CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, June 17, 2018

Juubel, maasikad ja muud katastroofid

Selle nädala sisse on mahtunud kohe nii mitu ebaharilikku asja, et kõik muu pudipadi on nende kõrval täitsa ära kadunud. Pole nagu meeleski enam.

Õpetajale Lillede Viimise Päevast ma kirjutasin. Selle ja järgmise päeva eripäraks oli õudne hambavalu, mis olevat esmaspäevase juureravihetke - mul tehakse seda kuidagi sutsti ja sutsti - võimalik paratamatu kaasnäht. Mõtlesin, et tore küll, kästakse elada hetkes, aga kui see hetk on ainult hobuseannuse valuvaigistitega üleelatav, siis ma eelistan küll pigem unistada hetkedest, mil valu enam ei ole. Need hetked tulid ka täitsa märkamatult. Tänulik.

Kolmapäeval käis Lillebror koos oma Sõbra ja veel mingi portsu lastega raadiosaates osalemas. Teemaks piiblilood ja viktoriin. 

Reedel pidas Vanaema juubelit. Mina olin lubanud talle süüa teha - tegin kah. Päris suur jupp aega läks näiteks kurgivoltimise peale. Vanaema rõõmustas haapsalu salli (Vausabakiri 6) üle umbes sama palju kui minu poolt valmistatud plönnide üle nelikümmend aastat tagasi - ikkagi oma lapse näputöö. Kunstipäraselt volditud kurgid meeldisid talle kah, ja mud söögiasjandused, mis ma valmis nikerdasin. 

Samuti reedel saadeti Mees ja tema jutu järgi veel mitmed õpetajad niimoodi puhkusele, et sügisesest koormusest polnud keegi nendega rääkinud. Võimalik, et siin on ka vastus küsimusele, miks tolles koolis õpetajad nii sageli vahetuvad - õpetaja tahab kevadel teada, mis ulatuses ta sügisel palka hakkab saama ja mis klassidele tundide andmise eest ta tõenäoliselt seda palka saab. Oma õppealajuhataja ääremärkuste põhjal on mul jäänud mulje, et see asi ei ole sugugi niisama lihtne ja vajab ikkagi arutlemist ja kokkuleppimist. Oeh.

Laupäeval võtsin päeva vabaks ja läksin maasikapõllule. Oli ikka põld, vao pikkus mitusada meetrit. Põlluomanik oli natuke hädas, et korjajaid pole saanud, aga marjad küpsevad… Isekorjamise-maasikad maksid kaks eurot kilo. Umbes selle hinnaga oleme me neid turult ka ostnud, aga viimati olid nad sellise hinna puhul rändetaustaga ja juba mõnevõrra vormi muutnud. Mina korjasin ilusti, suured ja väikesed kõik ära, nagu oma kodus korjaks. Läksin natuke hoogu… 22 kilo sai. Sügavkülma võime nüüd ümber nimetada maasika-toormoosikapiks. Maasika-punasesõstramoosi (sest minevaastaseid sõstraid oli seal sügavkülmas ikka hulgi) ja maasika-rabarberi-banaanimoosi sai purki kah kohe palju. Lihtsalt maasikamoosi tarbeks ootab üks paras pangetäis veel suhkru all, ma ei jaksanud täna rohkem keeta. 

Pühapäeval olime kahe lapsega teel koju (Unistaja läks Laenulapsele laenulapseks), kui Ristmiku Tanklas ütles auto, et edasi tema ei sõida. Süüde läks sisse ja enam välja ei läinud, tuled põlesid, ventilator vuhises, aga motor ei töötanud ei võtmega ega ilma. Uus süütelukk ei pidavat ülearu palju maksma ega olema üle mõistuse keeruline vahetada, aga pühapäeva pärastlõunal… Mees jäi tanklasse puksiiri ootama (Jumal tänatud kaskokindlustuse eest), mina võtsin lapsed ja poekotid ja otsustasin, et meie hääletame kodu poole. Lillebror oli kohe nõus hääletama, kui keegi ainult ütleks, kuidas see käib. :) Noh, ma näitasin ette. Umbes kaheksandas autos oli lahke, tuttava näoga juht ja palju ruumi, hiljem arvasime ja kontrollisime kõikvõimsa Google'i abil, et see lahke juht võis olla ajakirjanik (hm, Google ütleb, et nüüd on miski muu asjapulk - no las ta olla) Nils Niitra. Või väga tema nägu inimene. Igatahes olen ma südamest tänulik, sest ta tõi meid otse koduväravasse, mis ei olnud teps mitte tema tee peal. Me oleme ise ka selliseid asju teinud, muidugi… kui võimalust on olnud. Mees tuli pärast õhtuse bussiga järele. Eks see auto pidigi homme remonti minema, aga plaan oli, et ta toob meid veel koju ja süidutab linna ja... Igatahes tore, et see ei juhtunud mul seal maasikapõllul, ma poleks üksipäini midagi osanud peale hakata. Homme saame hommikuse bussiga kah Linna mindud, asju ajama ja õppenõukogusse ja kuhu… ja mitte keegi ei pea kell kaheksa kohal olema, selleks ajaks nimelt bussiga meilt ei jõua. Nii et tegelikult on praeguse seisuga kõik hästi. 

Tänulik.

2 comments:

Kristiina said...

Kui väike on ikka maailm :) Ikka on keegi kellegi sugulane või koolivend või muul moel tuttav...

reet said...

Umbes nii. Eks see muidugi oleneb inimesest, minu ema jällegi püüab sihipäraselt iga inimese mõne oma koolikaaslase lapseks, õeks-vennaks või muidusugulaseks määrata ja ta ei taha kuidagi uskuda, et noh, näiteks Mehe senine ülemus ei ole tema klassiõe vend (vanus ei saa kuidagimoodi klappida), ja et inimestel võivad olla sarnased perekonnanimed ka ilma otsese veresuguluseta. Mulle tundub, et spontaanselt ja juhuslikult osutub maailm palju sagedamini väikeseks kui niimoodi sihipäraselt otsides.

Post a Comment