Wednesday, April 25, 2018

Puhkamisest ja reisimisest

Ajal Enne Lapsi me Mehega ikka käisime siin ja seal. Nii palju, kui rahakott parajasti võimaldas. Ükskord, kui üldse ei võimaldanud, käisime vist umbes 150 euroga (alla 300 jäi see summa kindlasti, aga ma ei tea, kas mäletan õigesti, et alla 200 ka) Prantsusmaal ära. Hääletades muidugi, ja nädal aega olime Taizes telgis. Ükskord, kui vägagi võimaldas, käisime kah Prantsusmaal, aga siis ikka hotellides ja kämpingutes ja puha. Tore oli.

Siis me saime kolm last ja kui need hakkasid juba üsna inimeselaadseteks kasvama, ei võimaldanud jällegi rahakott suuremaid kolamisi ette võtta. Viiekesi ikka ei hääleta... no ja minul vähemalt on praeguseks juba kärss kärnas, antagu enam-vähem usaldusväärsed kohalejõudmisajad ja liiklusvahend, mis garanteeritult suitsu järele ei haise. Hääletades ju autosid-autojuhte valida ei saa. Nii on kujunenud olukord, kus lapsed arvavad, et koolivaheaegadel ja üldse vabal ajal kodusistumine on meie loomulik olek. Talvel jah, see on paratamatus, et ahiküttega elamisest mitmeks päevaks ära ei lähe - eriti, kui on vastik külm talv. Aga mitte-talvel tegelikult võiks.

Muidugi, vihjates jälle isiklikule kärsale, kui ma juba asjad pakin - iiiiiuuuu, vihkan pakkimist! - ja kuhugi sõidan, siis ma tahan selle eest ka midagi saada. Ilusat vanaaegset arhitektuuri, mõnusaid pagariärisid ja kui veab, siis võiks mõni meiekandile mitteomane pinnavorm ka silma jääda. Suusa- või spaapuhkus pole minu jaoks üldse mitte mingi puhkus. Te ju teate, mida ma talvest ja lumest arvan, aga spaas oleks lihtsalt... imelik. Mõnes Eesti veekeskuses pidavat olema ainult kaks riietusruumi - üks meestele, teine naistele. Öäk. Vastumeelsus mitmekesi alasti olla pärineb ilmselt lapsepõlvest, kui laupäevaõhtune saun oli kohustuslik, aga sauna läksid kõik pere naised korraga. Ehk siis minu ümarik ema ja umbes meetrise läbimõõduga vanaema, pluss mina... saunas oli umbes neli ruutmeetrit põrandapinda, muu osa peal oli lava, mida me ei kasutanud, saunaahi ja keris, mille lähedale ei tohtinud minna. Ja ehkki mulle ujuda meeldib, saan ma oma ujumise ujutud suvel meres, kus suplejate kontsentratsioon on kohe kindlasti väiksem. Ja Mehe viimane öö läbi kestnud hirmus astmahoog järgnes kahtlasel moel vahetult meie esimesele ja ainukesele veepargikülastusele (Weidenis Saksamaal), nii et...

Ühesõnaga, kui selgus, et Mehel on sel koolivaheajal hämmastavalt mitu vaba päeva, hääletasin mina igasugused veepargid otsekohe maha. Pladistada võib kodus vannis palju odavamalt, aga Terviseparadiisi perepileti eest saaks käia muuseumis ja muuseumis ja muuseumis... või teha midagi muud päriselt põnevat.

Mees jällegi hääletas maha minu mõtte sipsti Saksamaal ära käia. See Poola seal vahel, jah, ei kõlba mitte kuskile, aga lennukiga oleks praegusel hetkel liiga kallis - sest kuupäevad on väga piiratud.

Et lähivälismaa? Miks ka mitte, arvas Mees. Eile õhtul me päris kõiges selgusele ei jõudnud, aga on lootust... et meil õnnestub ka üle hulga aja kuhugi kodust välja pääseda.

Muidugi, välismaadega on siin meiekandis kehvasti. Rootsi on pärast "Minu Rootsi", "Minu Stockholmi" ja BlondiinMolly blogi lugemist minu jaoks ebasümpaatne. Kohe mitte ei kutsu, pealegi saab sinna laevaga. Mäed, jah... aga need pole ikka need õiged Alpid, praegu oleks seal niiehknii külm. Soomes ma olen üks kord käinud, aitäh, rohkem ei taha. Ka sinna tuleb laevaga minna - mul hakkab Muhu praami peal ka paha - ja ka seal oleks praegu külm, aga mina tahan jalutada ja ringi vaadata. Venemaale minekuks on vaja passi ja viisat ja natuke rohkem keeleoskust kui meil on. Peterburis võiks käia küll, jah, Peterburi on ju minu lapsepõlve suurlinn ja imeilus. Ehk ükskord...

No aga seal Läti pool - losse-kindluseid on, kui hästi läheb ja ei saja, siis on loomaaed ka. Ehk leiab ka mõne mõnusa pagariäri, ehtsat Bäckereid pole niiehknii mõtet loota. Kui keegi mõnd mõnusat pagariäri või muidu mitte ülearu kallist restorani (palun, mitte kohalik köök, see tundub sama õudne nagu Eesti oma, kruubid ja köömned ja...) Sigulda-Riia-Ventspilsi kandis teab , siis võib soovitada. Mees olevat eileõhtuse guugeldamise käigus ka miski hotellilaadse asja leidnud, mis ei olevat väga õudne ega väga kallis paistnud. Lõpuks jõuame ilmselt ikkagi Teise Vanaisa juurde Kuurortlinna välja (Ritsik, kui su küllakutse veel kehtib... siis ma anna teada).

Hotellidest veel. Ega ma väga mitmesugustes hotellides ole käinud, ikka neis odavama hinnaklassi omades, aga minu jaoks on hotelli funktsioon pakkuda magamis- ja pesemisvõimalust. Kõik. Kui ma saan privaatse toa, kus voodi päris fakiiriase ei ole, ja võimaluse kasutada puhast vannituba, siis ma võin oma šampoonipudeliga mööda koridori ka kõmpida, üldse ei sega. No misasja ma juba olen pakkinud ja sõitnud, kui ma siis ülejäänud aja niisama oma toas passin, eks ole. Tänapäeval, jah, võiks hotellis vaba wifi ka olla... et saaks üle vaadata, äkki on mõni tähtis sõnum või kiri... aga igasugused muud luksused peale voodikoha ja vannitoa kasutamise mind ei huvita. Et tuba ei peaks olema mürkroheline ega lilla, on ju iseenesest elementaarne (me neid hotelle uurides nägime niisuguseid ka, on ikka mõnel inimesel maitse). Kui hommikusööki antakse, on tore, aga sama hästi võib kohalikku pagariärisse tutedada. Nagu meil Mehega 2014. aasta talvel Portugalis oli... hotell oli puhas ja magamiseks sobis küll, aga hommikusöök-hinna-sees toimus kaks kvartalit edasi ja kuna seal Vila Realis on kogu linn täpselt ühesuguseid maju täis, kondasid esimesel hommikul kõik eesti õpetajad hommikul näljaste nägudega mööda tänavaid ja nuusutasid, kas kohvilõhna tuleb.

Ma nüüd guugeldan ise ka, kas lätlastel on mõni "Anna Edasi" tüüpi kohvik olemas. Võiks ju olla?

7 comments:

  1. Me hotellinduses enamasti usaldame booking.com-i ja sealseid arvustusi. (Mulle tundub, et sakslased on eriti punktuaalsed kõike kirja panema, nende arvustusi tasub usaldada (seevastu mõne teise rahvuse esindaja võib hotelli süüks panna ka seda, et kõrvalmaja elanik varahommikul autoga maja eest minema sõitis)). Bookingu otsingufiltrid on ka päris head. Muidugi, hotelli enda lehelt tasub hinnad üle kontrollida, aga minul isiklikult pole veel niipidi paremat hinda saada õnnestunud. Mitmete kümnete broneeringute seas on olnud mõni üksik, kus reaalsus ootustest kehvemaks osutub, tavaliselt näeb tegelikkus paremgi välja, kui oodata oskaks.

    ReplyDelete
  2. Riia pagariärid on mõnusad. Cadets de Gascogne ja kohalik Sala. Ja üldse saab Lätis minu meelest üsna hästi süüa.Viimane lemmik on Riias india koht Singh's ja nende lõunapakkumised. Ja noh, kartulipannkoogid on Lätis peaaegu sama head kui Poolas.
    Kõige armsam kohvik ja üldse kõige armsam on Kūldiga, kui te Ventspilsi lähete, siis kindlasti minge sealtkaudu!

    ReplyDelete
  3. St, kõige armasam kohvik on Küldigas. Café Makkabi, peatänaval vanalinnas.

    ReplyDelete
  4. Meie pere läheb Stockholmi üsna tihti just muuseumi. Igal pereliikmel oma lemmik, aga ühiselt meeldib kõigile Fotografiska. Ning alati külastame mõnd kohvikut, sest kaneeli-ja kardemonisaiad on sealkandis lihtsalt super.

    ReplyDelete
  5. Aitäh, Suslik! Olekisn pidanud kohe mäletama, et Sina tead sellest Läti-asjast kindlasti midagi.

    Ma üldse ei välista, et Stockholmis muuseumid olemas on, mulle lihtsalt üldse ei meeldi see, mida ma rootslaste kohta lugenud olen. Muidugi oleks õige käia kontrollimas, äkki on raamatutes kirjeldatud ainult ekstra jaburaid isendeid ja kõik ülejäänud on normaalsed, aga... esialgu ma ei ole valmis seda laevasõitu ette võtma.

    ReplyDelete
  6. Meie Stockholmi reisil ja Rootsi raamatutel ei olnud küll suurt midagi ühist. Elamine ja turistitamine on ikka kaks erinevat asja. Vestlesime mitme kohaliku inimesega (mu mees on hästi jutukas) ja kõik olid väga toredad inimesed. Me olime Stockholmis 2 või 3 päeva ja meil jäi ajast puudu, et kõiki huvitavaid muuseume külastada. Inglismaa kõrval jääb minu jaoks natuke liiga igavaks kohaks kus elada, aga kasvõi korra külastada tasub kindlasti. Ma arvan, et muuseumite koha pealt meeldiks teile seal küll.

    Aga, aga...laevaga ei ole ma enam nõus Rootsi minema ka siis, kui keegi mulle peale maksaks. Laevsõit ise ehk ei olnudki nii jube, aga kogu see atmosfäär laeval ja need alkohooli lembelised inimesed...õudne!

    ReplyDelete
  7. Meie oleme mitmel korral Rootsis käinud, seni küll pigem sõpradel külas kui muuseumides jmt. Väikese Põhja-Eesti koguduse sõpruskoguduse inimesed Kesk-Rootsis on küll igatahes viimseni väga toredad. Viidatud raamatuid ma lugenud ei ole, aga ilmselt on see pilt seal siiski mõnevõrra ühekülgne...

    ReplyDelete