Monday, March 19, 2018

Kogudusest. K-tähega.

Olen siit ja sealt kuulnud, et milleks ennast ühe kogudusega siduda, Jumalat uskuda võib üksi ka. Ilmselgelt võib, aga miks kogudus hea on, võiks mõne pastori käest üle küsida. Näiteks Alfa-kursusel räägitakse minu meelest ka kogudusest ja sellest saadavast kasust - kui ma nüüd õigesti mäletan. Inimlikult tundub mulle pärast peaaegu 15 aastat sama koguduse liikmena, et noh, lihasööjate ühiskonnas oleks päris raske üksipäini vegan olla. Selles mõttes, et enamik inimesi meie ümber ikka kuigivõrd kristlased ei ole, lausa vastupidi... või kes on, need on sageli vaikselt omaette ega kipu seda valjusti kuulutama, näiteks tööl või muudes taolistes paikades, kus on palju rahvast ja eraelust eriti ei räägita. Koguduses on lihtsam omasuguseid üles leida, sest kõik on tulnud kokku sama eesmärgiga.

Nii et kogudus on nagu mingi kristlaste (k)klubi? küsib keegi lugeja - nojah, kui tahta, siis võib seda asja ka nii nimetada. Eks mägimatkajad kogunevad vist oma seltskondadesse, et keegi seal mäe otsas aitaks köiest kinni hoida, ja fotograafid jälle oma seltskondadesse... Minu jaoks oli koguduses käimine, kui ma selle asjaga juba natuke harjusin, tõesti selles mõttes ahaa-elamus, et kõik need väga erinevad inimesed on (k)kogunenud samal eesmärgil ja see on tore. Ega ma varem eriti mingitesse ühendustesse ei kuulunud ka, ma pole organiseeritud tegevust kunagi palju armastanud.

Et mis selle k-tähega on? Noh, meie (k)kogudusel on sõnastatud viis K-d. Edasi tulebki jutt sellest, mida need minu jaoks tähendavad ja millised K-tähti ma ise veel juurde lisaks, täitsa isiklikul pinnal.

Kummardamine. No kui muul ajal aega ei märka võtta, et Jumala peale mõelda, siis pühapäeval kirikus ikka. Isegi kui mõned modernsemad ülistuslaulud judina peale ajavad - inimeste maitsed on kord juba erinevad, mina kaldun sinna pruuni lauliku laulude poole -, on jumalateenistuse sisu 99% juhtudest selline, et iga kord saaks nagu natukene rohkem aru, kui austamisevääriline see Looja ikka on. Nüüd haaras kohe keegi kinni, et mis selle ühe protsendiga siis...? Paaril korral on olnud minu isiklikust seisukohast väga ebaõnnestunud külalisjutlustaja valik, ehk nagu üks pastor (mingi Tallinna mees?) kunagi ütles: "Kui sul on tunne, et tahaks pingi alla pugeda, siis ei ole õige asi!" On jah juhtunud, aga seda imeharva. Vahel on mingi isiklik häda, mis jumalateenistusel korralikult kaasamõtlemist takistab. Need isiklikud hädad on aga täitsa isiklik valik ja valestitegemine, kui oleks enne kirikusseminekut vaevunud järele mõtlema ja palvetama, küllap siis oleks ka mõtted õiges suunas liikunud.

Kuulumine. Oi, see on tähtis. Kogudus on jah, minu laiendatud perekond. Muidu on meil laiendatud perekonnaga kurvasti, mõni vere poolest vägagi lähedane on praeguseks võõram kui võõras, no ja need vere poolest vähemlähedased on kah... teistmoodi. Kord aastas oleks tegelikult tore kokku saada. Aga lapsekasvatusnõu läheksin ma ikkagi küsima koguduse inimestelt, ja kui mul on mure, siis märkab seda kogudusekaaslane, ja kui on rõõm, siis on koguduserahvas need, kes meiega kaasa on rõõmustanud. Et saaks koguduses sagedamini käia, oleks minu jaoks üks kaalukas argument, miks Linna kolida. Esialgu me muidugi kolima ei hakka, aga teoretiseerida võiks iga asja üle.

Kasvamine ja kasvatamine. Ma ei taha mõelda, missugune mu iseloom oleks, kui kogudus poleks mind kasvatanud. Koguduse keskel on hea ka lapsi kasvatada, see on meil see vanasõnast tuntud küla. Muidu meil ju kogukonda ei oleks, omakandi rahva hulgas on vähe inimesi, keda poistele eeskujuks seada võiks ja perekonna kohta ma juba rääkisin. No ja kui mõne asja kohta täpselt ei tea, kas see on õige, siis saab nõu küsida. Nõu aga on meie tõejärgses ühiskonnas väga vaja.

Kuulutamine. Mina misjonäriks ei kõlba, vähemalt siiamaani pole seda andi avaldunud (keegi küsib: "Tahad või?" Um... ma ei tea, kui tarvis on ja and antakse, eks siis tuleks sedagi teha, aga ma pigem peseks nõusid, mulle sobib praktiline pool). Samas on kuulutamise üks osa ka lihtsalt kristlasena elamine, eriti kui juhtud elama mittekristlikus keskkonnas ja töötama mittekristlikus asutuses. Käegakatsutavalt olen misjonitöös osalenud näiteks Alfa-kursusele süüa tehes või mingite teadete jaoks ümbrikke kleepides. Ka praktiline teenimine on vajalik.

Kaaslaste teenimine. Vaat see ongi see praktiline pool, mis mulle sobib (Luuka 10:38-42). Enamasti emmede kohvikuga ja muidu köögis, aga ka sellega, et mul on alati olemas taskurätt, mida ulatada, kui vaja, seda viimast juhtub muidugi sagedamini tööasjus täitsa ilmalikus asutuses. Taskuräti ulatamise kohta karjatas kunagi üks tark naine, et see pole koolipsühholoogi töö, see on inimlikkus - aga vabandage, inimlikkust esineb sellest koduvanavallatus maailmas nii vähe, et on ikka natukene tööülesanne ka.

Lisaksin veel mõned K-d, mis on täitsa isiklikus plaanis olulised ja millest ma üldse ei arva, et keegi muu peaks ka nii arvama.

Konservatiivsus. Mõned asjad maailmas on õiged ja mõned ei ole. See on see ideoloogiline aspekt. Minu jaoks on oluline ka mõne asja väline vorm, mis meie koguduses on siiski rohkem au sees, kui, mulle tundub, mõnel pool mujal. Alustaks sellest, et enamasti läheb jutlustaja kantslisse triiksärgiga (välja arvatud paar nooremat venda, kes kangekaelselt kannavad pintsaku all alussärki ja ei midagi muud - aga nad räägivad vaieldamatult õiget juttu) ja mehed võtavad kirikusse sisenedes mütsi peast. Oma muusikamaitsest ma juba kirjutasin. Mulle meeldib, et meie jumalateenistuste kord on üpris ettearvatav ja inimesed teenivad vastavalt oma andidele. Ja et meil on enamik inimesi ühemõtteliselt abielus või ühemõtteliselt eluaeg vallalised olnud, kärgperesid (olgugi k-ga) eriti ei käi - või kui, siis niisugused kärgpered, kes ei ole oma elu varasemas ajaloos kirikuga seotud olnud. Varasemat teadmatust ja/või ühe osapoole soovimatust püsida ei panda süüks kellelegi, kes on otsustanud nüüdsest tõsiselt Kristust järgida.

Konservatiivsusega seostub mulle ka (k)kord. Ma juba ütlesin, et teenistused on üsna ettearvatava käiguga. Ja väga suur pluss on, et need on aastaringselt samal ajal. Kui juba jõuluteenistuse kellaaja nihutamine tekitas nii mõnegi inimese jaoks paraja segaduse, mis siis juhtuks, kui pühapäevased teenistused oleksid ühe kuu lõikes erinevatel aegadel või suisa erinevates kohtades? MN mainis seda kunagi oma pere valitud kogudusest rääkides suure plussina... andke andeks, minu meelest on selline asi (k)kohutav (k)kaos. Eriüritused on väga armsad, aga palun, mitte nii sagedasti. Pealegi tuleb mulle ette terve rodu meie koguduse memmekesi, kes kindlasti satuvad kellaaegade muutumise peale hirmsasse segadusse. Memmede heaolu on väga tähtis, kes muu meie pärast siis palvetaks?

Veel seostub (k)konservatiivsusega (k)kirik. Nii nagu mulle meeldib, et jutlustaja on ilusti riides, meeldib mulle ka, et meie koguduse (k)kooskäimise (k)koht on klassikalise kiriku kujuline. Tõsi, torn ja tornikell võiks olla - te ei kujuta ette, kui imetore oli palju aastaid tagasi Lübeckis Fortbildungil olles pühapäeva hommikul bussi oodates kirikukellade kaja kuulda -, aga nii nagu praegu on, on see maja tõepoolest taevakink, nagu Professor seda oma raamatus nimetas. Klapptoolidel istuv kogudus on kuidagi nagu... ebasoliidne, kuigi igasuguse kogudusega seoses on selline sõna (k)kohatu, pakkuge palun midagi paremat. Õnnetuseks nii see asi mulle tundub, mitte-kirikukujulistes kogudustes käies olen ma ennast alati ebamugavalt tundnud. Kes ütleb, et väline vorm võiks ka koguduses kodune olla... vaadake, kodus on meil ka teatud standardid, dresside kui maailma jõledaima laiatarbe-riideesemega toas olla ei tohi ja laua taga süüakse noa ja kahvliga. Kirikus võiks ka mingi standard olla... eriti eestlaste puhul, kes on loomu poolest tagasihoidlikud. Tuleb meelde ühe paljude aastate eest Taizes kohatud luterlase jutt: "Olime maal, mõtlesime, et läheks pühapäeval kirikusse, võõrastena istusime taharitta... Et oli tundmatu kogudus, ei osanud arvata, mis juhtuma hakkab, midagi aru ei saanud, suvalised vennad käisid kantslis rääkimas, mõni lausa kärkis, täitsa imelik oli, hiilisime minema..." Ma südamest loodan, et see mees tunneb ennast oma kodukoguduses endiselt mõnusalt. Ühesõnaga, vabakoguduses peaks minu meelest olema ikkagi eelkõige kogudus ja alles seejärel vabadus, kui mitte muu jaoks, siis selleks, et juhuslikult sisseastunud sõbralikku-uudishimulikku inimest mitte lõputult segadusse ajada.

Kas alguses kekutatud 15 aasta jooksul siis probleeme polegi olnud? Eks ikka. Oskan ainult isiklikust seisukohast rääkida, minu jaoks on olnud kaks pikemat kriisiaega ja mõned pingi alla pugemise hetked - aga kriisidest üks oli puhtalt vana maja ülerahvastatuse tagajärg, mis langes kokku isiklike tervise- ja muiduhädadega (ägeda liigesepõletikuga on palvetamiseks põlvili laskumine Vägev Usutegu ja ausalt, kui ihu valutab, siis hakkab pikapeale ka hing hädaldama), aga pingi alla pugemise hetked on, jah, külalisjutlustajate omamoodi lähenemiste otsene tagajärg. Lahkarvamusi mõne inimesega on ikka esinenud. kellega pikemalt, kellega hetkeliselt... ikka tuleb ette. Perekondades ka tuleb ette. Isiklikul pinnal lahkarvamustega saame hakkama, kui aga eriarvamused on veendumuslikud, siis tuleb palvet pidada ja parimat loota... kuni olukord ühes või teises suunas laheneb.

Kas ma olen kunagi mõelnud koguduse vahetamise peale? Jah, luteri koguduste veelgi suurem kord ja kombestik on ahvatlevad, aga esialgu mitte piisavalt. Kui meil peaks kunagi pastor vahetuma sellise inimese vastu, kes meile kohe mitte ei sobi - ei kujuta ju üldse ette, kes see võiks olla! - või koguduse suund minema veel popimaks ja noortepärasemaks kui see praegu on, siis tuleks selle peale mõelda. Narr oleks ka vastumeelselt jumalateenistustel käia või üldkoosoleku hääletamistel mitte osaleda, sest poolt ei ole, aga vastuhäälega silma torgata ei taha... nagu meil, jah, inimesi on (muide, absoluutselt lugupidamiseväärilised inimesed).

Jah... Et nüüd ausalt üles tunnistada, siis ei ole meie kogudus enam päriselt seesama paik, kus meie kunagi käima hakkasime. Mitte kõik muutused ei ole päris need, mis mind isiklikult rõõmustaksid... aga õnneks on meil veel piisavalt (k)konservatiivsust ja (k)korda, et oleks hea, (k)kodune ja turvaline tunne. Ja (k)kaasteelised. Neid on ikka veel (k)kuhjaga.

Tänulik.

3 comments:

  1. Väga huvitav mõtisklus, aitäh jagamast! See küla võrdlus on tore, ma pole nii mõelnudki.
    Meil on täitsa teistmoodi alates kohast ja lõpetades plasttoolidega. Mind ei sega ja liigne konservatiivsus minu just peletaks eemale. Samas on teisi asju, mis on häirinud ja isiklikke usukriise tekitanud.

    ReplyDelete
  2. Tjah, eks igaühele sobib oma. On tore, et isegi sama konfessiooni sees on teenistuse formaadis ja kommetes väikesi erinevusi, tänu millele on igaühel võimalik valida endale sobiv paik. Jeesuse isikus ju erinevust ei ole ja see on see, mis loeb.

    ReplyDelete
  3. Aitäh et jagasid! Kogudus ongi organism, mitte organisatsioon, nagu ka Piibel ütleb - olete ühe ihu liikmed. Uues Testamendis on ju kogudusel keskne koht kristlase elus, nii see olema peabki. See, et kristlane ainult üksi kuskil pikalt eraldatuses "ilutseks" ei ole minu meelest jätkusuutlik. Suitsevad tukid tuleb ikka üksteisega kokku panna, et tuli uuesti põlema hakkaks.
    Muidugi on omad nõrgad kohad igas koguduses, koosneb see ju inimestest. (Keegi kuskil on hästi öelnud - kui otsid enda jaoks ainult täiuslikku kogudust, siis sellest hetkest, kui sina sinna lähed, muutub see juba ebatäiuslikuks :)).
    Mina hoian ka nii kõvasti traditsioonidest kinni kui parajasti jaksan. Meil on pruun laulik norm (ehkki vahel ka selle lauliku laulusõnu seinale näidatakse) ja veel must pisikenegi laulik kasutuses mitmel pool. Puupinkide vahetuse kaalumine pehmete vastu kestis aastaid (pingid vahetati siiski aasta eest pärast ühe lapsukese kukkumist seljatoeta pingilt). Pingi alla pugeda olen ka tahtnud, aga lahendanud olukorra lihtsalt lahkumisega.
    Teie koguduses olen käinud üheainsa korra ja mulle torkas silma täitsa mitu asja, mis meeldisid/muljet avaldasid.

    ReplyDelete