CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, June 25, 2018

Igatsus klanni järele

Ritsik kirjutas kunagi siin hõimust. Seda teksti üle lugedes leidsin oma tänased mõtted üles ja kommentaaridest kah selle, milleni kangast kududes jõudsin, aga… no ma räägin ka.

Mehe sugulastega kohtumine oli natuke põnev ja natuke rohkem kurb. Kuidas on elu niimoodi läinud, et lapselapsed omaenda vanaema ei tundnud… Aga üks vanem proua, ilmselt tolle perekillu matriarh, rääkis kellestki hoopis muust,meile igatepidi võõrast inimesest, kes olevat olnud oma pere kooshoidja. Patriarh siis. Ja kui seda vanaisa enam ei olnud, lagunenud ka suhted.

Minul oli Memm ehk Tädi Lonni, kelle ristinimi olnud hoopis midagi muud. Ega me temaga talvel-kevadel ei suhelnud, aga augusti lõpus said kõik Memme juures kokku. Igal aastal.Teine suguvõsaharu kohtus onu Hendriku ehk Järve Vanaisa juures (tema oli nii lõpmata tore, et ma olin ühtelugu tema lapselastele vanaisa pärast kade… siis ta lubas mul ennast Järve Vanaisaks kutsuda, elas ju järve ääres). Memm oli tasase loomuga, onu Hendrik konkreetsem. Tema ikka vahel ütles noortele, Kuidas Asjad Käivad. Mitte, et see palju oleks mõjunud, aga nojah… oli vähemalt öeldud ja seeläbi märk maha pandud. Nüüd pole neid kumbagi enam aastaid ja kummagi suguvõsaharuga suhtlemine on nullilähedane.

Tegelikult igatsen mina mitte niivõrd aeg-ajalt kokkusaavat hõimu, vaid ühise tule ümber koosistuvat klanni. Sellepärast on LeGuini Zove Koja idee mulle ka nii südamelähedane. Suur perekond, läbi mitme-setme põlvkonna, samas piirkonnas elamas… Umbes nii, et kui ümbrikul seisab A. Lepik Kastepealse külast, siis peavad Anna, Andres, Airiin, Anthony, Artjom ja Aasa-Lille Lepik kõik Ülle Lepiku juurde kokku tulema ja mõistatama, kellele see kiri nüüd oligi… ja pärast heade soovide ja sõbralike mõtetega igaüks oma talusse tagasi minema. Ei peaks isegi piirkonda valitsema, kuigi Vana-Björndali idee on hirmus ahvatlev, jätkuks niisama heast kuulsusest… et need Lepikud on sellised tasased ja töökad ja tõsiseltvõetavad ja neid on siinkandis kohe hästi palju. Või nojah, nagu baptistiliidus olevat veel paarkümmend aastat tagasi olnud, et kõik on omavahel sugulased… MN tuli Tartusse õppima ja märkis millalgi, et ma olevat tal ainuke sõber, kes ei ole lutsumaja perega suguluses. Näiteks.

Aga klannil peaks olema matriarh või patriarh. Keegi, kes puhtalt autoriteedi alusel armastavalt, aga konkreetselt ütleb, Kuidas Asjad Käivad, ja kes hoiab klanni koos. Minu vanaema vist natuke sedamoodi oli, mis siis, et tema klann üsna vähestest koosnes. Nagu vanaema Mahti ütles, nii oli. Eks enne teda oli tema vanaema Ann, kes ka asju korraldas… noorte abielud kaasa arvatud. Minu emal on veelgi väiksem klann ja seda pole temal kuigivõrd tarvis koos hoida… aga ta integreerib hoobilt perekonda kõik, kelle puhul see vähegi võimalik tundub olevat. Eks näeb, kas ja mis ulatuses ta seda siis enam teeb, kui meie lapsed hakkavad sõbrannasid vanaemale näha tooma.

Rääkides sõbrannadest… Võib-olla olen ma seda varem ka jutustanud, aga kordamine on teatavasti tüdimuse ema. Kui selgus, et meile tuleb kolm poissi ja ma olin natuke nukker, et tahaks ikka tütart ka, lohutas mind meie paljutütreline pastoriproua sõnadega: "Aga sa mõtle, kui hea ämm sa void oma miniatele olla!" Pärast natukest mõtlemist hakkasin ma juba ette armastama kõiki neid väikesi tüdrukuid, keda mulle võidakse ühel päeval miniaks tuua. Kui ma seda lugu kunagi sügistalvel Jõugu Juhile olin rääkinud… hakkas Patsidega Isik mõne aja pärast mulle koolimajas eriti armsasti naeratama. :) Eks ta on muidu ka armas tüdrukukene, aga tegelikult on 13-aastaselt natukene vara seda asja lõplikult ära otsustada.

Aga iseenesest… miks ei võiks siia meie juurde tekkida Klann? Põhimõtteliselt. Muidugi, klannid on pigem isetekkelised ja alati on oht, et keegi võimalikest liikmetest arvab, et klannielu pakub liiga vähe privaatsust… aga lõpuks ei saa seda tulevikuvõimaluste hulgast välja jätta lihtsalt sellepärast, et tänapäeva maailmas on sedasorti asi ebatõenäoline. Igasuguseid asju võib juhtuda. Ja matriarhide üks ülesanne on korraldada, Kuidas Asjad Käivad. Väljaõppel matriarhina korraldan nüüd, et homme hommikul oleks ühest masinast võtta puhtaid nõusid, teisest riputatavat pesu ja köögis väljapuhanud mamma, kes valmistab hommikusöögiks putru. Sest Asjad Käivad Nii. Eadööd.

0 comments:

Post a Comment