Thursday, August 16, 2018

Külmkapi lugu

Mis aastal me täpselt oma senise külmkapi ostsime, ei mäleta enam keegi. Vähem kui 16 aastat tagasi… aga rohkem kui 10. Ega tal ju mud viga ei olnud, kui et sügavkülmaosa oli väikesevõitu ja kippus viimasel ajal ebastabiilseks. Temperatuur, tähendab - kui sügavkülmas on miinus kakskümmend kaheksa, pole ju viga, aga kui ööpäeva jooksul soojeneb sügavkülm miinus kahe koma kaheksa peale, on nagu jama… ja siis külmutab jälle hooga. Arvatavasti avaldas see mõju ka meie elektriarvele, aga see on veepumba ja viie inimese pesupesemise ja muu taolise tõttu niigi üsna suur, nii et mõni euro siia-sinna  ei ole kuigi tähelepanuväärne.

Igatahes läks Mees päev enne meie reisileminekut juhtumisi Klicki poodi mingit arvutividinat vaatama ja ostis möödaminnes meile uue külmkapi ka. Mis asjaoludel Klick külmkappe müüb, mina aru ei saa… peaasi, et nad ise saavad. Jäi kokkulepe, et kapp võib poes rahulikult augusti keskpaigani seista.

Nojah, Mees käis esmaspäeval JJ toa tarbeks kipsplaate ostmas ja Organiseeris plaaditransportija Eedenist läbi sõitma - et võtab juba üksiti kapi kah kaasa. Algselt oli idee paluda abi Lillebrori Sõbra Isalt, kellel nimelt on konksuga auto, et rendiks haagise ja tooks haagisega… aga lõpuks tundus arukam ja inimlikum poetransporti kasutada. Ei olevat eriti kallim kui haagiserent, ja sõpradel vaeva vähem, arvas Mees. Selle teise poolega olen ma küll kohe väga nõus, esimese poole kohta käivaid numbreid ei ole uurinud, aga ju nii on, kui Mees juba ütleb.

Kapp koos kipsplaatidega toodi kohale teisipäeva õhtul. Ühekorraga juhtus nii, et söök oli valmis ja tuli lauda istuda, helistas Laenulapse Ema ja toodi külmkapp. Natuke nagu tihe või nii. Mina pidin kapi tuppatõstmise hetkel abistama ainult niipalju, et tegin teise uksepoole kah lahti - meil on eesuks praktiliselt lai, kui tahta - ja kuidas see kapp esikust kööki sai, seda ma isegi ei märganud. Kahtlustan, et nii see elu nüüd mõned aastad saabki olema, pojakesed on piisavalt tugevad… nurrrrrr. Kapp oli ülima põhjalikkusega mässitud musta kilesse. Harutasime. Siis oli kile äketse nutsus maas ja üüratusuurena mõjuv kapp valge ja puhtana nähtaval. Lasime kapil kõigepealt maha rahuneda, transport ja pikutamine ja nii.

Kui Mees kolmapäeval töölt tuli, olin mina juba vana külmkapi tühjaks tõstnud ja kapipealse kah… kus me nüüd suuri taldrikuid hoidma hakkame, ei tea veel keegi. Ui, küll sealt vana kapi tagant tuli igasugust sodi välja! Muuhulgas minu "Pirukaraamat", mis on olnud kaotsis eiteakuimitu aastat. Võimalik, et Päris Korralikud Inimesed koristavad külmkapitaguseid sageli, aga meie ei ole kuigi korralikud. Pealegi oli kapp üksvahe üsna konkreetselt oma asukohta kinni kiilutud, ega ilma suurema mööbeldamiseta polekski sinna taha pääsenud.

Mis puutub kinnikiilumisse, siis selgus, et uus kapp on siiski neli sentimeetrit laiem kui vana. See tähendas, et tuleb nihutada köögi aknaalust riiulit ja kokaraamaturiiulit ka... ja otse loomulikult oli kokaraamaturiiul kunagi sentimeetripealt külmkapi ja aknaliistu vahele sobitatud. Nüüd ta on paratamatult natuke üle aknaliistu. Aknalauda, tänan küsimast, meil köögis endiselt ei ole. Tundub aga, et tuleb üks uus, senisest mõnikümmend sentimeetrit pikem aknaalune riiul. Vana riiuliga teeme midagi muud… riiulitele leiab ikka kasutust.

Vana kapp - sest ta ju idee poolest ikka natuke töötab - kolis esikusse sinna nurka, kus siiamaani seisis vana hädaaabi-sügavkülmik, mis niiehknii sel aastal otsustas, et tema, vabandage, enam külmutada ei soovi. Kui mingi ime läbi peaks sel aastal veel seeni tulema või meil tuleb mingi suurem võõruspidu, siis ma saan vana külmkapi saba seina pista ja seal seenepurke või näiteks küpsisetorti hoida, külmkapp on kassikindel koht.

Uue kapi parim omadus on see, et ta on uus. Kõik muu vajab kohanemist. Uksepealses ülemises riiulis ei saa enam traditsioonilisel moel mune hoida, sest riiul on munakarbi jaoks liiga kitsas. Kapiga kaasa tuli küll kuue muna rest, aga ausõna, kuus muna… nalja teete? Jahekapi osas on üldse riiulite jaotus imelik ja ei sobi meie seniste harjumustega. Sügavkülmas aga… no ausalt, see Indesit on ilmselgelt mõeldud inimesele, kes hoiab sügavkümas asju kilekottidega. Minul on Ikea karbid, väga asjalikud karbid, muide - aga need ei sobitu üldse sügavkülmasahtlitega! Õnneks oli Mees juba märganud, et lisaks sahtlitele on sügavkülmas ka riiulid. Eemaldasin kõige suurema sahtli ja kohe hakkas kõik sobituma.

Kui me kohanemisraskustest üle saame, siis on kindlasti tore, et enam ei pea muretsema, kas sügavkülma midagi ära mahub… vähemalt esialgu. :) Või kas see mahtuja mitte kogemata ära ei sula ja pahaks ei lähe. Ja selle kapi taha ma raamatuid ei kukuta, ma loodan. Kapi otsagi pole eriti võimalik midagi tõsta, kole kõrgel on. Kui nüüd mõelda meie kõige esimese (pruugituna ostetud ja algselt üheinimesekapiks mõeldud) külmiku peale, mis oli umbes mulle rinnuni, siis saab teha järelduse, et külmkapid on läinud aina kõrgemaks. Veel üks kohanemist vajav asi, oeh.

No comments:

Post a Comment