Sunday, March 11, 2018

Lõpuks on sula

Lõpuks ometi on päeviti plusskraadid. Niimoodi võib isegi elada... kui ainult see õudne lumi ka ära sulaks.

Lillebror pidas sünnipäeva. Küll mõnevõrra väiksema seltskonnaga kui planeeritud - kellel oli vanaema juubel ja kellel mükoplasma ja mis muud hädad -, aga parimad sõbrad olid kohal ja see ongi põhiline. Natuke nalja sai kah, näiteks kui Lillebror parajasti ühele esmakordselt külas neiule maja tutvustas ja elutoas teatas, et see on elutuba, siin ei mürgeldata, saabus kohale kolmeaastane OO, tantsides ja tantsu juurde möirates. Õnneks ei ole ühemehemürgel eriline probleem.

Lisaks sünnipäevale käis Lillebror ka koolis. Klassis ettetulevate konfliktide - ja seal teises tsees on mitu temperamentset tegelast, konflikte kahjuks esineb, Õpetaja Õunapuuhaldjas muudkui lahendab ja õpetab, kuidas peaks käituma - tõttu on Lillebrori vaimustus veidi taandunud, aga tundub, et talle esialgu siiski meeldib.

Unistaja ja Mees osalesid matemaatikaolümpiaadil. Unistaja täiesti spontaanselt, "Las ta proovib!" arvas tema matemaatikaõpetaja, Mees planeeritult, õpetaja rollis. Unistaja kuigi kõrget kohta ei saanud, aga see polnudki eriline eesmärk. Mees ei saanud kah mingit kohta, kuna õpetajate talendivooru või midagi taolist ei korraldatud. Kui aga oleks olnud, siis jäänuks minu jaoks viimasele kohale hädise olekuga proua, kes imestas, kuidas ta pidanuks õigest ruumist midagi teadma, eile õhtul hilja ta meili ei vaadanud... Vabandage, tädi õpetaja (ta oligi tädilik), olümpiaadile te saabusite kell veerand üksteist ja üle tunni aja te sealt oma koolist ei tulnud, aga meili vaatab õpetaja enne esimest tundi. Pealegi saadeti laste paiknemine ruumides kolm päeva varem, oleks pidanud attachmenti ka vaatama...  Olümpiaad toimus nimelt meie majas ja ma juhtusin spontaanselt teejuhiks, koolitädi ja huvijuht olid nagu natuke üle koormatud.

Jõugu Juht käis pinginaabri sünnipäeval. Kuna pinginaaber on naissoost ja teised kutsutud poisid ei tulnud (poleminuasi), juhtus olukord "seitse lumivalgekest ja üks pöialpoiss". Olevat olnud tore nagu sünnipäeval ikka, seekord ei tikkunud tüdrukud ka musutama ega midagi. Koolinädala jooksul juhtus JJ-l mingi õnnetu põrkumine, mille käigus purunes ühe klassivenna telefon. Kuna JJ rahanumbreid tunneb, pole põhjust arvata, et ta oleks sihipäraselt tõugelnud. Täpsema uurimise palusin läbi viia sotsiaalpedagoogil (tol päeval polnud teda koolimajas, poisid tulidki oma tüliküsimusega otse minu juurde), küllap tema selgitab välja, mis tegelikult juhtus. Ma lapsevanemana nagu hästi ei saa selle asjaga tegeleda, isiklikud huvid mängus ja nii.

Mina... ei teinud suurt midagi põnevat. Nädala alguse öödel magasin halvasti ja nädala lõpupoole olin selle tagajärjel nii väsinud, et läksin paaril õhtul päris varakult magama. Seetõttu on lõpetamata piibeleht-lehel salli keskosa ja muidu on ka rütm sassis.

Lugesin kah.
Tom Rob Smith, "44. laps" - öäkkk. Huvitav, jah, aga autor kujutab Stalini-aegset Nõukogude Liitu paraja psühhopaatide ühiskonnana ja inimsuhted raamatus on igatepidi ebausutavad. No aga kui võikad mõrvalood meeldivad...
Jennifer Clement, "Palved röövitud tüdrukute eest" - mnjah. Kõik need võitlevad feministid, kes naistepäevalille pärast ajalehtedes ja oma lemmikfoorumis kooris minestavad, võiksid selle raamatu läbi lugeda ja püüda oma ülearuse energiaga midagi hoopis päriselt ära teha. Läheks kuskile Ladina-Ameerikasse õpetajaks või halastajaõeks või midagi. See raamat tekitab soovi maailma natuke päriselt parandada.
"Hirmu ja õuduse jutud I" - ega ma neid lühijutukogusid ülearu ei armasta, on kuidagi mõnusam, kui terve raamatu käigus on samad tegelased. Kolm päeva pärast lugemist ei mäleta mõnest jutust midagi...
Peter Kerr, "Apelsinid lumes" - nagu "Aasta Provence'is", aga Mallorcal ja mitte aasta, vaid paar kuud. Vaieldamatult lustlik, aga ma pole ühestki ilukirjanduslikust raamatust varem saanud nii palju teada koduloomade seedimise ja eritiste kohta.
Gwen Cooper, "Homerose Odüsseia" - raamat pimedast kassist. Mustast kassist. Otse loomulikult on tegu teosega, mida minu arvates peaks iga inimene lugema. Autor on ise kasspeategelase perenaine, "emme", nagu ta ennast nimetab (ja nagu mina ennast meie kasside suhtes nimetasin, kuni meil veel lapsi ei olnud, khm) ja kui välja arvata mind tabanud mõningane tüdimus pidevast vaimustusest kassi saavutuste teemal, on kassi märkimisväärsest elust kirjutatud suure soojuse ja väga heade kirjeldustega, kassipidajana tekib igatahes silme ette pilt, kuidas see Homeros seal Miamis hüppas ja nuuskis ja näugus...


2 comments:

  1. Heh, meil käis ka sel nädalal 1 laps matemaatika olümpiaadil ja 1 laps käis lasteaiakaaslase sünnipäeval, kus oli ainsa naiskülaliseks poiste seas :).

    ReplyDelete
  2. Nojah, eks need olümpiaadid toimuvad samas aines vist kõik umbes korraga... aga märtsis pidavat olemagi hirmus palju sünnipäevi.

    ReplyDelete