Sirelilõhnaliselt ja muuseumirohkelt

Täitsa hämmastav, sel aastal õitsevad siin ja Linnas sirelid samaaegselt. Õunapuud õitsevad ka. Ja kirsid. Ja pirnid. Ja maasikad. Ja muidugi pööraselt palju võililli, mida ei paista üldse häirivat, et neid on korra juba maha niidetud.

Paar päeva oli nii palav, et isegi minule enam hästi ei sobinud. Sellegipoolest tegelesin tasapisi potipõllunduse edendamise ja Muumimamma moel ("Muumipapa ja meri", palisander ja žakaranda) puusaagimisega. Kuigi hiigelsuurest oksa- ja risuhunnik Maja otsa juures on kahanenud väikeseks oksa- ja risuhunnikuks, oli seal ikka veel hulgaliselt peenemaid oksi, mille kohta ütles Mees, et neid ongi mootorsaega vilets saagida. Noh, enam ei ole... nüüd on hunnik roikaid, sest elu tuli peale ja ma unustasin lastele öelda, et nad selle roikahunniku kuuri alla viiksid.

Lapsed avasid ujumishooaja. See on nüüd küll esimene kord, mil minu kaasteadmisel ja heakskiidul keegi maikuus ujumas käib. Keegi haigeks ei jäänud, aga Mees, kes lapsi ujuma viis, märkis, et poisid ei ole mitte kunagi varem nii kiiresti vabatahtlikult veest välja tulnud.

Laupäeval käisime siis Tallinnas. Ilm oli ilus, tänu Jumalale. Kogesime mitmesuguseid asju - näiteks, et Viru hotellile valest suunast lähenedes on paratamatus sõita Narva maanteele, kus järgmine tagasipööramiskoht on alles Russalka juures. Aga et Raekotta jõuab ka ootamatu mereääre-sõidu järel Viru keskusest mõneteistkümne minutiga täitsa õigeks ajaks... hoolimata sellest, et vanalinn oli paksult täis Aasia päritolu turiste, Mees arvas, et hiinlasi. Tallinna vanalinn on ilus küll jah. Raekoda on kah ilus, aga akustika on seal olematu. Istusime (välja arvatud Unistaja kui kutsutu) viimases reas ja kuulsime vähe. See natuke, mida me kuulsime, tundus aga südamlik ja armas. Presidenti ega ministrit kohal polnud, aga oli Leelo Tungal isiklikult. Unistajale ulatati tänukiri, kaks raamatut (neist üks sama jutuvõistluse kümmekond aastat varasemate lugude raamat, väga tore) ja väga raske klaasmuna. Ma olin pärast kohe rõõmus, kui autosse saime, sest meil kantakse endiselt kõiki teel olles tekkivaid esemeid ema käekotis, tähendab, ema kannab. Pakuti natuke süüa ka. Söögi vahele vestles Unistaja Hobusesabaga Isikuga ja mina tema toreda emaga. Nemad olla rongiga tulnud ja kavatsevat ka rongiga tagasi minna. Ega Unistaja varem ei olegi Hobusesabaga Isikuga oluliselt suhelnud, tundub, et nad said selle ürituse käigus sõbramaks ja see on tore.

Siis... käisime Raeapteegis ja jalutasime korraks niisama, võtsime auto ja püüdsime üles leida Kalamaja linnaosa ja Kalju kirikut. Just siis, kui ma räbaldunud kaardi lahti sain, leidis Mees õige tänavanurga. Ega see Kalju noorempastor vist ei oodanud, et me päriselt ka tuleme, aga ta sai sellest ruttu üle, näitas meile mõlemat maja ja puha. Pannkookidega oli selleks ajaks juba kitsas, aga midagi me ikkagi süüa saime.

Siis... oli meil paar tundi vaba aega, sest muuseumiöö põhisündmused pidi algama peamiselt kella kuue paiku. Laupäeva pärastlõunal pole Tallinnas paari tunniga mitte midagi mõistlikku peale hakata, eriti, kui kõik huvipakkuvad söögikohad või muud asjad on kogu aeg valel pool teed ja ühtegi head mõtet pähe ei tule. Kodutöö küsimus, ilmselgelt. Avastasime Falki pargi ja lapsed ronisid natuke aega õnnelikult mööda suurt köisronilat (mis iganes selle vetruva ämblikuvõrgu nimi on).

Siis... ronisime Toompea lossi juurde ja vaatasime kõigepealt sisse Aleksander Nevski katedraali. Ega sinna kah iga päev ei satu. Seejärel vaatasime sisse Toomkirikusse, kus tekkis küsimus, miks seal nii palju vappe on... mina ka ei tea. Kõmpisime mööda täiesti kasimata ja maniküürimata tänavaid, müüri ääres ja mitte nii müüri ääres... sellised vahvad tänavad, kus võiks hämaral ajal mõni teeröövel kallale karata, täiesti keskaegne. Kogemata sattusime Loodusmuuseumi juurde, kus oli muuseumiöö juba varem alanud. Noh, meie lapsed on käinud Linna loodusmuuseumis ja Jääaja keskuses, välismaistest Lübeckis, Homburgi lossis ja Gollingi lossis (Salzburgi külje all, seal on minu mälestust mööda umbes pool väljapanekust fossiilid ja muus looduseteema), nii et paraku ei pakkunud neile Eesti Loodusmuuseum suurt midagi uut. Müstilise ürgmere tuba meeldis mulle küll väga ja tundus, et lastele ka, seal me veetsime vist kokku kõige rohkem aega.

Oli nälg. Lapsed kräunusid kiirtoitu, Mees oli pahur. Nälg teeb teatavasti tigedaks. Sattusime taas kogemata Eesti Lastekirjanduse Keskusesse, mis on kindlasti hästi tore koht, kui sinna minna sügisel-talvel ühe, äärmisel juhul kahe alla 10-aastase lapsega. Selline hubane ja sõbralik paik, kus olemiseks tuleb võtta aega... ja enne sinnaminekut peab olema kõht täis! Lastekirjanduse Keskuse daamid juhatasid meid sõbralikult, et Viru tänaval, see on ju siinsamas lähedal, on mäkdoonalds, pole üldse kaugele vaja minna... Noh, natuke oli, aga siis me läksime veel natuke kaugemale ja valisime hoopis Hesburgeri. Reisi peal olles on kiirtoidukohad kõige lollikindlamad, tähendab, lapsed söövad seal pakutavat kindlasti. Kui me suvel peaksime Saksamaale ja Hollandisse pääsema, siis üritame mõne Itaalia pizzeria ka üle vaadata - "minu" Saksamaal süüakse nimelt Itaalia söögikohtades. Ma ei tea, mis rahvusköökide söögikohtades Itaalias süüakse, seal ma pole käinud...

Pärast paari burgerit oli elu märgatavalt ilusam. Burgerisöömise kõrvale tutvusime kohalike tuvidega, kes asjalikult laudade vahel jalutasid ja mahakukkunud friikartuleid otsisid.

Pöörasime vanalinna tagasi, astusime spontaanselt sisse Peeter-Pauli kirikusse ja läksime seejärel Tallinna Linnamuuseumi. Seal oli väga tore, ainult et palju rahvast. Võiks teinekordki minna. Ülemisel korrusel selgus, et mina oma liigestega enam kummikeksu ei hüppa, aga lapsed said sellest mängust aru küll. Vahetasime muuseumidaamiga mälestusi, mis oli mis ja kuidas need klassid käisidki... Meisterdamise toas püüdis teine lahke daam Lillebrori voltima kutsuda, aga mina kutsusin Lillebrori tema suureks pahameeleks ära - mitte et mul midagi voltimise vastu oleks, aga paraku oli meil vähe aega ja plaanid veel mujalegi jõuda. Kes teab, millal me jälle Tallinna satume. Viimati käisime ... äkki viis aastat tagasi?

Kogemata sattusime Pühavaimu kirikusse, mis oli väga ilus ja mõjus kõigist külastatud paikadest kõige keskaegsemana. Kirikust välja tulles tundus, et tänaval on aina rohkem rahvast. Astusime sisse Suurgildi hoonesse, kus, nagu selgus, oli umbes neli korda rohkem rahvast kui sinna tegelikult sisse mahub. Õhku kahjuks ei olnud meie jõudmise ajaks enam üldse. See on ka üks muuseum, kuhu ma kindlasti tahaksin mõnel tavalisel päeval tagasi minna, väljapanekud on imetoredad, aga õnnetuseks ei õnnestunud neist eriti paljusid näha. Lillebrorile pisteti juba ukse peal pihku mingi otsimismängu leht... väga tore, aga meie lapsed on tegelikult harjunud, et muuseumides vaadatakse asju ja aeg-ajalt ütleb lapsevanem, et seda siin vaatame nüüd pikemalt, selle juurde käib vaat selline lugu... ja lapsed kuulavad ka, muide. Otsimismängu tõttu pidime Mehega keskenduma peamiselt Lillebrori abistamisele rahvamasside hulgas. Unistaja kadus relvasaalis ära (Jumal tänatud mobiiltelefonide eest) ja Jõugu Juht oli nagu minagi rahvamassidest häiritud.

Suurgildist pääsedes jalutasime mööda Harju tänavat ja läksime läbi Raidkivimuuseumi, kus võinuks iseenesest natuke vaadata ka, aga ühe õhtu jooksul viies muuseum on nagu natuke palju. Miks need Raidkivimuuseumi linnavahid peavad nii kummituslike näoilmetega olema - nagu otse Herta Laipaiga õuduslugudest -, mina aru ei saanud. Aga järgmisel korral sinna minnes hangin endale kusagilt madala kontsaga kingad!

Tegime veel väikese tiiru Kiek in de Kökis ja lapsed käisid sutsti Neitsitornis ka - et käia, vaatamisest enam asja ei saanud. Kuni lapsed omapäi kolasid, selgus, et kuskil sealsamas on Pikk Hermann (mille kohta JJ küsis, kas MJ isa on siis Lühike H... Ei saa olla, üks n on puudu) ja parajasti on lipu langetamise aeg. Vihje päikeseloojangule kestis taevas umbes meie kojujõudmiseni... kell pool kaks öösel. Uhh.

Öö jäi lühikeseks, sest olin lubanud pühapäeval kirikus juunioridega Midagi teha ja pärast nõusid pesta. Said need asjad tehtud, kaks masinatäit pesu pestud, sorteeritud ja triigitud, maasikapeenrad kuskilemaale puhastatud, kana küpsetatud ja martsipaniga rabarberikook valmistatud. Uhh veel.

Ja sirelid lõhnavad endiselt.