Esimesel soojal kevadisel päeval...

Keetsin kohvi ja saatsin mehed Linna minema.

Panin niide ja sukka kanga villavaibakeste jaoks.

Kudusin mõned villavaibakesed.

Korjasin resti pealt pesu.

Loendasin Lillebrori ja enda tomatitaimekesi. Lillebror juhib.

Vaatasin korduvalt, kuidas kurepaar pesa remondib. Ega siis igapäevaselt ei saa näha, kuidas valge-toonekurg pesa ehitab!

Tutvusin oma pangaarvega. Nurrrrrrr.

Maksin ära mitu arvet. Arvete rohkust arvestades on ikka nurrrrrr.

Tuterdasin soojuse üle imestades ümber maja.

Riisusin ära majaesise. Siis tuli tuul... Mees saab selle nüüd üle riisuda.

Viisin ära kokkuriisutud lehed. Maja ees on nimelt suur vana tamm, mis viskab lehed maha novembri lõpus või nii, aga siis me ei riisu enam midagi.

Udistasin sellesama tamme üht kahtlase olemisega oksa rehaga...

KARGASIN.

Vaatlesin udistamise peale mahakukkunud umbes nelja meetri pikkust oksa. Kaal kindlasti üle kümne kilo. Surnud, täiesti surnud.

Otsustasin, et vaja on konsulteerida Laenulapse isaga, kes on diplomeeritu aednik ja muidu tark mees. Kardetavasti läheb siin kohe varsti tammesaagimiseks.

Tegin tule pliidi alla. Üllataval kombel ei ajanudki eriti sisse.

Keetsin topeltportsu kartuleid (homme praeme ülejääki), praadisin omletti, segasin salatit.

Õhtupoole loodetavasti lõikan kaltsu ja koon salli, aga enne seda ajan mehed õue ja sunnin neidki aiatöid tegema. Keegi peaks mingit magustoitu ka valmistama, hm, kisselli või midagi sarnast?

Ja muidugi olen lasknud ja lasen veel umbes ikskümmend korda kasse sisse ja välja ja sisse ja välja...