanud, aga kui juba kolmas inimene FB-s oigas, mis imeasja sealt telekast näidatakse, vaatasime err.ee lehelt niinimetatud kontserdi järgi ära. Oeh. Vend Professor ütles pühapäeval kirikus, kui ma küsisin, kuidas pidu oli, et õhkkond oli sõbralik, palju tuttavaid, aga kontsert oli... raskesti mõistetav. See on muidugi kõige diskreetsem asi, mis selle kohta öelda saab, kui vaheldumisi näidatakse helesinise mütsiga pajatsit ja tumesinise salliga nohunina.

Raamatutest.
Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu" - mulle tundub, et kumbki lugu eraldi oleks paremad olnud. Nüüd ei olnud reisikiri ega lapsepõlvemälestuste raamat ega... ei teagi, mis asi see oli. Ja muidugi on mul raske suhestuda kirjanikuga, kes kiidab, tsiteerib ja hindab teist kirjanikku, kelle raamat on juhtumisi üks neist imevähestest, mis on täitnud mind sügava jälestusega ja seeläbi pooleligi jäänud (ja muidugi hävitanud igasuguse valmisoleku kunagi tulevikus veel selle kirjaniku raamatuid lugeda). Kuidas üks väike detail häirida saab, eks ole.
Carl Sagan "Kontakt" - põhimõtteliselt lugu väga targast väga rumalast naisterahvast. Nägin kurja vaeva, et kogu tehnilist umbluud välja filtreerida, sest mind huvitavad ka ulmes ainult ja ainult inimesed, igasugune raadiolainete-jutt lihtsalt ei ole mina.
John Ajvide Lindqvist "Lase sisse see õige" - vaat see oli huvitav. Eriti selles kontekstis, et pärast "Videvikku" ja vampiir Edwardi katastroofiliselt kauneid rinnalihaseid tekkis vampiiriraamatuid nagu seeni pärast vihma ja enamik neist paistab olevat "Videviku" kloonid. See aga on omamoodi heagi painaja, kuigi koju ma seda muidugi ei ostaks, kohati on liiga räige... või kas ühe pühendunud pedofiili hingeelu saabki mitteräige olla?
Elizabeth George "Vaenlasega kõrvuti" - see ikka ei ole päris õige Agatha Christie, kuigi ta ilmselt taotleb seda. Teine raamat sellelt autorilt, mida ma lugenud olen, ja teist korda on tegu lapse mõrvamisega. Kui kolmandas ka laps ära tapetakse, siis ma loobun ka sellest kirjanikust.
Michel Bussi - "Mustad vesiroosid" - vaat see on painaja, mille võiks täitsa koju osta. Mitte päris tavaline mõrvalugu, pigem... mõrvamüsteerium. Ja lõpus antakse lootust, et lühikeseks ajaks võib veel kõik hästi minna.

Tuesday, February 20, 2018

Kesktalvel külmal ajal...

Kui nädala eest miski ilmatark ajakirjanduses ütles, et tuleb veel üks külmalaine, mõtlesin mina, et ju ta mingit miinuskümnelist ööd mõtleb ... viimasel ajal pole nagu eriti külmemaga harjunud*.

Ilmateade on aga muudkui hullemaks ja hullemaks läinud. Unistaja käis eile õuesünnipäeval, lumetuubitamas - tal oli väga tore ja väsitav, hommikuks nohune ei paistnud, sünnipäevalaps jooksis talle kohe alguses kaugelt vastu ja puha.... aga kui meie õhtul Unistajale järgi läksime, oli lumepargi parklas autotermomeetri järgi miinus kaksteist koma viis kraadi. Kaks kilomeetrit edasi tuli imelik udu, mille sees oli miinus üheksateist. Et... vabandage... hä? Kesklinnas, muide, oli miinus kaheksa. Vaat see on korralik külm ilm, kõik, mis külmem, on jõledus.

Kuna meri ei olevat jääs, ei pidavat sel talvel tõeliselt külmaks minema, ütlevad ilmatargad. No kui sellised kraadid ei ole tõeliselt külm, siis ma ei tea, mis on. Merd kontrollima ei saa minna, sest meil on hetkel Stubenhockermodus ehk toasistumise-režiim, sellise ilmaga tormame iga päev esimesel võimalusel koju ja muudkui kütame.

Must Mimi igatahes tahab meie voodis meiega ühe teki all magada. Minu ihu on jällegi sellest väsinud, et kõik karvaturritajalihased - kui niisugused asjad on olemas? - on pidevalt töös, sest ehkki ma kuulun pigem karvutusse liiki, üritan ikkagi võimalikult puhvis olla, äkki on siis soojem.

"Trollitalves" otsustas Muumitrolli sametine nahk hakata karva kasvatama. Pole küll teada, kuidas seda teha ja kui kaua see võiks aega võtta, aga otsuse langetamine on ju iseenesest hea. Ma tahaksin ka karva, kampsunitest ja pleedidest ilmselgelt ei piisa.

Üks kolleeg pidavat neil päevil koolivaheajaks Taisse puhkama sõitma - nii väga kui mulle Aasia kultuur üldse ei meeldi (selle põhjal, mida ma kuulnud ja lugenud olen), tundub see ikkagi ütlemata arukas ja ahvatlev tegu. Mina reisin hetkel ainult Geoguessri mängua ja see, häbematu, on kõik suvel või vähemalt lumest päris vabades, päikesest heledates kohtades pildistatud, ühes Bournemouthi poes oli lausa silt, et müüakse rannakübaraid... Ärritavad, sihukesed, kuigi kevad tuleb ükskord meile nikuinii, tundub väga külm ilm talvel alati igavesti kestvat.

Järgneb korduv, sage ja üsnagi rutiinne sündmus teemal "naine kütab ahju".


________
*mitte et külmaga üldse oleks võimalik harjuda.

Sunday, February 18, 2018

Takin' Care Of Mama

Vebruariidisoigumise vahele midagi vast natuke kenamat ka.

Ma ei ole hakanud arvama, et võiksin inglise keeles kirjutada, hoopis... Üks ameerikakeelne mammablogija, kes praeguseks on kahjuks blogi kinni pannud, nimetas niimoodi, nagu pealkirjas seiab, oma dieedipidamise programmi. Võimalik, et selle taga oligi mingi artikkel või muu kirjatükk, detailid on aja jooksul meelest läinud, igatahes seletas ta asja nii, et üks Mama tegeleb päev otsa teiste inimeste asjadega, aga tema ise ja tema tervis kipuvad jääma tahaplaanile, tuleb teadlikult hoolitseda. Noh, tema oli ilmale toonud kahekohalise arvu lapsi ja selle käigus saanud kahekohalise arvu ülekilosid, tema enesehoolitsuse programm sisaldas endas dieedipidamist ja võimlemist. Kutsus veel lugejaid ka üles kaalujälgimisega ühinema.

Mina oma kaaluga tegelema ei pea, on sedasorti ihu... kui natuke aega kuskilt võdisebki, siis tuleb mingil hetkel ikka mõni kõhuviirus või seedehäire ja vups on paar kilo läinud, ilma igasuguse minupoolse pingutuseta.  Ihuliste asjadega on üldse nii, et üks muidu tore inimene arvas hiljuti, et küll ta tahaks minu eest hoolitseda, mind juuksurisse viia ja lasta soengu lõigata... Noh, jõledamat asja kui lõigatud soeng (mingi poisipea lahendus?) minu peas on raske ette kujutada ja juuksuri või ükskõik millise võõra inimese poolt käpitud saamine oleks kah öäkkk. Pealegi tuleks siis hakata hommikuti sättima, vahutama ja mida iganes tegema... ja oh õudust, igakuiselt juuksuri juures käima! See asi ei oleks nüüd küll mitte takin' care of Mama, vaid bullying Mama. Ilmselgelt ei tundnud see inimene mind piisavalt või on tal sügavalt kinnistunud müüt, et kõik naised arrrmastavad iluprotseduure. ma toil hetkel isegi ei taibanud solvuda. :D Küsisin pärast ainsalt eksperdilt, kelle arvamus mulle korda läheb, Mees hakkas nõutult naerma - milleks peaks tema naine oma välimust muutma, ta abiellus pikajuukselisega ja ei soovi endale võõra välimusega naist. Mulle sobib. Loodetavasti lähen ma halliks ka tasapisi, siis on tal aega harjuda.

Tõsine takin' care of Mama toimus mul hoopis näiteks siis, kui kõik poisid veel korraga väikesed olid ja mu töökoht prantsuse keele kursuse kinni maksis. Käisin truuisti iganädalaselt kohal, mis siis, et päeva lõpuks kippus väsimus silmanägemist võtma. See oli minu aeg, minu jaoks. Kui järele mõelda, siis sama lugu oli minevaastase Olustvere sallikudumiskursusega. Minu aeg. Minu jaoks. Et omandatud oskused ka perekondlikult natuke kasu on toonud, on juba kogemata tekkinud boonus. Muide, neil päevil algavale sallikudumise jätkukrususele, kus õpetatatakse suurt ruudukujulist rätti kuduma, ei lähe ma seekord mitte sellepärast, et mul oma aega vaja ei oleks, vaid muuhulgas ka sellepärast, et ajad ei sobi ja mulle tegelikult ei meeldi haapsalu rätid nii väga. Päevatekid ja üldse tekid meeldivad küll, aga ma arvan, et ma tahan nendeni veel siin omaette natukene areneda.

Veel on Mama eest hoolitsemise aeg siin arvuti taga. Lemmikblogid on üks asi, aga - tunnistan pattu - ka mõni mäng. Viimasel ajal vaimustab mind FB mäng "Jigsaw Puzzle Quest", sest pusletamine on nii mõnus, aga pärispusled maksavad raha ja võtavad kole palju ruumi. Pealegi saab virtuaalpuslesid kokku panna ainult jaokaupa, kui ikka pusletamise-raha otsas, siis tuleb paar päeva koguda (ma ei ole piisavalt tobe, et puslemänguraha päris raha eest osta, sealt antakse igapäevaselt mõned mängumündid lihtsalt mängu avamise eest, sellest jätkub), kasvatab iseloomu ka. Teine tore mäng on endiselt Geoguessr.

Raamatud ja reisimine, muidugi, aga ka hea söök ja metsaskäimine. Viimastel aastatel olen hakanud metsas kartma, nii et Mees peab sageli kaasa tulema. Tema küll eriline seenehuviline ei ole, aga eks pelgliku naisega metsa kaasa tulemine ole kah üks armastuse tegu. Hea söögiga on aga nii, et mingil ajahetkel, vist siis, kui Jõugu Juht  - või oli see Unistaja? - oli esimeses klassis, keetsin ja küpsetasin ennast läbi raamatu "Jamie 30 minuti road", ikka üks menüü nädalas. Mitte vast kaua, aga päris tore oli. Sest mulle meeldib süüa teha! Mis siis, et perekond oleks hea meelega ka pelmeene söönud (mis imeasja pärast neid süüakse, vabandage?). Viimase poole aasta sees olen regulaarselt ostnud kokandusajakirja "Tina" - saksa keeles, muidugi - ja sealt süüa teinud. Sobib.

Igasugused spaad ja shoppamised võib minu puhul küll ära unustada, aga kellele sobib, miks mitte? Peaasi, et Mama vajadused kogu muu perekonna vajaduste vahele ära ei kao. Siis jaksab Mama olla edasi see ilmapuu, mis maailma paigal hoiab.

/järgneb ettevõtmine: kohalik Mama kütab ahju ja koristab - see on perekondlikult kasulik töö, küll pärastpoole saab midagi enda jaoks kah teha/

Vebruariit möllab

Talvekülm on jõudnud Majani. Igahommikuselt on köögiaknaaluse temperatuur kolmteist koma külm ja kui me juhtume päeva olema Linnas, on õhtuks üksteist koma külm. Toas endas on muidugi soojem, aknaalune andur on enam-vähem aknapraos, kustkaudu käib loomulik tuuldumine.

Plõksutan ilmateate uuendust sagedamini kui meili, aga kuidagimoodi ei taha need ilmateatajad loomulikku kevadet lubada. Isegi maraton peeti miinuskraadidega ära, nüüd võiks küll kõik talvehuvilised olnud oma lumeportsu ja härmas kulmud kätte saanud...

Kassipildid (aitäh, Frau Franz!) ja päris kassid aitavad ainult natuke. Lillebror külvas lillepotti tokkroosisseemneid. Temal on veel lapse lootus, et jääaeg ei kesta igavesti.

Jõugu Juht sai matemaatika kontrolltöö eest puhta "viie". Ainult üks viga olevat olnud, aga see "viiele" miinust taha ei andnud. JJ oli endaga nii rahul, et tuli mulle seda lausa klassivenna nähes enne koolipäeva lõppu rääkima.

Unistaja käis sünnipäeval ja sai kutse teisele sünnipäevale. Põhimõtteliselt käib ta siis kolme päeva jooksul kahel peol.

Mõlemad vanemad poisid käisid hambaarsti juures. Olevat pandud üks plomm ja tehtud üks röntgen. Järgmine aeg pandud nii pika aja pärast, et ilmselt seal midagi koledat ei saanud olla. Homme toimub harukordne sündmus "Emme üksinda kodus", sest hambaarstile läheb ka Lillebror.

Lillebrori sünnipäevapeo aja leppisime ka kokku, nädal pärast õiget päeva, sest nädal enne ei saa üks sõber ja õigel päeval jälle teine... ülejäänud sõpradega on nii, et eks me näeme, kes neist tulla saavad. Vast mõned ikka. Kui me ainult nende kutseteni ka jõuaksime...

Mees parandas ära nõudepesumasina. Ja koristas ära auto. Mõlemad tegevused nõudsid suurt füüsilist pingutust ja tõsist hoovõtmist. Kui me oleksime väga rikkad, võtaksime tööle koristaja, sest see töö ei meeldi meile kellelegi üldse mitte üheski olukorras.

Mina sain valmis hagakirjalise salli keskosa, alustasin äärepitsi. Ja piibeleht-lehel salli alustasin kah ära, eelmisel nädalal sain teise lehe(täi)kirjalise keskosa valmis. Mul on selle asjaga nüüd natuke nagu süsteem, tänu vaimustavale suurele poolile. Juhtusin sotsiaalmeediast lugema, et üks siitkandi sallikuduja ei armastagi viimistletud salliservi (sellised pilvekesed). Seda ma olen vaadanud jah, et tema sallidel on kõigil nugateravad nurgad... viimati ei kasuta ta ka armsat karvast Austria villast, vaid midagi siledat ja külma? No nii halvasti ei peaks ikkagi kellestki mõtlema, eks ole.

Avastasin külmkapist mitu purki kukeseeni omas mahlas, mis ma augustis sisse tegin ja millest ma kavatsesin kohe järgmisel nädalal marineeritud kukeseeni teha... Ups. Kui siia rohkem sissekandeid ei tule, siis olid need kukeseened ikkagi kutud. Khm.

Lugesin kah.
Ursula K. LeGuini "Illusioonide linn" - mind köidab selle raamatu juures kõigist asjadest kõige rohkem Zove Koja idee. Nagu mingi ulmeline Vana-Björndal, selline suguvõsakeskus... vaat see oleks tore asi. Noh, Maja on suur küll... Ma lugesin neid teisi Varrakult ilmunud Leguine kah, aga teised ei ole kunagi tekitanud emotsiooni... sest ausalt öeldes olen ma neid paar korda varem kah lugenud. Tegelikult ma loengi häid raamatuid mitu korda, isegi kui need erakordset emotsiooni ei tekita.
Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" - see on minu poolt kah üks uur võlg, Nirti ehk Triinuke on ju üks mu lapsukestest, ammu, nüüd ja alati. Raamatuni ma polnud siiamaani jõudnud. Nojah... Mulle meeldivad rohkem rõõmsamatoonilised raamatud, kuigi tjah, selle loo oleks saanud kokku kirjutada õige mitme minu sõbra-tuttava elu pealt. Üheainsa pealt siiski mitte, sest pekstu abiellus lõpuks imetoreda mehega ja ülbiku poolt rasedana mahajäetul oli jällegi hästi toetav perekond... No aga päriselust kirjutatu ei saagi ilukirjandus olla. Lapsuke, kui Sa seda lugema juhtud, siis loe ära ja mine kirjuta muudkui edasi. Andi ju on.
Sarah Crossnan "Õun ja vihm" - oli kah. Annaksin teismelisele lugeda küll. Kahju ainult, et teismelisteraamatud on peamiselt tüdrukutest või siis mitte päris tavalistest poistest.
Louise O'Neill "Sai, mis tahtis" - lugu ühest väga rumalast tüdrukust, kes langeb räige kuriteo ohvriks. Teades, kuidas Iirimaa väikelinnades asjad käivad, on niisugune olukord võüimalik küll... tähendab, kuriteod võivad juhtuda ükskõik kus, aga hilisem ringkaitse pättide ümber (kes tuleks muidugi avalikult ära kastreerida) on paraku, jah, võimalik. Pool tundi pärast raamatu läbilugemist näitas sotsiaalmeedia pilte minu kunagisest hoiulapsest, kes nabani dekolteega peole suundus... No ma lihtsalt palvetan tema eest, ega muud ju teha ei saa. Vähemalt on tema vanemad ja muud pereliikmed normaalsed inimesed, erinevalt raamatu-Emmast.
Jesse Andrew "Mina, Earl ja surmasuus tüdruk" - stiili poolest nagu mõni Berti päevikutest. Teema on raske ja arvatavasti tunnebki üks normaalne teismeline poiss ennast niimoodi, kui puutub esimest korda elu kokku võimalusega, et keegi temavanune võib ka surra... noh, et surm ei ole ainult erakordselt vanade ja enam-vähem äraunustatud inimeste osaks. Ainult et minu meelest on meie abituriendid oluliselt küpsema mõtlemisega.
Silvia Truu "Südamel ei ole kortse" - seda lugesin kah mitmendat korda, aga viimati päris ammu. Nõukogude ajal oli ebainimlik komme pagendada vanadekodudesse ka veel täitsa kõbusad inimesed. Kui pensioniiga kukkus, midagi hooldekodusse... mis siis, et hooldamist polnud üldse vaja. Kui palju aga üldse eakatest kirjutatakse? Ja südamel, jah, kortse ei ole. Südamlik raamat, aga Vanaemaga toimetulekuks polnud sellest muidugi mingit abi, sest kõigil raamatutegelastel oli suurepärane mälu.

Vanaemast... Täna ta nõustus lõpuks asju üles kirjutama. Oli hea, sest kakskümmend minutit hiljem ta enam ei mäletanud, mida olime rääkinud, ja täitis oma mäluaugu hoopis valede kellaaegadega. Loodetavasti mäletab ta paberi pealt vaadata, aga paber on tema laua peal ja ta loeb enne äraviskamist alati kõik paberitükid hoolikalt läbi, küllap saab aru, et tegu on tähtsa dokumendiga. Et Vanaisa uut pikka peenvillast aluspesu ei tohi tsentrifuugida, tuli talle taas üllatusena - kuigi me rääkisime talle kaks nädalat ette ja oleme Juubelist saadik ikka veel rääkinud, et see on villane, pese nagu kampsunit... Mingit kampsunit olevat Vanaema pesnud puuvillase ökoprogrammiga. Ta oli äärmiselt endast väljas, kui ma talle (mitmendat korda) seletasin, et puuvillatupsu pilt tähendabki puuvilla, aga villase märk on lõngakera. Kuidas see nii saab olla, ma pole seda lõngakera ju kunagi kasutanud, kahtles Vanaema. Ju see vale programmiga pestud kampsun siis villane ei olnud, muidu oleks Lillebrorile kingitud.

Vanaisa jällegi kurdab hirmsat õhupuudust. Hingamisraskused on üks südameprobleemide tundemärkidest, aga arsti juurde, eieiei, Vanaisa ei lähe. Saaks äkki hapnikuaparaadi või midagi, aparaadid talle ju meeldivad. Olevat oma õhupuudusega õue läinud ja mäest alla kõndinud, esimese tänavanurga peal saanud normaalselt hingama. Hea seegi, aga pärast tuleb mäest üles tagasi tulla... Ilma mäeta kõndides ei saa poodi ega kuhugi, see ei sobivat. Rääkisime Vanaemaga täna ka sellest, mis siis, kui... Vanaisa olevat Vanaemale oma pangakoodid teada andnud, see on hea. Pole midagi teha, 85 aastat ei pruugi olla ületamatult kõrge vanus, aga Siberi-aeg tuleks arvatavasti kolmega korrutada. Eks me loodame parimat.

Saturday, February 17, 2018

Meeleparandust ja kolmikuid!

Mööda Internetti ringi kolades sain teada... et Eestis on vähemalt kaks naist, kes erakordselt edukalt mitte midagi ei oska. Ühest ma kirjutasin siin - tol hetkel ma ei teadnud veel, mida kõike ta veel teeb... Teisest on arvatavasti paljud teist kuulnud, täpsustamine pole vajalik, aga ka tema on väga, väga rumal ja teeb oikuipalju erinevaid asju. Probleem on selles, et edukalt mitte millegi oskamine võib endaga lõpuks kaasa tuua väga, väga palju jama, sageli neile, kes üldse mitte milleski süüdi ei ole - näiteks lihtkodanikele, kes ei üritagi kusagil edukas, kuulus või märgatud olla. Huvitav, millisesse džunglisse emigreerumine oleks mõttekas?

Huvitav fakt on, et mõlemad naisterahvad kannavad sama eesnime. Soovin neile mõlemale meeleparandust ja kolmikuid!

***
Ärge pange tähele, mul on vebruariit kallal. Tegelikult ei peaks vebruariidiga üldse igasuguseid uudiseid ja foorumeid lugema, vebruariidi ajal vaadatakse netist kassipilte! Aga kas ma seltskonnas, kus esimest naisterahvast halva sõnaga mäletatakse, tema uutest horisontidest räägin või mitte, seda ma veel pean mõtlema. Huvitav oleks teada küll, mitu inimest kohvi kurku tõmbab. Õnneks ei teki sellist rääkimishetke igapäevaselt ja sobivat hetke isegi mitte igakuiselt, küllap läheb sobivaks hetkeks meelest ära. Vebruariit saab ju ainult 11 päeva veel kesta, vaevalt ma selle aja sees seltskonda ja olukorda satungi.

Friday, February 16, 2018

Absoluutselt tarbetu ja mannetu sarkasm

Olles jälginud viimase aja väljaütlemisi eluviiside, keskkonna ja pere suuruse teemal, tuli mõte, mismoodi peaks üks tõeliselt eetiline inimene elama.

Asu üksi jalgsirännakule piirkonda, kus elab palju lihasööjaid, soovitatavalt ka raipesööjaid loomi. Pane selga-jalga ainult orgaanilisest materjalist esemed, mis olgu leitud prügikastidest. Rännaku ajal söö toitu, mida korjad loodusest või leiad prügikastist. Ära pese, kui see on võimalik... ära kasuta tualettpaberit, selle jaoks on suuremad lehed ja sammal - vali need, mis on juba puult langenud ja ilmselt surnud. Lõpeta rännak, kui su riided ja jalanõud on lagunenud algosakesteks. Lõpeta söömine. Sure ja ole toiduks loodusele.

Kindlasti on keegi palju sõnaosavam inimene midagi sellist juba väljendanud. Nagu ma pealkirjas ütlesin, on selline urin täiesti tarbetu, aga ausõna... Parem oleks muidugi isegi pealkirju mitte lugeda, ka siin.

Ma nüüd lähen ja tegelen millegi mõistlikumaga kui vaimutsemine, mis hästi välja ei tule, näiteks annan ühe intervjuu koduõppe teemal. Sellest ma vast juba tean midagi.

Tuesday, February 13, 2018

Tusameele talv

Ei ole teisipäevane tusk, täitsa kolmapäev on. Energiatase on alumises nullis ja kütmisele vaatamata on kü-hü-hülm. Vaatasin järele, kas varem on ka kesktalvel külmal ajal paha olnud ja diagnoosisin endal hoopis ägeda vebruariidi.

Eilne nullkraadine kevadelootus on asendunud läbinisti miinuskraade täis ilmateatega ja kell 9 hommikul ei ole päike veel välja tulnud. "Täna on nii õudne päev, ma pean kehalises välja minema," ütles Jõugu Juht hommikusöögilauas. Ma saan mõistusega aru küll, et võrdlemisi leebe talveilmaga vabas õhus sportimine on hea mõte, aga minus ei tekita talv vähimatki soovi nina õue pista, tundub, et JJ hakkab ka selle poolest minusse minema. Varem ta ikka mängis hea meelega lume sees, sel talvel on vist korra või kaks käinud. Mina olin ka umbes 13, kui ma talve enam ei kannatanud.

Et hommikud juba oluliselt valgemad on ja linnateel kududa saab, aitab vähe. Kudumine muidugi aitab saja häda vastu, see on küll tõsi... aga külm on ikkagi. Tahan normaalset keskeuroopa talve, palun, kahest nädalast lumest, pimedast ja külmast jätkuks täiesti! Kuhu siis sel aastal jääb meie tradistiooniline aiatöötegemine vabariigi aastapäeval, kui miinuskraadid jätkuvad?

Muidugi, 15 aastat tagasi jäi lumi maha 8. oktoobril ja sulas ära mai alguses. Asi võiks alati hullem olla.

Hullem võiks jah... Mehel on miski kurguhäda, kahtlustame, et häälepaelad, Lillebroril valutab ka kurk ja minul koorub käte pealt nahk. Nagu alati, kui ma liiga palju järjest olen nõusid pesnud või muidu veega lobistanud. Eile õhtul kuulutasin välja nõudepesualase streigi - sest kui masina parandamine tähendab Mehe jaoks kuni kaks tundi tööd, sellest enamik aega masinate (pliit ka) nihutamine ja hiljem loodiajamine, siis miks peaks masinaparanduse ootamine tähendama minu jaoks iks korda tund aega nõudepesemist? Tähendab, umbes kuni tund aega läheb keskmisel päeval pesemise ja nõudekuivatamise peale, poisse ma pole selleks hetkel rakendanud (jah, võiks - ainult et ma eelistaksin, et nad aitavad Mehel kohe esimesel võimalusel* masinat parandada ja saame normaalse olukorra tagasi. Hetkel veel puhtaid nõusid jätkub.

Vähemalt on meil kaks sibulat, mis teavad, mida kevadepoole teha... ja üks ratsuritäht, mis on küll jõuluks lootusetult hiljaks jäänud, aga kasvatab ikkagi õit, põhimõttel "parem hilja kui mitte kunagi". Niigi palju elulootust.

Vanemad poisid, on, jah, terved, aga JJ-l on hooti äge puberteet ja Unistaja sekkub oma varasemal moel aeg-ajalt teiste inimeste vestlusse täiesti asjasse mittepuutuval teemal. Vebruariit on nendelgi.

Ka Vanaemal oli vebruariidihoog. Hiljem, kui aru sai, et valemälu oli talle taas vingerpussi mänginud, ta küll vabandas, aga mina kaotasin üks kuni mitu närvirakku ja veetsin pool päeva, püüdes meeleheitlikult välja mõelda, kuidas elu korraldada, kui... Kui nad enam üksi toime ei tule, sest Vanaisa olevat ka pärast poeskäimist (üks ots vast 400 meetrit) lubanud surema hakata. Ei mõelnud välja. Ega siin midagi mõelda olegi, vähemalt esimene korrus tuleb lõpuni välja ehitada, siis saab midagi korraldama hakata. Ahjud, jah, ja uued elektrijuhtmed...

Mõtlesin siin, et sõbrapäev on äkki välja mõeldud vebruariidi vastu? Meil kodus küll ei ole eriti kombeks seda tähistada, aga noh, eile ostsin Prismast roosasid südamekesi, et neid õhtuse kõrvitsakoogi peale panna - tegime nimelt pühapäeval kirikus emmede palvegrupiga kohvikut, aga rahvast oli rohkem või olid nad näljasemad, igatahes kurtis Lillebror, et tema minu kooki ei saanudki... Ja see on teatavasti tema lemmikkook. Nii et miks mitte.

Kütaks nüüd veel mõnd ahju ja riputaks nõrguma öösel pesnud villased asjad... Eesti kliimas ei ole ilma villaste riieteta üldse võimalik elada, arvan mina.

Vebruariit saab ju kesta veel maksimaalselt kaks nädalat, aga märtsioos on kogemust mööda palju kergem tõbi. Pealegi pakutakse märtsis tavaliselt rohkem päikest, see teeb elu kindlasti ilusamaks.

Pildil minu vapiloomad surikaadid kolm aastat tagasi jaanuaris Wuppertali loomaaias tegemas nägu, et talve ei ole olemas. Kui hästi läheb, külastame neid suvel jälle ja siis on neil ehk ka päikest.

________
*üleeile olid tal kontrolltööd parandada ja eile me saime nii hilja koju, et keegi ei olnud valmis köögis mingeid jõu- ja ilunumbreid tegema, täna võiks nad mõistlikul ajal saabuda ja vast ei ole kontrolltöid kah...


Sunday, February 11, 2018

Igav ei hakka

Sel nädalal on elevust tekitanud mitmed sündmused.

Mees käis matemaatikaolümpiaadil. Seekord õpetaja rollis, kunagi ammu on ta neil üritustel käinud eee... võitjana.

Jõugu Juht käis ajaloo-olümpiaadil. Tema tulemusi pole veel teada, mingi koha ta ikka saab.

Unistaja tuli koolist uudisega, et tööõpetuses pidavat kah olümpiaad tulema, õpetaja olla küsinud, mida tema sellest asjast arvab. Nunuh.

Lillebror ei käinud ühelgi olümpiaadil (mina ka mitte), meie temaga olime niisama head.

JJ olümpiaadiga samal päeval toimus ka Patsidega Isiku sünnipäev, mille algamist oodates loivanud JJ koos kolleegidega (Dudley ja kes veel) linna peal. URR, ta lubas, et istub raamatukogus või läheb Vanaema juurde. Igatahes jõudis ta pidusse kohale ja oli olnud normaalne, nagu sünnipäev ikka. Kui "sünnipäev ikka" tähendab pudelimängu ja musitamist, mille eest JJ olevat põgenenud, no siis küll jah... Vähemalt ei olnud ta ainus pöialpoiss Lumivalgekeste seas, poisse olnud pidus veel ja õhkkond sõbralik. See viimane on ju peamine.

Unistaja tõi koolist lisaks olümpiaadimõttele uudise, et kehalise kasvatuse tunnis mängitakse nüüd õues jalgpalli. Kuna Unistaja kaudu siiani kojutulnud teated on olnud khm, tõejärgsed, aga e-koolis midagi ei seisnud, kirjutasin õpetajale ahastava kirja - sest ei linnasaapad ega sisejalatsid (tennised) ei sünni lumes pallimängimiseks, kas peab lapsele koduse talvebotaste moodi asjad kaasa panema? Pidi jah, võimalik, et Unistaja on oma sõnumiedastusoskuse tõejärgsusest edasi arendanud.

Jõugu Juhi sünnipäeva puhul katkiläinud tolmuimeja asemele ostsime uue. EL Kodutehnika Outlet (asub politseimaja taga hoovis) ei ole võib-olla soodsam kui teised, võib-olla ei ole sealmüüdavad masinad paremad kui teised, aga seal on imetore müüja ja tänu sellele me selle imeja saimegi. Esialgu imeb suurepäraselt, hindele viis pluss.

Pühapäeva puhul läks katki meie nõudepesumasin, tegelikult tuli tal kõhu alt lahti toru, mis peaks olema vabrikus kõvasti kinni pandud. Mees otsustas, et kui ta niiehknii ei tööta, siis võib ju lahti ka võtta... ja oigas lahtivõtmise käigus korduvalt, kes idioot selle masina disaininud on, mitte kuskilt ei pääse mitte millelegi ligi! Eks see selleks ongi, et tellitaks meister või ostetaks uus. Pikemaajalise lahtikakkumise tulemusena saime selle toruasja teada, aga veel ei tea, kas mõni poistest suudab selle tagasi paika panna või mitte - sest paikapanemiseks on vaja väikest kätt ja tugevaid sõrmi, aga minul on väike käsi ja Mehel tugevad sõrmed, mõlemat korraga võib võib-olla mõnel lapsel olla. Kui selgub, et toru paika ei lähe, siis tuleb suurem mööbeldamine, tagantpoolt pääseks ilmselt paremini ligi, aga kesse nõudepesumasina selja taha ruumi jätab?

Raamatuid lugesin ka.

Jenny Colgan "The Loveliest Chocolate Shop in Paris" - täitsa sõbralik ja armas roosa naisteromaan.
Sarah Dessen "Püha Misiganes" - üks sedasorti raamat, mida võiksid kõik ülefunktsioneerivad ja ülekaitsvad kanamammad lugeda. Noored võivad ka. Mind kõnetas eriti Sydney ema silmaklapilisus.
Sara Barnard "Ilusad katkised asjad" - veel üks tüdrukuteraamat, mille ma annaksin hea meelega mõnele oma praegusele või endisele lapsukesele lugeda. Loodetavasti on endised lapsukesed küll juba ise aru saanud, millest nad aru saama pidanuks.
Siobhan Curham "Kuuvalgel unistajad" - kuna mul polnud parajasti raamatuid käepärast, pidin üsna kaua guugeldama, et üldse meelde tuleks, mis raamat see kolmas oli. Nii ongi, lugeda polnud paha, aga mingit muljet ei jätnud. Ega ma ei olegi noorteraamatute sihtgrupp, aga need kaks eelmist olid nagu natuke sisukamad või nii.

Monday, February 5, 2018

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Väga igav päev.

Telefon ei tahtnud hommikul piiksuda, Mehe oma õnneks piiksus. See on mu telefonil juba teine kord lühikese aja jooksul, kui ta ei taha mind äratada. Urr. Kohv, suured poisid üles, pliidi alla ja esiku raudahju tuli. Õues oli umbes miinus kümme. Siis läksid suuremad mehed ära, kassid tulid tuppa. Mäu.

Pidasin palvet, lugesin piiblit, tegin blogituuri. Kirjutasin. Mees helistas, et on ilusti Linnas. Kirjutasin edasi. Ajasin Lillebrori üles. Vaatasime erakordselt kunstipäraseid jäälilli lastetoa aknal. Lillebror sõi, tegi nõudepesumasina tühjaks. Tegin vannitoa ahju tule, riputasin öösel pesnud pesu. Istusin ja harutasin üht villast kampsunit villavaibakeste jaoks, Lillebror tegi koolitöid. Siis oli Lillebror arvutis. Sõime. Lillebror luges raamatut "Kasper ja viis tarka kassi", mina kudusin ühe punase vaibakese. Vedasime ahjupuid köögist kaminasaali. Lillebror tegi tule kaminasaali ahju. Tegin poenimekirja ja seemneinventuuri. Mees helistas, hakkas Linnast tulema. Keetsin kõrvitsasuppi, supi jaoks lõikasin lahti ühe Jõugu Juhi poolt eelmisel suvel kasvatatud kõrvitsatest. Oli pisike, aga ilus oranž ja maitses hästi. Õues vaheldus päikesepaiste lumesajuga.

Mees ja suuremad poisid saabusid. Kõlas KRÄUN puutoomise teemal. Viis minutit KRÄUNu ja kümme minutit puuvedamist. Puberteet, mis teha. Sõime. Magustoiduks küpsetasin apelsinitäidisega pärmitainarulli... kõrbes pisut pealt ära, ma kasutan endiselt vana praeahju, aga see on natuke ettearvamatu. Tehti koolitöid, mina kudusin salli. Mees majandas midagi JJ uue arvutiga. Siis vaadati telekat ja kuulati unejuttu. Praegu loen - ärge nüüd minestage - Stephen Kingi ainukest lasteraamatut "The Eyes of The Dragon", mis meil ongi inglise keeles ja ma ei tea, et eesti keeles olemas oleks. Guugeldasin, saksakeelses versioonis olevat mõned leheküljed lihtsalt välja jäetud... jah, mina jätsin ettelugemise (käigu pealt tõlgin) käigus ka troonipärijate sigitamise asjaolud vahele, neid oli üsna detailselt kirjeldatud... igal asjal on oma piirid. Siis pakuti õhtupalvet ja head-ööd-musi. Kohe lähen pessu ja panen masinad ööseks tööle. Et torud ära ei külmuks. Ilmateade on küll võrdlemisi sõbralik, aga kuna meile on äketse saabunud talv, ei või neid torusid iial teada.

eadööd.

Sunday, February 4, 2018

#Kogumispäevik

Oijah. Umbes sel ajal, kui ma FB Kogumispäeviku grupiga liitusin, olin juba toidu peale üsna palju kulutanud, aga meie auto tegi... või juhtus temaga, ei oskagi seisukohta võtta, midagi koledat ja nii see jaanuarikuu kokkuhoid ebaviisakasse kohta* läkski.

Eile lõin väljaminekud kokku ja vaatasin, millal ma varem olen tubli olnud ja väljaminekuid üles kirjutanud. Uhhh. Nojah, need transpordikulud koos Neste minevakuise arvega olid juba rõõmsasti poolteist tuhat, rubriik "muu" oli kah igas suunas lõhki, sest mina sain - loodetavasti eelmisest vastupidavama - käekoti ja Mees paari pükse, mis maksavad Eestist vähemalt kaks korda rohkem kui Saksamaal, aga istuvad kehvemini ja peavad vähem aega vastu - no aga inimene ei saa ju püksata ringi käia, eks ole!  "Muu" alla käivad meil kõik täiskasvanute rõivad, taskurätid, kempsupaber, elektripirnid ja nii edasi. Laste peale läks midagi, aga kuna sel kuul kooliga väljasõite ei olnud, oli see valdkond mõistlik, paratamatuid arveid eriti vähemaks võtta ei saa ja kassitoitu oli Mes millalgi detsembris kuhjade viisi varunud, kasside peale ei läinud peaaegu midagi. Ehituse peale ei läinud üldse, kõik, mis me jaanuaris tegime, oli lammutamine, sest auto ja ruumid ilma kütteta.

Toidukulud. Oeh. Kui ma vaatan, et kaks aastat tagasi aprillis läks toidu peale 115 eurot ja aasta tagasi veebruaris 125 eurot... ja nüüd jaanuaris 250 eurot... aga minevaasta novembris 280 eurot... siis on ikka kole ja hale küll. Selle kahe aasta taguse raha olen detailselt üles kirjutanud, kirjas on ka puuvilju ja salatimaterjale, aga küllap saime tol kuul kingiks ühe suitsulõhe (või mis see roosa asi on, tädi Berta lähivälismaalt tavatses meile aeg-ajalt kinkida, kui tal veel tervis parem oli) ja mingit lihakraami oli kindlasti sügavkülmas... ja küllap maksis Vanaema ühe poearve, ta tahab seda mõnikord teha. Eks me olime siis ka kohe teadlikult hästi kokkuhoidlikud. Aga ikkagi, mis imeasju me siis nüüd ostsime, et 250 eurot...! Nojah, tegelikult tõi Mees minu sünnipäevaks hunniku Taverna pitsasid, mille hinna ma panin kirja täitsa umbes. Ja Jõugu Juhi sünnipäevale jäi umbes kaheksa inimest tulemata, seega jäi toitu üle ja muist sellest läks kahjuks hukka ka. JA meil on kapid hetkel ikka veel toiduasjandust täis.

Veebruaris hakkame kokkuhoidlikeks, otsustasime Mehega, meil on vaja autoparandusest toibuda (ja hambaravi ja reisi ja ehitamise jaoks koguda, pidagem seda meeles)... ja läksime ühe nädala toidueelarve eest restorani. No aga millal siis veel perega restoranis käia, kui mitte pulma-aastapäeval? Täna pakutakse meil kõrvitsasuppi, kõik komponendid on olemas, ja miskisugust kooki või saialist kapis olemasolevatest toorainetest. Homme õhtul tuleme hiljem, siis saab kas võileiba (K., mis selle eilse imehea leiva nimi oli?) või makarone tomati-vorstikastmega (komponendid olemas), kolmapäeval kartuli-peekonisuppi (ikka kõik olemas), neljapäeval võib-olla miskit munarooga, kartuleid ja hiina kapsast hiina moodi. Vaat mune tuleb osta, need on otsa saamas. Reedel on palgapäev (tuntud ka Arvete Maksmise Päevana) ja laupäeval imelik päev, Jõugu Juhil on olümpiaad ja sünnipäevakutse, ma ei kujuta ette, kuidas ainult neljale inimesele süüa teha? Äääh, las lapsed teevad pannkooke, lihtne ja odav ja mina ei pea tegema ja saab keldrist moosi vähemaks. Pühapäeval valmistan mingit kabedamat lihatoitu, ma arvan, aga selle peale mõtlen alles neljapäeval. Ükskord me saame oma väljaminekud kontrolli alla niikuinii!

_________
*näiteks mingi kuuritagune, kuhu on juba mitu aastast igasugust prügi eest ära lükatud, on vägagi ebaviisakas. Ärge nüüd kohe anatoomiliselt mõelge, eks ole...

Pidudeperiood sai läbi. Selleks korraks.

On kord juba niimoodi kujunenud, et kahe nädala jooksul on meil koos laiendatud perekonnaga kolm sünnipäeva ja üks aastapäev. Minu lapsepõlves oli sünnipäevi kobaras lausa neli, isapoolsel vanaemal ja emapoolsel vanaisal ka, aga nende tähtpäevi me enam ei tähista. Nemad, muide, olid sama aasta lapsed ja surid kas poole- või poolteiseaastase vahega (ei mäleta täpselt) kuigi elukäik ja eluvalikud olid päris erinevad. Aga mis seal vahet, kas mitukümmend aastat Siberit või mitukümmend aastat pudelitõstmist...

Tagasi tänapäeva, suurem osa sellest nädalast läks JJ-le isikliku arvuti hankimise (aga teised tohivad ka kasutada, kui JJ lubab) ja laupäeval eesootava loodusõpetuse olümpiaadi tähe all. Nende kõrval jäid juubel ja aastapäev üsna kahvatuteks suurusteks.

Arvuti on olemas ja töötab. Esialgu elab elutoas lapsevanemate arvuti kõrval, siin on kõige parem wifi ja üldse.

Loodusõpetuse olümpiaadil saadi üsna keskmine koht. Ma ütlesin algusest peale, et kolmekümnes koht on ka koht, JJ sai siiski natuke ettepoole. Pikajuukselise Ema poeg sai veel ettepoole ja palju rohkem ettepoole sai üks JJ kunagine klassiõde, kelle isa on bioloogiaprofessor või midagi taolist. Võitja nimi oli täitsa tundmatu. Ju ta üks tubli noor inimene on. Lõbus on, et JJ jagas oma kohta tüdrukukesega, kellega ta on pisikesest peale tuttav olnud ja kelle vanemate, tädide (onu, see pulmafotograaf, on nii noorekene, et tema suhtes olen ma ise parasjagu tädi, ei püüagi sõbraks hakata) ja vanavanematega oleme meie sõbrad oikuikaua.

Pulma-aastapäeva asjus käisime perekondlikult Lõunakeskuse Chopsticksis meekana söömas ja hokimängijaid vaatamas. Kena oli, ega me ju mingites väga peentes restoranides polegi käima harjunud.

Juubeli asjus käisime täna torti ja pikka peenvillast aluspesu üle andmas.

Veel... Lillebroril oli ühe ööpäeva küljes südamerütmilugeja. Selle tõttu käisime Linnas ka kolmapäeval, sest laps tuli ju juhtmetest jälle lahti pakkida. Kardioloog vaatas salvestuse üle ja ütles, et pole hullu midagi, aasta pärast tulge jälle, aga sinnamaani võib selle südamega rahulikult edasi elada, paluks ainult mitte väga pingutada. Noh, kevadeni on Lillebroril kehalisest kasvatusest vabastus (võib-olla läheb märtsis kooli), trennis ta loodetavasti väga ei pinguta, aga kuidas seda elavhõbedaühikut ikka nii väga pingutamast hoida?

Unistaja... ei teinud taas mitte midagi hullu. Kui temaga kõik hästi on, siis ta on tõesti stabiilne ja rahulik, aga halbu asju ma väga üles kirjutada ei taha.

Tegelikult osalesid Jõugu Juht ja Unistaja spordipäeval. JJ oli selle järel üsna masenduses, sest tema-mehikene võrdleb ennast ikka ja ainult nende jalgpallipoistega, kes jooksevad nagu Road Runner. Aga siis... sai JJ sünnipäevakutse, mis tõstis enesehinnangut ja tekitas vaidlusi. Mina olen seisukohal, et ka 13-aastane džentelmen peaks 13-aastasele daamile sünnipäeva puhul lilleõie viima - sest ikkagi daam ja ikkagi džentelmen -, JJ arvab, et iiiuuu, mis siis teised mõtlevad.  Õnneks on sünnipäevani veel aega. Spordipäeva hoopis kodusem järelkaja oli, et üks anonüümseks jääda sooviv poisslaps ei soovinud duši alla minna, kräunus, et tema tahab vett ja elektrit kokku hoida... Mina, kes ma ei pea siinkohal vajalikuks anonüümseks jääda, pakkusin nalja pärast, et käigu siis lume sees püherdamas, igati öko ja saab natukegi puhtamaks... poisslaps läkski. Ega meil siin õhtusel ajal keegi ei näe, kooris ennast esikus paljaks, tõmbas kummikud võimalike orkide kaitseks jala otsa ja läks, vennad ergutuskoorina tuulekoja peal abiks, käterätikut hoidmas ja nii. Täitsa hull! Toas pakuti lumeinimesele muidugi kohe villaseid sokke ja kuuma teed. Ei saanud teine nohugi ja arvas, et võiks seda tulevikus korrata. Nii need talisuplejad tekivad.

Lillebrori asjus rutiiniväliselt Linnas olles käisin koos Vanaemaga passilauas ja poes. Ühe Vanaemaga fotoautomaadi seljatamine ei erine palju samast tegevusest kolme väikelapse seltsis, ainult et on vaiksem. Pangaautomaadi juures lasin tal ainult koodi toksida, ülejäänud nuppe vajutasin ise - läks kiiremini ja oli kindel, et kaart saab õigetpidi sisse. Eks see on umbes samamoodi nagu väikeste lastega, ise jõuaksin kiiremini ja kergemini, aga las ta teeb ise neid asju, mida ise teha saab. Oeh.

Raamatuid lugesin keskmisest vähem.
"Prantsusmaa ajalugu" - selline telegrammistiilis teos, sain targemaks Karl Suurele eelnenud kuningate asjus. Mitte et midagi oleks meelde jäänud, aga ehk mõnes järgmises kontekstis tuleb mõni nimi tuttav ette.
Joanne Fluke "Carrot Cake Murder" - ma olen juba kirjutanud, miks ma neid loen.
Jenny Colgan "A Very Distant Shore" - vaat see oli tüüpiline naisteajakirja-lühiromaan, ainult et ilma erilise romantikata. Ühel päeval võtan selle raamatu taas kätte ja mõtlen, et näe, aastal 2017 olid need teemad aktuaalsed.
Jenny Colgan "Meet Me at the Cupcake Cafe" - väga roosa raamat, mis on kohati isegi parem kui nii mõnedki Varraku ajaviiteromaani sarjas ilmunutest. See armastus, mis Issy ja tema vanaisa vahel on, on lugemist väärt.

Lihtsalt seletuse mõttes - Mees kinkis mulle sünnipäevaks virna Fluke'i ja Colgani raamatuid, sest ma olin kunagi märkinud, et need on okei, ja ta sattus Bookdepositorys või mingis taolises keskkonnas soodushindadele. Eks ma nüüd närin ennast neist kohusetundlikult läbi. :) Väga vintske närimine ei ole, aga kolmapäeval Linnas Vanaema ja Vanaisa juures Mehe tööpäeva lõppu oodates võtsin Tammsaare "Tõe ja õiguse" esimese osa... Et midagi tahedamat ka lugeda, eks ole.

Thursday, February 1, 2018

Veebruar

Külmade ilmade saabumise puhul said meil kuurist puud otsa. Väljas riidas seisnud puud on aga märjad mis märjad - tähendab, niinimetatud metsakuivad, mis otse õuest ahju pistes kõigepealt pikalt susisevad ja keevad. Nii narri olukorda pole aastaid olnud! Õnneks on köögis pliidi ja suure ahju vahel niinimetatud Vahe, kuhu mahub umbes kahe päeva jagu puid kuivama. Elu käibki nüüd nii, et puutoomise-päeval kõigepealt ahjud kütte, siis Vahest sinna veel jäänud puud kamina alla ja vannituppa ja kuhu iganes, alles siis paari järgmise päeva puud tuppa. Tüütu, aga toimib. Eks me seal vahes hoidsime puid ennegi, näeb üsna rustikaalromantiline välja, aga siiani oli ükskõik, kas tuppatulev halg on juba soojemas keskkonnas kohanenud või veel kergelt lumine, nüüd ei ole.

Nojah. Lisaks suurele kütmisele ja kui aknast välja vaadata, siis ka lumerookimisele juhtub veebruaris järgmist:
  • palju õnne meile pulma-aastapäevaks! 15 aastat tagasi ei tuisanud midagi, päike säras terve päeva, aga jõledamal kombel külm oli, päeva kõige soojem hetk oli miinus seitseteist.
  • Vanaisa saab 85. Kingime talle selle puhul komplekti sooja pesu. Ega ta muudest asjadest enam palju rõõmu ei tunne, kahjuks.
  • Jõugu Juht osaleb kahel olümpiaadil. Võitma ta sinna ei lähe, aga noh, kolmekümnes koht on kindlasti ka koht.
  • mingi hulk lapsi osaleb arvatavasti mingitel sünnipäevadel.
  • vabariigi aastapäeva meie tavaliselt ei tähista. Traditsiooniliselt roogime sel päeval lund või lumevabaduse-õnnistuse puhul lõikame mingeid puid või põõsaid.
  • koon lõpuks maha selle kanga, mida ma juba jaanuaris tahtsin maha kududa. Alustan uut, seekord villavaibakeste kangast. Küllap on maailmas veel kasse, kes endale villavaipa tagutotsa alla vajavad.
  • võib-olla saan valmis mõne salli;
  • panen mulda porrulauguseemned, võib-olla midagi veel;
  • registreerin lapsed laagritesse. Teen seda kohe täna, sest saabus info PLLi laagrite kohta, sel aastal on kohti vähem. JJ läheb juulis, aga kahe noorema kohta ei oskagi arvata, me pidime ju laagriajal Saksamaale minema...
  • kindlasti toimub mingi lammutus- või koristamistegevus Majas või Maja ümber. Mees lubas vaadata, äkki saab mootorsaele uue keti ja roovilatte juppideks saagima hakata... No kaua võib, kevadel on vaja khm, septik lasta tühjendada, aga lativirn on tühjendamise-tee peal ees.