Sunday, March 4, 2018

Koolivaheajal lugesin ka

Arvuliselt mitu, mahuliselt mitte nii palju.

Dan Simmons, "Heeliksi orvud". See on päris tore lugemine, kui olla Simmonsi Hyperioni-looga kursis. Nende erinevate maailmade ja võimaluste kohta tahaks hea meelega veel teada saada, sest Simmonsi fantaasia kõigi nende ühiskondade loomisel oli küll, tundub, piiritu.
Clifford D. Simak "Jumalate valik"- Simak on Simak on Simak. Kuigi see raamat oli natuke nagu "Linn". Natuke nagu palju. Minu lemmik Simaki raamatutest - mitte et ma neid arvestataval hulgal oleks lugenud - on lapsest saadik "Härjapõlvlaste kaitseala", vaim ja Shakespeare ja Oop ja mõõkhammastiiger satikatega oktoobriõlu kõik ühes lustlikus sasipuntras koos.
Sara Zarr "Ühe tüdruku lugu" - selline keskpärane noorteromaan vigade tegemisest, andestamisest, sõprusest ja sassis suhetest.
Tamsyn Murray "Teise ringi süda" - ma ütleksin, et natuke nagu "Süü on tähtedel", aga oluliselt lootusrikkama lõpuga. Kui saab nimetada lootusrikkaks raamatut, kus sureb lausa kaks väga noort inimest. Aga kui teismeline juurdleb elu ja surma ja parandamatute haiguste üle, siis see oleks üks päris hea lugemine küll.
Kimberly McCreight "Koht, kust ta leiti" - kriminull, kus kõik on omavahel sassis ja seotud ja puntras, aga välja tuleb see muidugi alles lõpus. Natuke samamoodi tuleb välja nagu nädal varem loetud "Mustades vesiroosides", aga vesiroosiraamat oli rohkem minu maitse järgi.
Sarah Winman "Imeliste sündmuste aasta" - väga ilusasti kirjutatud, (kohati) väga vastikutest asjadest rääkiv raamat ängist ja sellega toimetulekust, lihtsa sibulasupi ravijõust ja armastusest. Ja lõpupoole leivast ja armastusest. Ma usun, et õige paljud sõbrad viskaksid selle raamatu vastikusega üsna algusepoole käest, aga lõpupoole läheb paremaks - ja ilmselt oli autori meelest neid vastikusi tarvis, et kirjeldada ühe noore, sõjast tulnud mehe ängi.
Aimee Beekman "Mirjami triloogia" - kolm romaani sõjaeelsest ja -järgsest ajast, ühenduslüliks laps Mirjam. Laps on laps enne sõda ja pärast sõda, keskmises osas on peategelaseks Mirjami tädi, kes on kommunist ja ... noh, selle kohta pole tarvis muud öelda. On hämmastav, et nõukogude ajal lubati sellistel raamatutel ilmuda, sest selle tädi kohutav vaimupimedus kumab kõikjalt väga tugevalt läbi. Ja mainitud on sinimustvalget ja räägitud küüditamisest, millest minu arusaamist mööda nõukogude ajal isegi kartulikeldri tagumises nurgas mõelda ei tohtinud, rääkimata selle teema raamatussetrükkimisest.

Ah et kas ma midagi väärtuslikku ei lugenudki? Noh, laenutatud raamatud said otsa, aga nende vahele lugesin sajamitmendat korda Trygve Gulbransseni Bjorndali-triloogiat. See on samasugune nagu "Kristiina Lauritsatütar", igal lugemisel leian midagi uut. Seekord panin tähele jutustamise hämmastavat ilu, võtke või Mekkal Raiduri viimsete päevade kirjeldus... üks vana, elust räsitud metsatööline saab täiesti elavaks, pole vaja ilmekalt lugedagi. See on nii väärt teos, et ma ei oskagi midagi piisavalt head öelda, kes pole lugenud, võtke see aeg ja lugege teie ka, siis saate aru.

4 comments:

  1. Mina ka soovitan Gulbransseni triloogiat, lihtsalt suurepärane lugu ja lugemine! Polegi ammu lugenud ;)

    ReplyDelete
  2. Tere lugemast! Sa pole siin vist varem sõna võtnud? Igatahes on tore, et mul mõnes asjas ka kellegagi sarnane raamatumaitse on, aitäh.

    ReplyDelete
  3. Olen ikka, ma alustasin karihiirte menüüst kuu või paar tagasi ühes vanas postituses (mu ajamälu on kehva,võin selles osas mööda ka panna) ;)

    ReplyDelete
  4. Asooh, oli vist jah üks karihiirejutt.

    ReplyDelete