Selle kevade mure on hoopis mõistlikud mustad tänavakingad. Aitäh juba ette, ärge mulle netipoode kohe üldse soovitage, sest... Unistajal on endiselt keskmisest palju laiem jalg ja kinga ma pole elu sees mitte kellelegi julgenud proovimata osta. Juba enne netipoodide tekkimist sain kogemuse, et jalatsid valmistatakse mingi tundmatu disaineri standardi, mitte inimeste jalgade tegelike mõõtude järgi - siis, kui Plasku all oli veel Walking ja seal oli müügil vähemalt kakskümmend ilusat ja soodsat suvekingamudelit... haardvarbalistele, kitsale jalale mitte ühtegi! Uhh.
Niisiis, talvesaapaga on palav, sandaali jaoks vara, kummikutega oleks nagu imelik koolis käia. Eelmisel nädalal võtsime ette võimatu missiooni leida mõistliku hinnaga tänavakingad (soovitatavalt musta värvi, eraldi kontsaga, paeltega, taevapärast mitte spordijalatsit meenutavad!) laiale jalale number 38-39. Selgus, et päris kingapoed niisuguseid asju ei müü. Või müüvad, aga esineb puudujääke vormis, hinnas või kvaliteedis. Või on tegu üle mõistuse kitsaste kingadega, mis tuleb jalga piiiigistada ja pärast jalg sealt seest välja kiiiiskuda. Kõndimiseks ei kõlba!
Sepa turu kingamüüjatel ikka midagi on, arvas Mees. Sandaalid saimegi, neid oli ka vaja. Kõik välimuse ja hinna poolest vastuvõetavad jalatsid olid kiiiiiiitsad. Ega seal Sepa turul kuigi kalleid kingi ei müüdagi, aga see laius, jah... ja millegipärast müüsid erinevad boksid täpselt samu kolme kiiiitsast mudelit. Urr.
Siis ma käisin Prismas toitu ostmas ja seal nemad olid - kõige alumise konksu otsas, mustad, paeltega, silma järgi laiale liistule. Hind vististi 24.95, ma ei viitsi praegu tšeki pealt vaadata. See on rohkem, kui on mõistlik kasvavale lapsele jalga osta, aga kui on valida, kas
Tänase ja vajadusel homse päeva plaan on leida mõistliku hinnaga tänavakingad nr 40 kitsamale jalale. Suurusega enam nii hullusti probleemi ei peaks olema, kõige väiksemad meestekingad algavad ju sellest numbrist, aga niipea, kui jalatsimudelil on silt "täiskasvanu", on hind kohe jupi maad krõbedam. Eks me näeme...
Lillebrori jalg on õnneks veel levinud suuruses... ja pigem kitsapoolne kah, tema jalatsitega hetkel tõsist muret ei ole.
***
Selgituseks - meie peres ei kanta spordiriideid ega -jalatseid avalikus kohas muidu, kui spordisituatsioonis. Või kui peaks minema kartulipõllule... või metsa matkama või seiklusparki. Eks needki ole omaette spordisituatsioonid. Samuti ei kanta meil spordijalatsi-imitatsioone tänavakingade pähe. Teate küll neid kingaks maskeerunud botaseid, võeh! Jõugu Juht kräunub, et spordijalatsitega on muuugaaav, aga me parem käimegi kümme poodi läbi, et leida see lapse ja lapsevanema poolt heakskiidetud jalanõu, kui et me lapse botastega - päta-päta - linna peale lubame.
Tuleval sügisel tuleb üks suur mõistatamine, sest kolmandas kooliastmes ma enam last vahetusjalatsitena sandaale kandma ei sunni, aga kummitallaga tennis ei ole minu meelest vahetusjalats... ja kõik kummitallaga asjandused on tennised! Isegi tüdrukud ei kanna enam koolis ballerinasid, vaid kummitallaga asjandusi! Nii et pean hakkama poolest juulist silmi lahti hoidma, et leida JJ-le vahetusjalatsid, mis ei oleks ema meelest liiga õuuuudsed ja samal ajal sobiksid teismeliste poiste rõivaetiketiga naatukenegi (muide, kui koolis stiilinädal oli, siis ma lubasin JJ-l soovahetusepäeval kanda seelikut, aga spordiriiete päeval dresse ei lubanud, sest dressipüksid mitte-spordisituatsioonis on lihtsalt labased*).
Aga mis puudutab ideed "minge ostke lapsele kallima firma poest ja probleem on lahendatud", siis ausalt, minu käsi ei tõuse kasvava lapse jalatsite eest kuuskümmend eurot maksma. Ja kogemus on, et see kallim king ei pruugi ikkagi jalas mugav olla... või võib olla kogu oma hinnast hoolimata kehva vastupidamisega. Kõigi kingade etalonid minu jaoks on need pruunid Elefantenid, mille mu onunaine nii umbes 1977. aastal Saksa DV-st tõi ja mis mina onutütrelt pärisin. Mugavad, klassikalised, istusid hästi jalas. Võimalik, et ma õppisin nende tõttu paelugi siduma. Arvatavasti läksid nad minust kuhugi edasi, siis olid mugavad lastekingad kullakaaluga. Ainult et Elefanten ei tee enam ilusa välimusega jalatseid, suurte poiste suurustest rääkimata... Kui teeksid, siis nende kingad ma ostaksin poistele küll, isegi netipoest.
Huvitav, kuskohast hangivad kingi näiteks laulupoiste vanemad? Peotantsupoiste puhul ma kujutan ette, et nood on enamasti pigem peenema kondiga ja võib-olla on tantsukingad kohe eraldi sort... aga poistekooripoisse on ju igasuguseid, priskemaid ja peenemaid, lavale minnakse ju ikka viigipükste, triiksärgi ja lipsuga, sinna juurde ju tenniseid või sandaale ei panda? Või lauldakse, varbad rullis, nii kaua väiksemate viisakate kingadega, kuni vähegi saab, ja siis minnakse kohe suuremate numbrite peale üle, pool kilo vatti ninasse ja kannatab koori hulgas seista küll?
_________
*ma olen endiselt see ema, kes ilusa kevadilmaga lubab lapsed küll dressides õue jalgpalli mängima, aga söögiajaks tuppa tulles nõuab laua taha jalga päris pükse. Vahetavad ka. Pärast sööki vahetavad tagasi ja kaovad uuesti õue.
Meil on seni hästi läinud. Mitme aasta eest sai ABC Kingast soetatud ühed poole võrra alla hinnatud nr 30 või 31 viisakad mustad kingad, mida on kantud kontsertidel ja pulmades ja sellistel puhkudel. Aastakese tagasi komistasin Prismas nr 33 soodsate mustade kingade otsa, need ostsin pikemalt mõtlemata ära. Riiulisse ootama.
ReplyDeleteAga need pigem ei ole nii mugavad, et neid iga päev kanda. Ja mina jälle ei pea sportlike kingade või matkajalatsite tänaval kandmist mingil viisil imelikuks ega taunitavaks.
Sportlik king on king, toss on toss. Selles on päris suur vahe. :) Ja matkajalats on vist üldse selline korralik Timberlandi saabas? Need sobivad tänavale küll. Minu dressi- ja tossuvaenulikkus on täitsa minu kiiks, aga iseenesest peaks ühel noorel mehel olema ka paar kingi, millega minna koolikontserdile või midagi taolist, sõltumata sellest, mida ta igapäevaselt linna vahel jalas kannab.
ReplyDeleteLillebrori jalg on praeguseks 35, selles suuruses tänavakingi on veel saada, 37 ja suurematega on juba hästi keeruline, nii tänavakingade kui talvesaabaste koha pealt. JJ käis ühe talve igatahes naisteosakonnast ostetud saabastega, sest poistesaabaste hulgas valitses ikaldus. Paraku ei ole naiste seas eriti kombeks kanda meestekinga moodi madalaid kingi...
Ära sa ütle, ma olen oma elu parimad jalavarjud saanud enamasti just meesteosakonnast (seotud sellesama tõdemusega, kuidas naiste seas ei ole eriti kombeks ...) :D. Aga nr 39-40 on üks paras ikaldus küll, kunagi meessoost kolleegiga naersime (meil oli sama jalanumber), et mõlemal on raskusi meesteosakonnast jalatsite leidmisega, paraku poistejalatsid kipuvad sageli kusagil 38 juures ära lõppema.
ReplyDeleteKylli, me pole kahjuks päriselus kohtunud, ma üldse ei kujuta ette, mida Sa seljas ja jalas kannad. :) Aga ma mõtlesin seda, et naisteosakonnas on suurust 38-40 päris palju, aga enamasti on nende vorm ikka naiselik, tikand siin, bling seal, sellise klassikalise meestekinga analoogi näeb harva.
ReplyDeleteTead. Sul on poisid. Ja lapsed/ teismelised. Aga mina olen daam. Ehk siis, ma tahan öelda, et teismelise poisi jalas on toss ikkagi enam vähem. Aga mina pean spordijalatseid kandma seelikuga ja kostüümiga.
ReplyDeleteAga, nii vähe kui see mulle ka ei meeldiks. Siis see ongi uus reaalsus. Mingi aasta- paar tagasi ma imestasin seda Rootsis, et kõik formaalses riietuses naised- mehed ei kanna enam kingi. Naersin, kuni jõudsin kingapoodi ja sain aru, et ei olegi nali. Kingi lihtsalt enam ei müüda. On mingid jäägid ja üksikud mudelid või siis päris peokingad.
Ja kannangi nüüd tosse. Sest uusi kingi pole õnnestunud leida.
Nii et :) Jõudu Sulle tuuleveskitega võitlemisel ja maailma parandamisel :) :) Näis, kas murdudd enne Sina või muutub mood :) ( see viimane oli siis mõeldud huumoriga, mitte pahatahtlikult)
Tjah, minul endal on selline hea jalanumber, et kui mitte muud, siis Tamarise firmalt ikka mõni paar leidub, mis jalga sünnib panna. Arvatavasti murdub lõpuks hoopis minu tervis, sest juba praegu ei kannata selg kõrgemat kui neljasentimeetrist kontsa - kehv rüht pluss kolmkümmend kaks aastat kontsade kandmist... Õnneks on endiselt olemas ka kingsepad, kes suudavad valmistada tellimustöid. Mis siis, et see maksab oikuipalju, minu põhimõte on "üks mina, üks käekott, ühed kingad" ehk siis hooaja kohta sobib mulle omada ühte paari jalatseid. Ei ma mingit pahatahtlikkust küll ei märganud, sain täitsa naljast aru.
ReplyDeleteEt rootslaste maailm on õudukas, olen ammu juba aru saanud. Mul ei ole mitte mingit huvi ega soovi kunagi Rootsit külastada või veel vähem, rootslastelt mingit tänapäevast kommet üle võtta - kas mitte sealt ei ole tulnud jälk ükskõik kelle sinatamine ja ka kliendi-teenindaja situatsioonis eesnimedega pöördumine? Sakslased, kes mulle meeldivad (morgens um sieben ist die Welt noch in Ordnung), kannavad veel küll kingi ja oskavad noa ja kahvlida süüa. Ainult et nende kingad on natuke rohkem kui natuke kallimad kui meie omad.
Ma ühest tuuleveskist teen kohe eraldi postituse.
No kui jalatsiotsimisraskustest rääkida, siis mul on nr 41 ja sobivad AINULT nullkontsaga ja väljakäivate sisetaldadega isendid. St et sõelale jääb Ecco ja ega ma palju muud polegi leidnud...
ReplyDeleteMina käin ka omale tänavakingi meeste kingariiulilt ostmas. Sest isegi kui ma leian naiste riiulilt mulle meeldiva kinga, pole seal tavaliselt numbrit 42 :D Meeste riiulilt leian tavaliselt isegi valikuvõimaluse, viimati (esmaspäeval) valisin kolme paari vahel.
ReplyDeleteMeil siin Kosovos on üsna Rootsi moodi, lastele müüakse sõna otseses mõttes ainult spordijalatseid või mingit kohutavat blingi (tüdrukutele), kust poisid pidulikke kingi leiavad, seda mina ei teagi. Täisakasvanutega umbes sama õudne, kas täiesti jube stiil või kohutavalt kallis. Naiste king peab olema ikka 10 cm kontsaga ja särama. Praegu toon jalatseid veel Eestist, seal on olukord tiba parem, aga mõnikord peab siit ka ostma ja no ei ole valikut, saadangi lapsed spordijalatsites kooli kuigi ei tahaks.
ReplyDeleteMeie oleme leidnud viisakaid musti paeltega poistekingi viimasel ajal Humanast. Jah, mu tüdrukud kannavad neid ka, pidi olema moekas ja kuna ma ise gümnaasiumis sarnaseid tänavakingi harrastasin, siis pole miskit selle vastu.
ReplyDeleteRiiete puhul olen vahel ostnud kallimaotsa asju kõige vanemale, teades et asi liigub järjekorras noorematel edasi ja tasub igal juhul ära. Kingadega kahjuks alati nii ei saa, sest aastaaeg ja jalavarju number konkreetsel lapsel ei pruugi sobida - suvel on see suurus, mis eelmisel lapsel oli talvesaapa oma jne.
Muide, tütarlaste sandaale ka ei müüda, vähemal mitte talvel. Igas poes ainult samasugune ja ülikehv valik ja mis hinnad, tavalisel otsitav nummer puudu ka just...(Karina).
See on tõepoolest kohutav ebaõiglus, et naistekingad umbes nr 40 juures ära lõpevad. Palju neid Tuhkatriinusid ikka on...
ReplyDeleteMeil on pärast tänast osturetke kaks paari neid Prisma laia liistuga jalatseid, JJ leidis, et see olevat kõige mugavam mudel, ostsime nüüd talle ka. Ongi huvitav vaadata, kummal vennal kuskohast tald kulub...