Sunday, February 18, 2018

Takin' Care Of Mama

Vebruariidisoigumise vahele midagi vast natuke kenamat ka.

Ma ei ole hakanud arvama, et võiksin inglise keeles kirjutada, hoopis... Üks ameerikakeelne mammablogija, kes praeguseks on kahjuks blogi kinni pannud, nimetas niimoodi, nagu pealkirjas seiab, oma dieedipidamise programmi. Võimalik, et selle taga oligi mingi artikkel või muu kirjatükk, detailid on aja jooksul meelest läinud, igatahes seletas ta asja nii, et üks Mama tegeleb päev otsa teiste inimeste asjadega, aga tema ise ja tema tervis kipuvad jääma tahaplaanile, tuleb teadlikult hoolitseda. Noh, tema oli ilmale toonud kahekohalise arvu lapsi ja selle käigus saanud kahekohalise arvu ülekilosid, tema enesehoolitsuse programm sisaldas endas dieedipidamist ja võimlemist. Kutsus veel lugejaid ka üles kaalujälgimisega ühinema.

Mina oma kaaluga tegelema ei pea, on sedasorti ihu... kui natuke aega kuskilt võdisebki, siis tuleb mingil hetkel ikka mõni kõhuviirus või seedehäire ja vups on paar kilo läinud, ilma igasuguse minupoolse pingutuseta.  Ihuliste asjadega on üldse nii, et üks muidu tore inimene arvas hiljuti, et küll ta tahaks minu eest hoolitseda, mind juuksurisse viia ja lasta soengu lõigata... Noh, jõledamat asja kui lõigatud soeng (mingi poisipea lahendus?) minu peas on raske ette kujutada ja juuksuri või ükskõik millise võõra inimese poolt käpitud saamine oleks kah öäkkk. Pealegi tuleks siis hakata hommikuti sättima, vahutama ja mida iganes tegema... ja oh õudust, igakuiselt juuksuri juures käima! See asi ei oleks nüüd küll mitte takin' care of Mama, vaid bullying Mama. Ilmselgelt ei tundnud see inimene mind piisavalt või on tal sügavalt kinnistunud müüt, et kõik naised arrrmastavad iluprotseduure. ma toil hetkel isegi ei taibanud solvuda. :D Küsisin pärast ainsalt eksperdilt, kelle arvamus mulle korda läheb, Mees hakkas nõutult naerma - milleks peaks tema naine oma välimust muutma, ta abiellus pikajuukselisega ja ei soovi endale võõra välimusega naist. Mulle sobib. Loodetavasti lähen ma halliks ka tasapisi, siis on tal aega harjuda.

Tõsine takin' care of Mama toimus mul hoopis näiteks siis, kui kõik poisid veel korraga väikesed olid ja mu töökoht prantsuse keele kursuse kinni maksis. Käisin truuisti iganädalaselt kohal, mis siis, et päeva lõpuks kippus väsimus silmanägemist võtma. See oli minu aeg, minu jaoks. Kui järele mõelda, siis sama lugu oli minevaastase Olustvere sallikudumiskursusega. Minu aeg. Minu jaoks. Et omandatud oskused ka perekondlikult natuke kasu on toonud, on juba kogemata tekkinud boonus. Muide, neil päevil algavale sallikudumise jätkukrususele, kus õpetatatakse suurt ruudukujulist rätti kuduma, ei lähe ma seekord mitte sellepärast, et mul oma aega vaja ei oleks, vaid muuhulgas ka sellepärast, et ajad ei sobi ja mulle tegelikult ei meeldi haapsalu rätid nii väga. Päevatekid ja üldse tekid meeldivad küll, aga ma arvan, et ma tahan nendeni veel siin omaette natukene areneda.

Veel on Mama eest hoolitsemise aeg siin arvuti taga. Lemmikblogid on üks asi, aga - tunnistan pattu - ka mõni mäng. Viimasel ajal vaimustab mind FB mäng "Jigsaw Puzzle Quest", sest pusletamine on nii mõnus, aga pärispusled maksavad raha ja võtavad kole palju ruumi. Pealegi saab virtuaalpuslesid kokku panna ainult jaokaupa, kui ikka pusletamise-raha otsas, siis tuleb paar päeva koguda (ma ei ole piisavalt tobe, et puslemänguraha päris raha eest osta, sealt antakse igapäevaselt mõned mängumündid lihtsalt mängu avamise eest, sellest jätkub), kasvatab iseloomu ka. Teine tore mäng on endiselt Geoguessr.

Raamatud ja reisimine, muidugi, aga ka hea söök ja metsaskäimine. Viimastel aastatel olen hakanud metsas kartma, nii et Mees peab sageli kaasa tulema. Tema küll eriline seenehuviline ei ole, aga eks pelgliku naisega metsa kaasa tulemine ole kah üks armastuse tegu. Hea söögiga on aga nii, et mingil ajahetkel, vist siis, kui Jõugu Juht  - või oli see Unistaja? - oli esimeses klassis, keetsin ja küpsetasin ennast läbi raamatu "Jamie 30 minuti road", ikka üks menüü nädalas. Mitte vast kaua, aga päris tore oli. Sest mulle meeldib süüa teha! Mis siis, et perekond oleks hea meelega ka pelmeene söönud (mis imeasja pärast neid süüakse, vabandage?). Viimase poole aasta sees olen regulaarselt ostnud kokandusajakirja "Tina" - saksa keeles, muidugi - ja sealt süüa teinud. Sobib.

Igasugused spaad ja shoppamised võib minu puhul küll ära unustada, aga kellele sobib, miks mitte? Peaasi, et Mama vajadused kogu muu perekonna vajaduste vahele ära ei kao. Siis jaksab Mama olla edasi see ilmapuu, mis maailma paigal hoiab.

/järgneb ettevõtmine: kohalik Mama kütab ahju ja koristab - see on perekondlikult kasulik töö, küll pärastpoole saab midagi enda jaoks kah teha/

5 comments:

  1. Vabandust! Ma nii uudishimust küsin: kas te lõikate ise juukseid või on teid õnnistatud otstest mitteharunevate permanentselt sobivas pikkuses juustega?

    ReplyDelete
  2. Ma endal vahel lõikan ise, kui meelde tuleb. Või kui tahan, et ilusti sirgeks saaks, lõikab Mees.
    Mu meestel pole juuksuritega probleemi, nemad ikka vahel käivad lakkasid harvendamas.

    ReplyDelete
  3. Taking care of Mama on niiii oluline. :) Enda vajadusi ei tohi alla suruda ei iseenda pärast ega ka lastele eeskuju andmise pärast (st nad peavad samuti nägema, et ema on siiski inimene).

    Ma ntx ootasin pikisilmi äsjaalanud puhkust, et saaks lõpuks ometi mõnuga Civilization VI mängida. :) Ja mõneski mõttes on ka töötamine MINU aeg, kus võib rahumeeli (st ilma süümepiinadeta) kraanikausitäiest nõudest mitte välja teha.

    ReplyDelete
  4. Mjaa, eeskujuks olemise teema on küll oluline. Aga tuleb raskelt, kui endal on olnud teistsugune eeskuju, kellel omakorda on olnud teistsugune eeskuju, kellel omakorda... eksole.

    ReplyDelete
  5. Jaa, Kerli, ma mõtlen vahel oma lapsepõlve peale ja leian, et mu ema oleks kindlasti pidanud rohkem oma vajadusi ja soove väljendama, võtsime teda liiga enesestmõistetavalt. Aga just sellepärast tulebki see nõiaring teadlikult purustada, et minu lapsed ei peaks paarikümne aasta pärast samamoodi mõtlema. :)

    ReplyDelete