CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, July 26, 2018

Urr

Ma arrrmastan luuviljalisi. Ainult et nemad ei paista mind armastavat. Viimase aja kogemused: aprikoos, tavaline - mõni minut pärast söömist tundsin, et huuled lähevad paksuks. Peegel kinnitas, olidki paksud. Üks allergiatablett ja tund aega hiljem olid huuled jälle normaalsed, aga järgmist aprikoosi ma võtta ei julgenud. Huvitaval kombel ei olnud sama aprikoosi karbikaaslased mulle mitme päeva jooksul mingeid probleeme põhjustanud.
Ploom, öko - ei mingeid probleeme, hea oli, antagu veel.
Nektariin, tavaline, tund aega tagasi - ui, kuidas silmad sügelema hakkasid ja muu näonahk ka. Jälle allergiatablett põske, aga nii ei saa ju elada...

Ilmselt tuleb ära oodata, kuni sel kevadel istutatud aprikoosipuu kandma hakkab. Siis enam ökomaks minna ei saa, eks ole. Küllap see viga kommertspuuvilja pritsimises on.

Ikkagi urr.

Tuesday, July 24, 2018

Pirn ehk Peki-Heini saladus on paljastatud

Kohtusin täna ühe armsa vanaprouaga, keda pole ammu näinud. Tema esimesed sõnad mulle olid: "Sa oled juurde võtnud."

Nojah, olen küll, tunnistan...

Vanaproua ohkas seepeale õnnelikult:"Seda ma muudkui palvetan jah, et sa paksemaks läheksid, kolme lapse ema peab ikka väheke kobedam olema.."

Nojah.

Ta võiks mulle siis iselaienevaid riideid kah palvetada, aiatööpükstega alustades. Kitsas on!

Sunday, July 22, 2018

Üks nädal, mille sisse mahub nii palju

Hirmus palavus. Teate, millest saab aru, et õhuniiskus on vale? 29 kraadiga peaks juulitaevas olema sügavsinine, isegi kergelt lillaka tooniga, aga meil siin on ühtelugu helesinine nagu maikuus. Sellepärast on ka väljasolemine nii väsitav. Ei saa üldse aru, kuskohast see niiskus õhku tuleb, vihma antakse nii tilkhaaval, et lausa hirmus. Igatahes loodan ma, et pekikiht kahaneb ka kohutava higistamise abil.

Mis puudutab pekikihti, siis perekondlikult Suures Järves ujumas käies tuvastasin, et on aeg hankida ontlik trikoo või tankini-tüüpi asjandus. Kaks aastat tagasi ostetud bikiinid on, mnjah, napiks jäänud. Mitte et see kedagi esialgu häirima peaks, aga endal on parem tunne, kui ei pea avalikult pekki lehvitama. 

Muidu oli Suures Järves ujumine imetore, vesi oli just minu tüüpi soe (nagu vannis) ja rannas oli peale meie veel viis inimest, sealjuures mitte kõik korraga. Eks ta üks kivine ja kõrvaline koht oli, aga meile just sellised sobivadki.

Olime paar päeva moodne perekond üheainsa lapsega, sest suuremad poisid olid juunioride laagris. Seal oli väga tore, ainult et Unistaja sai arvatavasti herilaselt nõelata. Tundub aga, et tegu oli mingi vähemmürgise isendiga, nõelamine andis tulemuseks ainult suure ehmatuse ja kerge paistetuse. Ülejäänud laagriga jäid poisid vägagi rahule.

Keetsin mustsõstramoosi ja punasesõstramarmelaadi. 

Organiseerisime (suure O-ga) meie puhkust. Tuli välja, et sõber W. ka Organiseerib suure O-ga. See tähendab, et meie aeg Gummersbachis saab olema sisustatud ühelt söömaajalt teisele jooksmisega. Vähemalt kaheksa aastat tagasi Organiseeris W. (mõnevõrra kiilas, vuntsidega, südamlik ja armas pikk kiitsakas vanahärra) meid niimoodi ära, et lastel jäi mitu korda lõunauni tegemata… Kaheksa aastat tagasi oli Lillebror 15-kuune ja Unistaja neljaseks saamas, kujutage ette, mis tramburai meil õhtuti üleväsinud lastega toimus… 

Kaheksa aastat tagasi said W. lilled igatahes põhjalikult ära kastetud. Ilm oli umbes selline nagu praegu.

Enne puhkust oli vaja kududa üks vaibatellimus. Kliendi materjalist. Sooviti sinist… materjal oli kollane, roheline ja suts punast ka. Jõudsime siiski kokkuleppele, et sinist siit ei tule. Tuli selline tumeda laudpõranda vaip, ekstra ergas.

Tuesday, July 17, 2018

Lugu ühest plekist

Meil siin juhtus.
Jogurtikook vaarikatega
ja püksid. Sellised heledad.
Üks laps sõi teleka ees.
Punaselt toolikattelt
ei paista mahakukkunud vaarikas
välja.
Heledate lühikeste pükste tagapoolelt aga vägagi.
Eriti kui
tegu on ainukeste lühikeste pükstega.
Meil siin pole ju ammu
sooja suveilma olnud.
Lähenesin valgendiga.
Ei midagi.
Pesuvahend pesi
ülejäänud püksipinda.
Õhtuhämaruses nööril
paistis lillatooniline plärakas
vägagi välja.
"Mh," mõtlesin.
"Mustikaplekile mõjub sidrun.
Seda pole.
Ehmataks plekki äädikaga, see ka hapu."
Äädikas avaldas plekile muljet.
Hetkega
tõmbus ta leekivroosaks.
Siis kadus.
Mingi keemiavärk ilmselt.
Täna käisid püksid
Peipsi järve ääres
ja keegi ei teadnud,
et veel eile
oli neil ebasündsa paigutusega
plekk.
Igaks juhuks ostame homme
poest
ühe paari pükse veel.
Kes teab,
millal jälle mõni vaarikas juhtub.

Monday, July 16, 2018

Võta päikest, söö marju...

Ehk maaelust siin ja täna ja praegu, täiesti ilustamata. Üks tuttav kunagi imestas, et sul seal maal ju nii mõnus, võtad päikest, kui tahad, sööd marju, terve päev teed, mida tahad, vaat temal linnas on nii palju tegemist, et pole aega hetkekski maha istuda.

Päikest saaks siin võtta küll, paistab ja puha. Ainult et päikesepiste antakse arvatavasti tasuta kaasa, väljas on 29 kraadi varjus. Lisaks päikesepistele pakutakse suuremas koguses parmuhammustusi, nii tavaliste kui hiidparmude poolt. Hiidparmu õiget nime ma ei tea, aga üks kole elukas ta on küll.

Marju saab süüa ikka, jah, palun! Eks needki tuleb põõsa otsast kokku koguda ja teinekord juhtub, et põõsa otsas on neid märgatavalt rohkem, kui korraga ära süüakse. Siis keedab viisakas inimene moosi või täidab sügavkülma või midagi. Tundub nii, et see ei juhtu iseenesest, aga noh, me oleme ju maal, mis vaev see ikka on.

Kui terve päeva jooksul teha eimidagit, eks siis püsivad suuremad lapsed ja mehed isegi elus ja mõnikord ka koristavad. Väikelaste puhul on minu kogemus, et need vajavad ka maal oma elus pidevat assisteerimist ja tegelikult ei kao ei tolm ega umbrohi iseenesest mitte kuhugi, olgu maal või linnas.

See minu kunagine tuttav, tegelikult üsna naiivse jutuga inimene, ei tulnud ilmselgelt selle peale, et ka maal tuleb maksta elektri ja poest ostetava toidu ("Aga te saate ju siis omad kartulid?" on meie käest kohe paljud särasilmi küsinud - mnjah, me tahaks lisaks kartulitele näiteks juustu ja suitsuvorsti ja avokaadot ka süüa) ja näiteks uute kingade eest, järelikult tuleb teha tööd. Võib juhtuda, et maal elades tehakse tööd kodust, ka suvel.

Aga et meil naabreid enamasti näha ega kuulda ei ole, mustika- ja kukeseenemets paari minuti kaugusel asub ja tööle sõites regulaarselt metskitsi näha saab, on küll linnaelust täitsa erinev ja minu meelest palju parem.

Hetkel tegeleb maainimene Mees meile Amsterdami parkimiskoha otsimisega (võimatu missioon, aga ta vähemalt proovib), maainimene mina võtan hoogu, et mustsõstrad lõpuni korjata - täna õhtul keedetakse meil taas moosi - ja maainimesed lapsed teevad küll tõesti, mida tahavad, mängivad eilesaadud veepüssidega. Aga see peaks suvel palava ilmaga olemagi poisslaste loomulik olek, või kuidas?

Ma nüüd lähen parme toitma, õnneks on jäänud vähe korjata. Punased sõstrad võtan mõnel järgmisel päeval ette.

Edit õhtul: kilo musti sõstraid ja õige mitu parmuhammustust hiljem leidsin endal kuklast pluusi alt kaks (2) puuki ronimas. Kesse käskis mul vana õunapuu alla kõrgesse rohtu minna, seal pole keegi umbes kolm kuud käinud… Niidetud alade peal meil puuke reeglina ei ole. Käisin siis nii päris- kui kujuteldava sügeluse pärast keset päeva duši all ja parem sai. Praegu niidavad maainimesed mehed ja poised muru ja maainimene naine keedab mustsõstramoosi. Maaloomad kassid vedelevad kuskil kasside palava ilma kombel. Maalinnud pääsukesed lendavad rõõmsalt ringi, kõhualused valged ja sabakuued klanitud, toonekurgede kolm poega kaklevad pesa otsas nagu lapsed ikka, konnad põgenevad niiduki eest, aga rukkirääku ma vist ei olegi ammu kuulnud, kas ta peaks praeguseks juba vait olema? Muidu ta ikka rääksub meil pool suve.

Sunday, July 15, 2018

Flow

Nii vist nimetatakse olekut, kus saab lihtsalt kulgeda ja mingit paanilist kiiret ei ole.

Tahan, keedan hommikusöögiks putru… tahan, ütlen perekonnale, et valige igaüks ise, mida olemasolevast toidust sööte.

Tahan, lähen metsa mustikale… tahan, teen lõunauinakut.

Ei lase ennast segada ei poola taimetoitlastest ega asjaolust, et autoparandusest hirmus vabandava häälega öeldakse, et ups, teie autole saadeti poest vale jupp ja täna autot tagasi ei saa… Täiesti triviaalne detail, muide. Ja selle tulemusena jääb käimata üks kohalik potsentsiaalselt kasutoov laat, sest kogu vajaminev laada-atribuutika on koos kõnealuse autoga töökojas pantvangis.

Flow, noh.

Tegelikult me tegime asju ka.

Mina keetsin kümme liitrit vaarikamoosi, olles selle tarbeks eelnevalt materjali Vanaema võpsikust korjanud. Hea moos sai, aga vedelavõitu, ma ei kasuta moosisuhkrut ega igavese keetmise tehnikat, pealegi on 27-kraadise õuetemperatuuri puhul pikaajaline moosikeetmine üpris ebamõistlik teghevus, palavaks läheb, sest see pangene pott käib ju ainult puupliidi peale… Mõttepaus. Jah, me päriselt ka kütsime moosi pärast keset kuuma suve pliiti.

Jõugu Juht veetis muist nädalast oma tulevases toas seina krohvides, aga ka tema võttis asja väääääga rahulikult.

Unistaja oli ühel päeval terve päeva üksi kodus. Pärast olid tal silmad jõllis, aga huvi ekraanide vastu endiselt suur. Oeh.

Lillebror viis oma potitomatitaimed õue ja kastab neid nüüd igapäevaselt hoolega. Taimed teevad ka usinasti tomateid.

Mees niitis peamiselt muru nii kodus, kui ilma lubas, kui ka kirikus. Nädala algusepoole veetis ta küll peamiselt arvuti taga pusletades, kes koguduse laagris kuhu tuppa saab ja kas üldse saab. Nimelt oli juhtunud täielik ülebroneerimine, rahvast palju ja baptistiliidu suvemajas ei olnud enam kohti. Mina õpetasin kõrvalt, et see on lapseootel ja see pensionär, tuleb kindlasti voodikoht leida… Eks me hiljem pastori kaatee käest kuuleme, kas sobis.

Lapsed käisid korra ujumas, rohkem me ei viitsinud neid vedada, aga selle kompenseerimiseks tegime täna Unistaja sõnul väga mõistliku ostu - noh, Juku poes olid suured veepüstolid soodushinnaga… Lapsed olid väga rõõmsad.

Katra on, et tuleval nädalal saab flow otsa ja tuleb hakata taas tempot üles kerima, sest tulekul on juunioride laager ja ühe vaibatellimuse täitmine ja Gummersbach ja Amsterdam ja... Ja siis tahaks veel mõned päevad Kuurortlinnas ka puhata, paluks ka augustisse mõned palavad, meretuulised päevad.

Ma olen tegelikutl raamatuid ka lugenud, aga küllap see ütleb midagi nende kohta, kui ma kaks nädalat hiljem enam ei mäleta, mis need olid. Mõned avaldasid siiski muljet.

Dan Brown "Da Vinci kood" - lugesin teist korda elus, tahtsin lihtsalt mälu värskendada. Väga usutavalt kirjapandud valeõpetus, mud pole selle kohta öelda. Näiteks pildi "Madonna kaljukoopas" kirjeldus on nii veider ja vale nurga alt esitatud, et see ise on juba tõestuseks, et raamatut ei maksa tõsiselt võtta. Kui palju neid muidugi on, kes viitsivad raamatus esitatud kirjeldust sõna-sõnalt lugeda ja samal ajal pildiga võrrelda, on iseküsimus. Eks selle peale autor vast loodabki.
Rosamunde Pilcher "Talvine pööripäev" - seda lugesin kah juba mitmendat korda. Absoluutselt ebausutavalt palju sündmusi ülilühikese aja jooksul, aga kui välja arvata kõik need katastroofid, mille tagajärjel kogu seltskond omavahel kokku saab, on tegu äärmiselt sõbraliku ja lootusrikka raamatuga. Eks ma lootusrikkuse pärast Pilcherit loengi.
Suzanne Collins "Näljamängud" - ka seda olin kunagi natuke diagonaalis lugenud, nüüd lugesin korralikult, sest JJ soovis lugeda ja ma arvasin, et mulle ka sobib. Sobis. Laste laagrisolemise ajal vaatasime kolm esimest filmi ka ära, mind tõsiselt hämmastas nende raamatutruudus.
Siri Pettersen  "Odinilaps" - norralased kohe oskavad raamatuid kirjutada… või on asi selles, et erinevalt inglise keelest ei oska norra keelt umbes nagu kõik inimesed ja norra keelest tõlgitakse ainult tõeliselt häid raamatuid? Esialgu ajab küll segadusse, mis sabarõngad ja Riitus ja Kolkagga ja värk… aga pikapeale tuleb arusamaine ja kirjutatud-tõlgitud on nii hästi, et algne segadus mitte ei peleta, vaid köidab. Kui ülejäänud osad ka vähegi sama head on, tahan neid kõiki osta.
Hallie Ephron "Vana naise lugu" - kriminull, aga mitte päris. Servast naistekas, aga kindlasti mitte tüüpiline. Igatahes on mul hea meel, et Vandel ära pääseb ja kui ma kunagi igivanaks peaksin saama, tahaksin olla Mina moodi.

Saturday, July 14, 2018

Salat, millest ma võiksin elada suve lõpuni

Salat on iseenesest üleüldse peatoidus… koos toorsuitsusingi, küpsiste ja põldmarjajogurtiga. Kui nimetada ainult mõnd minu lemmiksöökidest. Aga see salat... on maailma lihtsaim ja sealjuures ikka täiesti imeline.

Tarvis läheb paar tomatit ja jupp kurki, peotäis tavalist lehtsalatit, teine rukolat ja rohkem tilli, kui Mehe meelest mõistlik on. Haki kogu seltskond kaussi, lisa natuke feta-tüüpi juustu. Riputa soola, loputa peale oliiviõli ja palsamiäädikat (Coopi oma käib küll, ilmselt ei ole see parim võimalikest, aga minu maitsemeel küll nii terav ei ole, et vahet teha…). Sega. Söö. Kui sa ei ole oliiviõli, palsamiäädika ja fetaga palju süüa teinud, katseta esialgu natukehaaval, mina ausalt ei tea, kustmaalt teiste inimeste õlitaluvus läheb. 


***
Ma olen küll kohanud arvamust, et retseptis tuleks ikka kõik kogused täpsed anda, aga suuremat osa sööke tehakse ju tunde järgi… ja näiteks Jamie Oliveri retseptides on minu maitsele reeglina liiga palju teravaid ja intensiivseid maitseaineid, ei ole mingi väärtus see retseptitruudus, kui toit pärast süüa ei sünni. Nii et võtame köögis ikka edasi maitseainekoguseid pii korda pöial ja rõõmustame, et maitseb. Muide, küpsetamise puhul see ei kehti, jahu ja küpsetuspulbri omavahelisest suhtest on kasulik kinni pidada, muidu tuleb kook teistsugune… aga see ei tähenda veel, et ta hamba all karjuma peaks. 

Monday, July 9, 2018

Kuri

Eile juhtus selline vastik lugu.

Istusin südamerahus Espaki ees autos, ootasin, millal Mees poest välja jõuab, ja kudusin. Mis sa ikka niisama vahid, eks ole. Paremat kätt peatus üks hõbehall katkise põrkerauaga kaubik, Maanteeameti andmetel* Citroen nimeks. Ahah. Äkitselt… KOLKIMINE. Vastu autoakent. Kui ma jälle hingata sain, vaatas akna taggant vastu - vabandage - klassikalise vene filmi Ivaanuška nägu mees, irvitas ja astus poe poole.

No teate.

Kui Ivaanuška poest tagasi tuli, astusin autost välja ja nõudsin aru, milles oli problem? "Äää… mmm... ma siin tahtsin nagu tähelepanu, et teie siin heegeldate!"

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Mida iganes ta selle omapärase lausega mõtles, mina ise panen vägagi tähele, kui ma koon, aga mida ma omas autos teen, pole kindlasti mitte ühegi möödakäija asi. Pealegi ei ole kudumises mitte midagi sündsusetut. Isegi rumala näoga** mehed peaksid oskama käituda, eks ole. Tegin Häält.

Pärast paari minutit kirjeldamatut ülbitsemist Ivaanuška poolt ja Häält minu poolt ("Teie EI ÜTLE mulle sina!") hakkas Ivaanuškale midagi kohale jõudma. "Ehmatasin teid või?" Lausa alalõug vajus töllakile.

On muidugi võimalik, et Ivaanuška maailmataju ei ulatugi selleni, et võõra autoakna pihta KOLKIMINE võib autos istuvale inimesele olla kuidagi häiriv või lausa ehmatav. On ka võimalik, et mitte keegi pole talle kunagi varem öelnudki, et ta ei tohi teha, mis parajasti pähe tuleb. Teoreetiliselt on ka võimalik, et ta pole kunagi kuulnud südamehaigetest***, keda ei tohigi ehmatada. Mõni inimene suudabki mitukümmend aastat elada ega märka üldse, et ühiskond on ka kusagil olemas. Aga ikkagi...

Õrr.

Muidugi, minul läheb see asi varsti meelest, aga Ivaanuška on kardetavasti edasi… kole.

__________
*ma vaatasin autonumbri igaks juhuks järele ja kontrollisin Maanteeameti lehelt üle. Teile praegu ei ütle, mis selle ülbitseja number oli, esialgu ei raatsi, küllap see mees vaimust vaene oli.
** inimerne pole küll ise oma näojoontes süüdi, aga ma olen näinud ka karikatuurselt inetute näojoontega inimesi, kelle üldise meeldiva oleku taustal ei pane viltust nina tähelegi. Ivaanuška näol oli aga mina-olen-mõnus-mees-teen-mis-.tahan ilme, see teeks ka Adonise koledaks.
*** tänu Jumalale, seekord ei löönud ehmatus mul südant pooleks päevaks kapitaalselt rütmist välja nagu mõnel puhul varem. Aga kui südamelihas oleks endiselt põletikus, siis…

They don't eat no meat!

Taimetoitlastest sohvasurfaritega on mul ennegi probleeme olnud. Iga kord, kui tuleb külla keegi, kellel on mingi toidualane erivajadus, teeb mu aju kriiiiiiiiks ja tekitab küsimuse, mida ma talle taevapärast süüa annan?

Riiulitäis kokaraamatuid ei aita selles olukorras kohe põrmugi, sest aju tegi kriiiiiiiks.

Meie praegune külaline on kuueteistkümnendast eluaasast peale olnud budist, tähendab, ei söö liha, lehvitab eemale sääse - et see siis kedagi teist hammustaks, eks ole -, on saanud vähem lapsi, kui tahtis, sest tema mees - ka hirmus öko ja ideedega - olevat seisukohal, et vastutustundlik oleks lapsi üldse mitte saada… Oeh. Lapsed on looteeast saadik taimetoitlased ja ühe lapse puhul, ma kahtlustan, on see viinud ka arenguhäireteni, tähendab, selle põhjal, mida ema rääkis. No ma ei hakanud talle ütlema, et niisugused asjad võivadki juhtuda, kui beebi emaihus mingitest ainetest ilma on, mis see enam aitaks. Taimetoitlastest lapsed aga ei söö puuvilja. Ega umbes pooli aedvilju. Teraviljast aktsepteerib ema peamiselt tatart ja miskeid tõlkimatuid Aafrika teravilju, leib ja selle sugulased on pahad-pahad. Me jätsime saladuseks, et koogi sisse läks ka kõrvits, siis lapsed sõid, muidu poleks nad seda söönud. Ema ise ei söö paprikat ega küüslauku, näiteks, järelikult ei söö lapsed ka. Ahjaa, piimatooted ka ei sobi, ma koogivormi määrimiseks võid kasutasin, aga lehmapiima tarbimine pidavat diabeeti tekitama, väitis proua poolatar. Oeh veel.

Lühidalt: ma ei mõista sedasorti inimesi kuigi hästi. Õnneks lähevad nad homme kuhugi mujale taimetoitlasteks ja täna olid päeval ära, siis me sõime täiesti tavalisel moel vorstikesi. Muidu on üpris kenad inimesed, armastavad kasse ja raamatuid.

Selle sohvasurfamisega kohtab ikka igasugust põnevat rahvast. Kui me Linnas elaksime, siis oleks ilmselt veel põnevam. Ma võtaks kõik kitarriga trubaduurid ja seljakotituristid hea meelega vastu, neil tavaliselt toidualaseid erivajadusi ei ole. :)

Sunday, July 8, 2018

Laat, laagrid ja muud katastroofid

Praegu ongi möödas enamik keerulistest olukordadest, mis sel nädalal kõik omavahel puntras koos olid. Lapsed on laagritest tagasi ja oma tuppa kupatatud, laat on möödas ja poola sohvasurfipere on kah üpris normaalne, kui välja arvata, et nad on peamiselt jahutoidulised.

Jõugu Juht oli laagris Saaremaal, hankis endale paar uut sõpra, uuendas suhteid vanade sõpradega ja kaardistas, kes kellega käis. Käimisi olevat olnud.

Unistaja ja Lillebror olid vibulaagris ja selle järel võistlustel. Unistaja tõi koju pronksmedali ja mainis, et võiks ju olümpiale sihtida… vaatame seda asja. Tubli on ta küll, jah. Laagris oli Unistaja jaoks kõige põnevam, et söömas käidi baaris, sate aru, baaris… ja Lillebror jällegi meenutas igatseva häälega laagrimaja naaberaeda, kus kasvasid nii-nii suured peiulilled…

Mees astus uuesti ülikooli. Olevat punktide põhjal pingereas kolmas. Veel sai Mees (aga meie ülejäänud kah) ootamatult kingituseks muruniitja. Uus mänguasi, ilmselgelt. Seda katsetada pole veel aega olnud, sest laaaaat oli.

Mina tegutsesingi peamiselt laaaaada asjus ja keetsin natuke kompotti ka.

Laat oli praeguse tunde järgi mõttetu. Seda ütles ka üks teine kaltsuvaibakuduja, et igal aastal pidavat müük viletsamaks minema. Tõsi, meil juhtus ka lausa kaks imet paarikümneminutise vahega - üks tütalaps tuli, vaatas, helistas emale ja kutsus ema vaipa ostma. Ema tuli ja ostis kah, kujutage ette. Ja teisega oli jälle nii, et Mees käis ekstra üht vaipa kohale toomas - sest kogu sortiment, vabandage, Opel Corsa peale ei mahu - ja inimesed, kelle jaoks see vaip toodi, tulidki tagasi seda vaipa ostma. Muidu on ikka nii, et kes lubab tulla, see ei tule, ja kelle jaoks pingutad, sellel on ükskõik… Inimesed on ikka ilusad ja head ka. 

Mitte nii ilusatest ja headest oli selline lugu, et üks kesklinna valvejoodikutest tuli ka sel laadal tüütama. "Ma otfin prluuti," teatas kakerdis mulle usalduslikult, džinnipurk näpus ja ise kergelt kõikudes. Vastasin, et pruute mul pakkuda ei ole, otsigu mujalt, kakerdis tõstis võidukalt sõrme: "Kes otfib… see leiab!" Oeh. Kuna onku ei tahtnud ära minna, tegin Häält: "Te olete ju purjus, minge palun ära!" "Ma ei ole purljuf. Ma olen. Eba. Kaine," teatas kakerdis akadeemilise tooniga. Lõpptulemusena helistasin ma politseisse… aga päriselt ära viidi onku (kahe G4Si neiu poolt, mis talle kindlasti meeldis) alles järgmisel hommikul, siis oli ta džinni asendanud Laua Viinaga ja - põrandakilpkonnade müüja sõnul - pakkunud lahkesti pudelist lonksu kõikidele, kelleni tuigerdada suutis. Sellel vaesel mehele oleks kindlasti palju rohkem sõpru, kui ta joomise maha jätaks… 

Thursday, July 5, 2018

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Siiani on üle keskmise hea päev olnud, väärib üleskirjutamist küll.

Hommikul ärkan kohe mitu korda liiga vara - Mehel on tarvis kella pealt Linna minna, see teeb närviliseks ja rahutuks ja rikub une ära. Õigel ajal ärkan kah, kohv, sai. Riputan välja öösel pesnud pesu.

Autos paneme paika PLNi, kes kuskohas mida teeb. Mina lähen Vanaema ja Vanaisa kodu juures maha, Mees sõidab asju ajama, oma kella-pealt asja ja muid kah.

Vanaema on taas natuke ärevuses ja küsib, kas Jõugu Juht ikka tuleb täna Linna…? Ema, ta on laagris. Üleeile alles läks, laupäeval tuleb tagasi… Mh, ega mina ei teadnud, kui kauaks ta sinna jääb!

Nojah, Saaremaale minu meelest üheks ööks laagerdama ei minda. On kuidas on, all aias on igatahes pöörane vaarikauputus ja sellega tuleb kohe midagi ette võtta. Riietun uutesse aiatööpükstesse (päritolu: kaltsukott, olemus: meeste ülikonnapüksid, sedasorti kraami tuli ükskord sõbralikust põhjarannikupoest kohe suur kotitäis) ja laenana Vanaemalt tennised. Kõlbab küll.

Vaarikad vajavad mõningast harutamist, harutamise käigus lendab vasakule ja paremale tigusid. Märg on, jah, tigudele meeldib. Nii paksult marju täis vaarikapõõsaid pole ma vist elu sees näinud. Korjan… ja korjan… ja korjan. Kui ämbrisse enam ei mahu, korjan kannu sisse. ja teise kannu sisse. Ja kuhugi veel. Lõpuks jääb põõsaste otsa umbes üks liiter, sest ma enam ei viitsi ja marju pole kuhugi panna. Niiehknii on kahe päeva pärast uus ämbritäis küps. Kirsipuu vajab samuti menetlemist, sealt tuleb üks väikese silmapesukausi täis marju ja teist niipalju jääb puu otsa küpsema.

Vahepeal on saabunud Mees, Vanaema kaasa võtnud ja poodi sõitnud. Just siis, kui ma korjamise lõpetan ja jälle inimese moodi riided selga saan - pluusi peal on vaarikaplekk, aga vast keegi ei märka -, jõuavad nemad ka poest tagasi. Jagame marju, meie same ämbri ja kausi, Vanaema ja Vanaisa paar peotäit kirsse ja neli-viis liitrit vaarikaid. Ega nad rohkematega midagi teha ei jaksaks kah.

Käime Mehega raamatukogus ja poes. Poodi jõudes tunnen ekstra suurt väsimust, sest vabandage, ma olen neli tundi marju korjanud, ja otsustan vaarikatest vabaneda. Üks telefonikõne hiljem sõidame Helesinisesse Nurgamajja* ja saame ämbritäie vaarikate vastu tassitäie väga head kohvi pluss paar tundi meeldivat vestlust väga armsate inimeste seltsis. Kohvi, muide, valmistab MJ, kes muuhulgas harjutab ka kohvikunsti. Minu tassi peale joonistatakse lill, Mehele Opeli mark ja K.-le lumetorm. :) TH ajab kusagil oma asja, BL on külas ja HS magab, nagu hästikasvatatud kaheaastased ikka keset päeva teevad. Vaarikaid lubab K. panna sügavkülma, et hiljem valmistada BL-nimelist kooki, ja MJ vihjab igatsevalt: "Mooosi…" Eks need seal ämbri põhjas on juba paras moos küll.

Koju jõuame kella kuue ringis. Õuudne! Aga kena oli ka. Sööme midagi. Käin korjan ära meie noore puu kirsipeotäie ja kausitäie maasikaid. Toon garaažist sisse mõned purgid, sest kirssidest (vabandust, K, neid oli tõesti vähe, aga ma luban, et ükskord on meil palju kirsse ja siis ma jagan neid ka) tuleb teha kompott. Saadan K.-le kirja Saksamaa teemal. Tuli nimelt välja, et võib-olla kulgeme seal kuu lõpus samal ajal, aga nemad liiguvad püsti- ja meie ristipidi, kui kaarti vaadata.

Mees teeb pliidi alla tule, kirsid mahuvad täpselt nelja väikese purgi sisse ära. Siirup. Kuni kompott veevannis kobisemahakkamist ootab, sõlmin kuus meetrilaiust vaipa. Homseks jääb puhastamine, mõõtmine ja hinnasildistamine.

Purgid lähevad kinni, võimalik, et täna näidatakse veel telerist kah midagi. Homme hommikul ei helise meil ükski äratuskell!

Tänulik.

Wednesday, July 4, 2018

Kuidas nad läksid ja mis edasi sai

Kaks aastat tagasi käis Minemine nii.

Päev enne Suurt Minekut pakiti kotte. Mõni poisslaps sahmis mitu korda edasi-tagasi, enne kui pakkiva lapsevanema poolt nõutud riideese kotini jõudis. Mõni poisslaps sai koti kohe esimese korraga kokku. Pesuvahendite vajalikkus tuli vastutavale lapsevanemale meelde õhtul kell üheksa - noh, parem hilja kui üldse mitte.

Suure Mineku hommikul pakkis Jõugu Juht auto peale telgi, magamiskoti, madratsi, koti toidunõudega ja oma riiete koti. Unistaja ja Lillebror läksid spordilaagrisse, sinna jätkub ühest pungil täis kotist küll. Ilma igasuguste musitamiste ja muude tegevustega panime Unistaja ja Lillebrori Vanaema juures autost koos kottidega maha, nende laagribuss pidi minema lõuna paiku sealt lähedalt.

Lisaks Jõugu Juhile korjasime peale Laenulapse ja kaks rulli elektrijuhet - JJ tulevases toas tuleb juhtmeid asendada. Khm. Tegelikult toimub muidugi elektrisüsteemi ümberehitamine, sest juhtmed aastast 19xx on krohvipealsed ja ilma maanduseta ja üldse, aga igaks juhuks nimetame neid töid asendamiseks ja parandamiseks.

Tagaistmel vesteldi värvipimeduse ja arvutimängude teemal. Pärnust ostsime burgereid ja JJ-le hambapasta, mis pärast õnnetute asjaolude tõttu siiski minu kotti ununes. Sadas vihma, mis oli õnnetu asjaolu number üks.

Sadamas tekkis kõigepealt küsimus, kuhu ja kuidas siin pargitakse. Kuhu kodinatega minna, polnud küsimust, üks maja seal oligi. Majast väljus poisse pikisilmi oodanud Semu ja alustas kohe vestlust mingitel olukorraga mitteseotud teemadel, mistõttu pidin ma Laenulapse ja JJ peale Häält tegema, et nad autost kotte kah välja tõstaksid. Hääl ei olnud tegelikult väga vali, oli niisama konkreetne.

Selgus, et telk* oli kuidagi väga lahtises olekus. Telgi pakkimine oli olnud JJ ja Laenulapse vastutusel… "Aga see oligi nii, kui seda kokku panime, ja me ei saanud neid pulkasid enam väiksemaks, ja me arvasime, et see nii käibki…" Järgnes performance teemal "Pahur naine pakib telki". JJ vaatas, silmad rõngas peas. Siis… hakkasin tutvuma ülejäänud kodinatega. Vihmakile… ja ühe hoopis muu telgi kott… ja üks liivavorm???? "Mh," tegi JJ, "selles kotis olid nad niimoodi, ega me rohkem sisse ei vaadanud…"

!!!!!!!!!!!!!!!

Muidugi, laps ootab vanematelt ikka mingeid imesid, näiteks asjade ärapanemist nii, nagu nad peaksidki olema. Meie puhul on see küll lootusetu mõte.

Järgnes uus performance teemal: "Pahur naine ja pahur mees pakivad telki ja vihmakilet".

Kotte ja pudinaid sai korraga kohe vähem. Sadamahoones viibis lisaks meile veel umbes viiskümmend last pluss paar nõutu olemisega täiskasvanut. Kohalesaabumise aeg oli ammu täis, aga kus on laagrikasvatajad, kes kamba kirja panevad, üle loevad ja hanereas praamile suunavad?

Kell oli umbes viisteist, aga võib-olla kakskümmend minutit ettenähtud saabumisajast üle, kui saabus auto pundi noortega, kes olid laagrikasvatajate vurhvi ja kohe varsti ka selleteemaliselt häält tegid. Kõik see laps võttis koos kodinatega ukse juurde rivisse ja ukse vahelt hakati läbi laskma vist nime või isikut tõendava dokumendi alusel. Teisel pool ust pakiti esimeste läbisaanute kodinaid autosse. JJ ei lasknud ennast musitada, ootas pigem, et me ära läheksime. Me siis kohe varsti läksime ka, olles enne tuvastanud, et ainus seelikuga tütarlaps laagrisseminejate hulgas on kahtlaselt MN nägu, arvatavasti oligi MG.

Lapsevanemad käisid Kuurortlinnas natuke poes ja veetsid siis kolm tundi Teise Vanaisa pool. Oli sõbralik olla. Natuke aega enne Linna jõudmist helistas kohusetundlik Unistaja - neil minevat hästi, varsti on öörahu ja söök olevat üsna hea. No me loodame. Igaks juhuks veel poes käies kohtasime Väga Armsaid Inimesi, kellega olime vastastikku hämmeldunud, et nii korralikud inimesed õhtul kell pool kümme veel poes kolavad.

Täna olema suure osa päevast lihtsalt molutanud. Ei oska lastevaba eluga midagi pihta hakata.
Rohkem telefonikõnesid pole neilt ka tulnud, järelikult on laagrites tore.

_______
*neljainimesetelk, kuhu pidid lisaks JJ-le mahtuma ka Laenulaps ja Semu. Nii oli kokkulepe.

Sunday, July 1, 2018

Melanhoolselt

Viimastel kuudel olen hakanud sündmustest mõtlema mitte selle järgi, millal nad juhtuvad, vaid selle järgi, millal nad möödas on. 48 tunni pärast oleme Mehega (PLNi kohaselt) lastevabalt kahekesi. Nädala pärast on hansalaat läbi ja poola naisterahvas külas - äkki ta ei olegi peast nii vegan, nagu kirjade põhjal tundus? 9 nädala pärast on peetud Suur Suvelõpupidu, tuntud ka kui Unistaja Sünnipäev. Moosid keedetud ja seened purgis. Ma loodan. Ja 10 nädala pärast on ka sügisene laat läbi.

Mõne asja puhul on sedasorti mõtlemisest abi. Nende puhul, mille toimumisaeg on PLNi kohaselt ette teada. No ja siis on need asjad, mille toimumisajast ei tea me mitte midagi, aga mis tulevad ilmselt sama vääramatult.

Ma ei tea, millal on meil möödas järgmised matused, aga Vanaisa olevat neljapäeval poest tulles kodutee peal kippunud ära nõrkema. Ühtegi head lahendust ei ole, Vanaisa kuhugi kolimine tapaks ta mõnevõrra kiiremini kui koduselamine, kellegi Vanaisa ja Vanaema juurde sissekolimine… pole kedagi kolida, me ei mahu viiekesi sinna teise korruse kahekümne ruutmeetri peale ja JJ on liiga laps veel, et teda meie juurest ära anda. Katsume nad praegu veel ära toetada. Kuni saab.

Ma ei tea, millal on meil möödas selleks suveks planeeritud reis. Alguskuupäeva kah ei tea, sest kõigepealt peab mööda saama autoparandus, mis võtaks piisavalt palju aega, et mitte kuidagi ei taha sobituda kõigi laagrite, laatade ja muu pudipadiga, nii meie kui autoparandaja elus. No aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Millal saab mööda remont kudukambris/Jõugu Juhi toas, kas muidugi ei tea. Siis, kui. Loodame, et sügiseks, aga JJ meelest on sügis augusti keskel, minu meelest oktoobris. Esimene puberteedihoog teemal "Ma ei tahagi mingit tuba, kui see asi nii kaua aega võtab!" on juba üle käinud. Noh, me püüame laste laagrisoleku ajal vähemalt krohvima hakata või midagi, et muutused selgelt arusaadavad oleksid.

Tänane külm päev saab õnneks üsna kohe mööda. Homseks lubati soojemat ilma. Mina olen poolt. Ja iseenesest saab iga päeva möödasaamist kiirendada voodisseminekuga… Eadööd. Täna lähen kolme teki alla ja püüan mitte muretseda, sest igale päevale saab küllalt oma vaevast.

Väsinud

Nii ongi. Kuigi õietolmu kogus õhus paistab selleks hooajaks taanduma hakkavat ja tänu sellele olen ma mõnel ööl ka magada saanud - üksvahe ärkasin igal ööl paar korda lämbumistunde peale. Ainuke allergiavastane vahend on tõenäoliselt hormoon, aga seda mu perearst pelgab välja kirjutada. võib-olla on tal selleks mingi hea põhjus, kesse seda arstide loogikat teab… aga tulevaasta ma enam ilma hormoonita kevadsuve üle ei ela.

Aga nagu ma viimati kirjutasin, tekkis meil PLN teha Jõugu Juhile tuba ja toa vabastamiseks tegelesin siin neli päeva ennastohverdava kangakudumisega, nagu Lillebrori Sõbra Ema seda nimetas. Nüüd on selg jälle valus ja taguots kõvast kangapingist villis, aga kangas maas. Kes need vaibad ära sõlmib, viimistleb ja maha parseldab, seda ma veel ei tea, kahtlustan, et jällegi pean see olema mina.

Ega suurt muud polegi teha saanud. Laenulaps oli alates neljapäevast külas ja motiveeris ka meie poisse puid kandma - talle olevat see töö meeldinud. Natuke siiski veel kanda jäi, sest lisaks puukandmisele käidi ka ujumas (Mees viis), ratastega mitu tretti metsas, grilliti tööstuslikus koguses liha ja muidugi vahiti lõputult ekraane. Poisslapsed suvevaheajal, mis teha.

Täna pärast kirikut käisime pidulikult ehituspoes, vaatasime lampe ja ostsime paar kotitäit krohvisegu. Eks näeb, millal päriselt krohvima saab hakata, aga alguseks on natukene vähemalt olemas. Õnneks selgus, et JJ ja minu lambimaitse on üsna sarnased, seinavärvi osas peame veel läbirääkimisi pidama. Ka selleni läheb veel mõnevõrra aega.

Homme tuleb Suur Pakkimine ja siis lähevad lapsed laagritesse. Mida meie Mehega siin ilma lasteta kolm päeva peale hakkame, mina ei tea. Aga eks me ole varemgi kogenud, et ka ilma lasteta on võimalik olemas olla. Natuke aega.