Sunday, May 27, 2018

Upsi

Teate, ma olen tegelikult vahepeal natuke lugenud ka. Muidugi ei ole kõik väärtkirjandus, aga üles kirjutamist väärib ikka.

Jon Steele "Vahimehed" - Kui seda lugema hakata, siis ei saa alguses midagi aru. Kes ja mis toimub, see selgub kuskil umbes poole pealt… või isegi viimase kolmandiku pealt. Samal ajal on kogu aeg tunne, et mingi point peaks kogu selles segapudrus ju ometi olema… Ei olnud minu tüüpi raamat, kahjuks.
Mats Strandberg, Sara B. Elfgren "Ring" - Vampiiritapja Buffy, aga Rootsis ja mitmekesi. Isegi mingi Gilesi-tüüpi tegelane on olemas, Angelit ma selles raamatus veel ei täheldanud. Ilmselt loen ülejäänud osad ka läbi. Mitte eesmärgiga Angel üles leida, vaid niisama, kudulugemiseks kõlbab küll.
Berit Renser "Minu Indoneesia" - Minu-sarja üldisel foonil hea. Lugemiseks meeldis, kuigi minu jaoks jäi üles küsimus, kas seal Indoneesias (peale sisserännanud Lääne inimeste) mõni normaalne inimene ka on? No aga te teate, kui väga mulle üldse ei meeldi Aasia kultuur. Tänulik, et on raamatud, kust selle kohta lugeda, ilma et peaks ise kohale minema.
Indrek Hargla "Doanizarre udulaam" - selle suhtes oli mul algusest peale tunne, et olen seda kunagi lugenud. Olen vist jah. Taas ei jätnud mingit muljet, kuigi idee on hea. Eks ma olen neid ulmekaid ka juba liiga palju lugenud.
Hannas Kent "Matmisriitused" - vaat see oli täiesti minu tüüpi raamat. Mis siis, et noor austraalia päritolu autor kirjutas elust Islandil 19. sajandil - kuidagi nagu vastuoluline? Aga kirjutatud on hästi, ma arvan, et ajastut tabatud ka hästi ja kuigi lugu on sünge - kuidas saakski olla mitte-sünge lugu, mis lõpeb peategelase surmaga? -, on see raamat inimlikkusest ja asjaoludest. Palun veel (ainult et järgmises raamatus, palun, võiksid liiderliku mehe liiderdamised olla veel diskreetsemalt kirjutatud).

No comments:

Post a Comment