Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Siiani on üle keskmise hea päev olnud, väärib üleskirjutamist küll.

Hommikul ärkan kohe mitu korda liiga vara - Mehel on tarvis kella pealt Linna minna, see teeb närviliseks ja rahutuks ja rikub une ära. Õigel ajal ärkan kah, kohv, sai. Riputan välja öösel pesnud pesu.

Autos paneme paika PLNi, kes kuskohas mida teeb. Mina lähen Vanaema ja Vanaisa kodu juures maha, Mees sõidab asju ajama, oma kella-pealt asja ja muid kah.

Vanaema on taas natuke ärevuses ja küsib, kas Jõugu Juht ikka tuleb täna Linna…? Ema, ta on laagris. Üleeile alles läks, laupäeval tuleb tagasi… Mh, ega mina ei teadnud, kui kauaks ta sinna jääb!

Nojah, Saaremaale minu meelest üheks ööks laagerdama ei minda. On kuidas on, all aias on igatahes pöörane vaarikauputus ja sellega tuleb kohe midagi ette võtta. Riietun uutesse aiatööpükstesse (päritolu: kaltsukott, olemus: meeste ülikonnapüksid, sedasorti kraami tuli ükskord sõbralikust põhjarannikupoest kohe suur kotitäis) ja laenana Vanaemalt tennised. Kõlbab küll.

Vaarikad vajavad mõningast harutamist, harutamise käigus lendab vasakule ja paremale tigusid. Märg on, jah, tigudele meeldib. Nii paksult marju täis vaarikapõõsaid pole ma vist elu sees näinud. Korjan… ja korjan… ja korjan. Kui ämbrisse enam ei mahu, korjan kannu sisse. ja teise kannu sisse. Ja kuhugi veel. Lõpuks jääb põõsaste otsa umbes üks liiter, sest ma enam ei viitsi ja marju pole kuhugi panna. Niiehknii on kahe päeva pärast uus ämbritäis küps. Kirsipuu vajab samuti menetlemist, sealt tuleb üks väikese silmapesukausi täis marju ja teist niipalju jääb puu otsa küpsema.

Vahepeal on saabunud Mees, Vanaema kaasa võtnud ja poodi sõitnud. Just siis, kui ma korjamise lõpetan ja jälle inimese moodi riided selga saan - pluusi peal on vaarikaplekk, aga vast keegi ei märka -, jõuavad nemad ka poest tagasi. Jagame marju, meie same ämbri ja kausi, Vanaema ja Vanaisa paar peotäit kirsse ja neli-viis liitrit vaarikaid. Ega nad rohkematega midagi teha ei jaksaks kah.

Käime Mehega raamatukogus ja poes. Poodi jõudes tunnen ekstra suurt väsimust, sest vabandage, ma olen neli tundi marju korjanud, ja otsustan vaarikatest vabaneda. Üks telefonikõne hiljem sõidame Helesinisesse Nurgamajja* ja saame ämbritäie vaarikate vastu tassitäie väga head kohvi pluss paar tundi meeldivat vestlust väga armsate inimeste seltsis. Kohvi, muide, valmistab MJ, kes muuhulgas harjutab ka kohvikunsti. Minu tassi peale joonistatakse lill, Mehele Opeli mark ja K.-le lumetorm. :) TH ajab kusagil oma asja, BL on külas ja HS magab, nagu hästikasvatatud kaheaastased ikka keset päeva teevad. Vaarikaid lubab K. panna sügavkülma, et hiljem valmistada BL-nimelist kooki, ja MJ vihjab igatsevalt: "Mooosi…" Eks need seal ämbri põhjas on juba paras moos küll.

Koju jõuame kella kuue ringis. Õuudne! Aga kena oli ka. Sööme midagi. Käin korjan ära meie noore puu kirsipeotäie ja kausitäie maasikaid. Toon garaažist sisse mõned purgid, sest kirssidest (vabandust, K, neid oli tõesti vähe, aga ma luban, et ükskord on meil palju kirsse ja siis ma jagan neid ka) tuleb teha kompott. Saadan K.-le kirja Saksamaa teemal. Tuli nimelt välja, et võib-olla kulgeme seal kuu lõpus samal ajal, aga nemad liiguvad püsti- ja meie ristipidi, kui kaarti vaadata.

Mees teeb pliidi alla tule, kirsid mahuvad täpselt nelja väikese purgi sisse ära. Siirup. Kuni kompott veevannis kobisemahakkamist ootab, sõlmin kuus meetrilaiust vaipa. Homseks jääb puhastamine, mõõtmine ja hinnasildistamine.

Purgid lähevad kinni, võimalik, et täna näidatakse veel telerist kah midagi. Homme hommikul ei helise meil ükski äratuskell!

Tänulik.