Tegelikult ma loen ikka veel

Ilmselt oleks praktiline loetud raamatuid kirja panna mitte nädala lõpus, vaid enne, kui ma nad raamatukogusse tagasi viin.

Eelmisel nädalal läks nii õnnetult, et lausa kolm raamatut olid sellised, mille ma lihtsalt pooleli jätsin. Kolmandat ei mäleta praegu, aga üks oli Diana Wynne Jonesi "Howli liikuv kindlus", mis vaatamata paljutõotavale algusele läks üsna varsti tarbetuks seiklustejadaks - no kellele on vaja raamatuid, kus seigeldakse seikluste pärast? Ma ilmselt ei ole sihtgrupp. Teine oli Barbara Erskine'i "Fööniksi laps". Samuti, teema oli paljutõotav, 13. sajand, sugupuud, Wales ja puha, aga selgus, et tegevus hüppab umbes iga kahekümne rea järel teise kohta. Niisugust asja ei ole võimalik jälgida!

Läbilugemist väärivaid raamatuid oli tolles portsus kaks, aga taas ma ühte ei mäleta, ju see ikka ei olnud nii hea. Teine oli Eevi Ploomipuu "Möödunut meenutades", mille lugesin läbi peamiselt lugupidamisest autori vastu. Oli üks tõsine usuinimene, aga raamat oli midagi mud kui ma lootsin. Antud kontekstis oleksin eelistanud suuremat memuaaride osakaalu.

Seepeale läksin pahuralt raamatukogusse ja võtsin uue portsu, millest, nagu selgus, kannatasid kõik läbi lugeda.

"Pilet Utoopiasse", koostanud Arvi Nikkarev. Lühijuttude häda on selles, et nad on lühikesed. Muidu pole häda midagi.
Malin Persson Giolito "Vesiliiv" - ükskord ka üks rootsi kriminull, mis lugeda kannatab. Muidugi, kui vägivald ja roppused kõrvale jätta, aga neidki oli rootslase raamatu kohta meeldivalt vähe.
Jan Siegel "Prospero lapsed" - tegelikult olin ma seda kunagi varem juba lugenud, aga mäletasin, et üsnagi sümpaatne oli. Nojah, ülejäänud miljonite Atlantise-teemaliste raamatute hulgas ongi üsna sümpaatne lugu. Ei ole sümpaatne, et taas on avaldatud ainult esimene osa pikemast loost. Eesti kirjastused on seda ennegi teinud. Urr.
Lembe Mõttus "Minu Okeaania". Hästi kirjutatud raamat paikadest, kuhu minusugune eluilmaski reisida ei tahaks. Väga tore, et mõni hull neis paikades reisimas käib ja pärast veel kirjutab kah.
Linda Järve "Nooruse lugu". Oeh. Mulle meeldib Linda Järve blogijana, aga see raamat … Kuiv oli, noh. Üksikud mahlasemad lõigud ei päästnud üldist kuivikleivatunnet.
Nikola Scott "Minu ema vari". Lõpuks ometi avaldab Varrak selles sarjas jälle ka mõne sakslase. Ja lõpuks ometi jälle üks naisteromaan, mis ei ole täiesti ühemõtteliselt tobe. Kerge lugemine, jah, aga kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ei mainita terves raamatus kordagi ühegi mehe rinnalihaseid ega muid taolisi detaile. Mulle sobis hästi.