Täna läks meil kooli kolm märkimisväärselt šikki noormeest - sest isegi khm, mõnevõrra lontis triiksärk on hulga soliidsem kui tavalised T-särgid - ja lõunat sõime perekondlikult restoranis. Ei midagi fäänsit, lapsed hääletasid üksmeelselt Chopsticksi meekana poolt, aga ikkagi midagi kuud kui kodune kotlet, eks ole.
Sinna vahele jäid lillepoe ummistamine, aktuste ootamine, aktused ise ja pärast aktust tunnistuste ema kätte hoiule toomine. Nimelt sadas meil siin üle aegade korralikult vihma ja me keegi ei tahtnud, et tunnistused läbi liguneksid. Kõik sündmused sujusid kenasti.
Tunnistustega oli asi nii, et Unistaja pälvis lisaks igavale tunnistusele ka kiituskirja, Jõugu Juhi ainuke "neli" oli ainsas aines kus ta ise tahaks väga viieline olla - matemaatikas, sest hooletusvead -, ja Lillebrori tunnistuse keskmine hinnang oli "oskad väga hästi". Sügisel me ei oleks päris niisugust olukorda oodanud, kuigi on olnud kuulda, et koduõppelt kooliminevad lapsed saavadki tihtipeale hästi hakkama.
Laste endi seisukoht oli, et koolis on tore (sest meitel ongi need kõikse paremad õpetajad ja nii edasi), aga tööd tegema peab rohkem kui koduõppel. Peab küll, juba aega kulub kooli peale rohkem. On leitud uusi sõpru ja kogetud mitmesegaseid olukordi. Igasugustel õppekäikudel ja eriüritustel pole ma suutnud üldse järge pidada, peamine on olnud õige laps õigeks ajaks õige rahasummaga õigesse kohta suunata. Õppekäigud ja eriüritused on asjaosalistele tavaliselt hästi meeldinud ja see on peamine. Rahaliselt on kooliskäimine muidugi mõnevõrra kallim kui koduõpe. Kui mõelda nii, et koduõppelastega on üks vanem pidevalt kodus, sissetulekut ei saa, aga kooliskäivate laste puhul on üks vanem automaatselt tööl ja saab vähemalt keskmist palka, siis oleks tõesti koduõpe kallim lõbu, aga mina ei võtnud endal koduseid töid koduõppe tõttu vähemaks ega Lillebrori kooliminekuga riigitööd juurde, nii et meie pere puhul oli koduõpe siiski odavam. Samas näiteks Ettevõtluskülasse ja igasugustesse programmidesse saabki ainult suure grupiga, aga Linna koduõppe-kogukond sedamoodi ei toimi…
Mina olen endiselt seisukohal, et Lillebror on liiga väike, et päris kõigega iseseisvalt hakkama saada. Ka suuremad lapsed unustasid meil üheksa-aastaselt asju, kippusid ise siia või sinna ära kaduma ja käitusid sotsiaalsetes olukordades… ebaküpselt, ütleme nii. Paraku on üksipäini koduõppel olla iiiiigav. Õnneks on nüüd taas kolm kuud aega Lillebrori kodustes tingimustes suuremaks küpsetada.
Soovi või vajaduse korral saaks kogu kamba taas koduõppele võtta ja minul on küll hea lootus, et laste teadmiste tase selle tõttu ei langeks. Koduõpe on asi, millega tuleb tegeleda teadlikult ja koduõppe enda pärast, mitte vahend lapse probleemide ignoreerimiseks. Seda viimast me oleme kah näinud, kes lähemalt, kes kaudsemalt… no üldse ei tööta. Olen tänulik, et meie variant ikka töötas. Kui me nüüd saaksime nad normaalset suvist lapse-elu elama ja ekraanide eest ära, siis… Siis oleks päris hästi.
No comments:
Post a Comment