Nüüd õitsevad meil ka kibuvitsad ja jasmiinid

Või nojah, kibuvitste puhul need riismed, mis minevasuvisest lammutamisest ellu jäid.

Selle roikahunniku all kusagil… oli hulgaliselt kibuvitsapõõsaid. Nüüd on plats oluliselt lagedam. Tagaplaanil on näha meie veranda, mis on ehtne ja elus õnnetus, aga veel seisab ühes tükis. Pilt on muidgi minevasuvine, roikad - kuni 6 meetrit pikad roovilatid - on kenasti ära lindatatud.

Sel nädalal ei teinud me kuigivõrd põnevaid asju. Mina hankisin endale kohe esmaspäeval väikese vastiku viiruse ja elasin pühapäevani väikeste aspiriinikoguste abil. Ninas visiseb ja kurk on kibe ja kogu aeg on tunne, nagu oleks palavik, aga kraadiklaas sõimab simulandiks.

Arsti külastasime hoopis JJ kipsi asjus. Lastekirurg oli väga lahke ja näitas mulle röntgenipilti ka, isegi mina sain aru, et murd mis murd. Ei saa kolme nädalaga kipsist lahti, neli läheb ära. Kui hästi läheb.

Unistaja ja Lillebror käisid võistlustel. Unistaja sai neljanda, Lillebror kaheksateistkümnenda koha - eelmistel võistlustel jäi ta viimaseks, seekord olevat olnud 22 osalejat. Ilmselgelt on ta vahepeal väheke arenenud.

Mees veetis nädalavahetuse esikusse riiulit meisterdades. Me paneme sinna reisiraamatud ja atlased ja... ma ei tea, mida veel, sest reisiraamatuid ja atlasi meil nii palju nüüd kah ei ole.

Lugesin.
Mats Strandberg, Sara B. Elfgren  "Tuli" ja "Võti". Endiselt Buffy. Natuke liiga palju on klaver-põõsas efekti ja mis imeasja jaoks seda plikadevahelist armulugu raamatu jaoks tarvis on (peale poliitkorrektsuse), mina aru ei saa. Aga ühe kora kannatas lugeda küll.
Arundhati Roy "Ülima õnnelikkuse kogudus". Täpselt nagu "Väikeste asjade jumal" - alguses on lugu arusaadav ja saad aru, et hea raamat, hästi kirjutatud… ja siis liigub fookus hoopis eiteakuhu ja keskendub eiteakellele ja mitte midagi ei saa enam aru. Võimalik, et raamat inimesele, kes oskab sõna-sõnalt lugeda ja teab, kus India ja Pakistani piir täpselt asub… ja mis sealkandis 20. sajandil on toimunud. Mina ausalt ei tea. Niipalju kasu oli, et vaatasin atlasest järele, kus on Kašmiir. Siiamaani ma teadsin ainult, et kašmiir on lõng.
Caroline Eriksson "Kadunud" - veel üks klaver-põõsas raamat. Autor on vägivalla ja jubedusega natuke üle pingutanud, aga ma siin kurtsin vist alles hiljuti, et rootsi autorid mulle eriti ei istu. See pole õnnetuseks erand.
Carolyn Jess-Cooke "Kaitseingli päevik" - idee on huvitav ja kui mõned jubedused välja jätta, täitsa loetav. Jubeduste all pean silmas nii orbudekodu kirjeldusi kui asjaolu, et kirjastuseks on ERSEN...