Ja see ei ole aprillinali. Esimene aprill on möödunud täitsa ilma naljadeta. Mulle sobib suurepäraselt.
Enne esimest aprilli... oli neli päeva koolinädalat. Hangiti mõned "viied", üks-kaks "nelja" ja ports sõnalisi hinnanguid (Lillebror ei saa ealiste iseärasuste tõttu veel hindeid), milles domineerisid sõnad "väga hästi". Sobib.
Vähem sobis, et hambaarst otsustas Mehega konsulteerimata Jõugu Juhil korraga kaks hammast välja tõmmata. Et 13-aastaselt ei olevat piimahammaste suuspidamine ette nähtud. Mis mõttes, kui lapse isa istub eesruumis ja tema käest saab täitsa nõusolekut küsida? Ja kui need hambad isegi ei loksu mitte, kas arst pole kuulnud inimestest, kellel mõni hammas jääbki eluajaks lõualuusse ooterežiimile? Või peaksin mina talle oma naeratusest röntgenipilti näitama, mul nimelt istub hammas nr 34 (mul on 33 lõikunud hammast nagu Vanaisalgi noorena) juba kakskümmend aastat lõualuus ega kavatsegi välja tulla. Ega teda tarvis ei ole kah. Arsti argument oli olnud, et siis liiguvad JJ ülemised esihambad kõik ilusasse ritta. Ainult et nende väljatõmmatute asemele peab ka midagi tulema ja mis siis saab? Pealegi on JJ viltune esihammas täpselt sama koha peal, kus Mehel, minu meelest sobib väga hästi. URR.
Sama arst pani samal päeval Unistajale plommi nii, et Unistaja hammas hakkas plommitud kohaga külma kartma. Ja ometi on see daam meie senise arsti poolt soojalt soovitatud... Müstika. Ma veel mõtlen, kas ma helistan talle ja teen Häält, sest proua hambaarst kavatseb uuel nädalal JJ-l veel kaks hammast välja kiskuda, neist üks taas ei loksu ka mitte. Millegia see kasvav laps siis sööb, tahaksin ma teada? Hammaste väljatõmbamise vahe peaks olema minimaalselt neli nädalat, et midagigi jõuaks paraneda... Urr veel.
Mitte-urr oli, et võtsin lõpuks ette mööbliriide ostmise ja lõpuks on meil taas korralik kiiktool. Võimalik, et millalgi näitan pilti ka. Kiiktooli polsterdamise ja taasriietamise peale läks suurem osa reedesest päevast.
Laupäev pidanuks olema Vaikne Laupäev ja oligi kaunis vagane lugu, tuulevaikne ka, kuni me - vaikselt - peamiselt katuselaastudest ja saepurust koosneva ehitusprahi hunnikut põletasime ja siis äkitselt KÄRGATAS. Uhh. Ei ole välistatud, et prahi hulgas oli mõni padrun - mingi püssikuulide karbi Mees pööningult leidis, aga tõenäolisemalt kuumenes üle mingi vana ahjupott või midagi taolist, igatahes ahjupotiga sarnanevaid tükke ma sealt pärast välja rehitsesin. Kui sodi on palju - ja katuselammutamise käigus tekib palju sodi -, võib juhtuda, et mõni osa sodist satub valesse kohta. Hea, et keegi KÄRGATUSELE ette ei jäänud.
Pühadeaegseks näputööks võtsin ette Mehele villaste sokkide kudumise. Täitsa rahulikud valged sokid, ei midagi huvitavat. Mees turtsatas, et villased sokid vastu suve, no aga praegu veel liigub ta õues kummikutega ja kuna poriga vaheldumisi on meil endiselt lumi, hakkab niidisokiga kummiku sees külm...
Täna ööseks lubatakse lumetormi ja tulevaks pühapäevaks pluss kuusteist. Mhmh. Aprill.
Raamatuid.
Joanne Fluke "Devil's Food Cupcake Murder". Ei midagi uut, aga lehekülg 175 on aprikoosileiva retsept, mis minu meelest leivaks küll ei kõlba. Retseptis lubati, et tohib teha muffinivormides ka... täiesti muffinid, ja väga kohevad. Limps.
Ray Bradbury "Der Illustrierte Mann". Lõunakeskuse Rimi eest raamatukastist võib ka tera leida. Muist lugusid on eesti keeles ilmunud kogumikus "Kaleidoskoop", aga muist ei ole. Bradbury oma tavalises headuses.
Mark Edwards "Sinu järel koju". Painaja, aga pigem paremat sorti. Autor on öelnud, et Stephen Kingi stiil meeldib talle... jah, on küll. Lõpmatu, uskumatu kurjus, mis ei halasta kellelegi, aga on oma uskumatusest hoolimata siiski päriselt võimalik. Õnneks harvaesinev, aga tjah, mina Rumeenias rongiga sõitma ei läheks...
Emily Elgar "Täiuslik elu? Või täiuslik vale?" Ka painaja, aga teist sorti. Ühes haiglapalatis saavad omavahel kokku mõrv, kooma ja viljatus... ja elus nii ongi, igal inimesel on oma lugu. Mõnikord saavad lood kokku... ja mõnikord on kuskil peidus saladus.
Dan Brown "Inferno". Tundub, et Browni isiklik kirg on aardejaht. ma ausalt ei kujuta ette ühtegi kurikaela, kes viitsiks oma teost kuhugi vihjeid jätta... nii, et need vihjed annaksid uusi vihjeid. Et kurikael soovib tunnustust oma kuriteo eest, seda küll, aga mingi aardejahi organiseerimine... Selle raamatu suur pluss on muidugi info Dante isiku ja Firenze linna kohta - väikeste, suupäraste ampsude kaupa, midagi jääb meelde ka.
Stephen King "The Eyes of the Dragon". Seda olin kunagi ammu lugenud, aga siis laenasin oma eksemplari eiteakellele välja ja sinna ta jäigi. Sel talvel tellis Mees selle mulle kusagilt... internetipoest.. ja kuna lapsed kräunusid Kingi "It"'i, aga mina ei olnud nõus seda ette lugema (nad loomulikult ei ole filmi näinud, aga sõbrad olevat rääkinud ja keegi vaatas treilerit), siis leppisid selle kui ainsa lasteraamatuga, mille King on kunagi kirjutanud. Nojah, alguseosas, kus räägitakse printside eostamise asjaoludest, tuli päris palju lõike sujuvalt vahele jätta, aga see jama kestis umbes kümme lehekülge, siis läks peresõbralikumaks. Lillebror arvas pärast, et täitsa tore raamat oli, eriti lõpuosa (kus prints kõlgub maa ja taeva vahel ja deemoni timukakirve küljest lendavad verepiisad... nojah).
No comments:
Post a Comment