Reisikiri. Amsterdam ja tagumine ots.

Niisiis, pühapäeval pärast teenistust hakkasime kummalisi hääli tegeva autoga Amsterdami poole sõitma. Poole tee peale jäi Xanteni arheoloogiapark, mis on põhimõtteliselt osaliselt välja kaevatud ja natukehaaval, mõne maja ulatuses ka taas üles ehitatud Vana-Rooma linn. Sinna me läksime ikka päris põhjalikult sisse. Pargi miinusteks on väga suur pindala ja asjaolu, et muuseumimaja ei sobi kõrgusekartjatele - koosneb ainult üle kuristikkude seatud õrtest, millel on klaasservad. Plussid on park ise, võimalus kolada Vana-Rooma majades, amfiteater (kus Jõugu Juht lubas selfi teha ja klassikaaslastele öelda, et ta käis Roomas; aga Lillebror ja Unistaja kadusid mõneks ajaks nii ära, et ma olin kõigepealt väga närvis ja siis tegin Häält), Vana-Rooma mängude maja, pagarikoda… oeh, minge vaadake ise ka, kui sinnakanti satute.

Natuke maad pärast Xantenit väljusime mugavustsoonist. Hollandis oleme me siiani käinud ainult mööda serva ja lastega üldse mitte kunagi. Mees tegi bensiinihindade peale IIIIIIK ja oli väga rõõmus, et eelmisel päeval Saksamaal paagi täis võttis. Õnneks on Holland pisike maa, seal ei pea pikalt sõitma, et kuhugi välja jõuda.

Vanaonupojatütar K. elab De Pijipi linnaosas, mis käib enam-vähem kesklinna alla. Amsterdami kesklinnas olevat vaba parkimiskoha eluiga keskmiselt kolmkümmend sekundit… noh, meil läks ju siis hästi, saime koha täitsa aknast nähtavasse paika. Ja pühapäeval on parkimine seal täitsa tasuta, esmaspäeva hommikul kella üheksani välja.

Jõudsime kohale mõnikümmend minutit enne kui perenaine, tähendab, saime tänaval oodata. Lapsi tuli ühtelugu manitseda, et nad jalgratta alla ei jääks ja eestlaslikul moel ka, et nad ometi tänaval ei tantsiks ega midagi. Võimalik, et Hollandis ei sega kedagi, kui lapsed tänaval niisama tantsivad, aga lapsi kui niisuguseid nägime me üldse väga harva ja siis olid nad reeglina tumedasilmsed ja/või piisavalt väikesed, et olla aheldatud lapsekärusse. K. teadis rääkida, et kohalikud ei lase ka teismelisi üksinda õue, rääkimata Lillebrori-vanustest või väiksematest. Tänaval oodates teostasime inimvaatlusi. Kõrvalmajja sisenes kaks naist, kellest ühe kohta arvas Lillebror, et tal ei ole pükse jalas… oli tõesti kuidagi omamoodi kostüüm. Teisel pool saabusid kolm Aafrika juurtega meest koju, kaasas müügilauake ja kohvrid. Mees olevat neid ennem tänavaotsal midagi müütamas näinud. Üle tee parkis jalgratast stiilipuhas Onu Tik-Tak, ainult tiiger oli puudu ja jalgratas oli kah tänapäevase olemisega. Siis jõudis K. ja olukord läks natuke härdaks. Ega me ju ammu näinud ei olnud ka.

Järgmisel hommikul väljusime majast kell üheksa, sest parkimisaeg. Kuna tolleks hetkeks ei olnud me Amsterdami parkimisest veel midagi aru saanud ja auto tegi endiselt kummalist häält, sõitsime igaks juhuks kõigepealt Põhjamere äärde. Selgus, et see oli suurepärane otsus. Pisikese küla Wijk aan Zee taga olid kõigepealt düünid ja siis meri. Põhjameri. Sisuliselt Atlandi ookean. Liivarand ja lained. Peaaegu inimtühi liivarand, just nagu meile sobib. Meile Mehega ei sobinud hästi, et riietusmiskabiine polnud, sulistasime niisama jalgupidi vees, aga lapsed läksid muidugi ujuma. Noh, aga ookean ja lained ja... mina kui kanamamma pidin ikkagi järgi minema, üle lugema ja nii. Ega nad kuigi kaugele ei läinud, sest need lained olid sellised salakavalad, arvad, et lähed pahkluuni vette, pole midagi erilist, ja siis tuleb laine - loksti - ja oled poole reieni märg. Minu puhul oli märg ka seelikusaba. Lapsed pladistasid põhjalikult ja hämmastusid, kui soolane vesi siinkandis on. Noh, Vahemerd nad pole veel maitsnud. Lisaks liivale oli rannas ka lõputult teokarpe, otse loomulikult me korjasime neid paar peotäit.

Suurem täpike olen mina seelikusaba välja väänamas, väiksem täpike on keegi meie lastest.

Mees tegi teokarbikillukunsti.




Hästi sissesoolatud lapsed kokku korjanud, suundusime tagasi linna, et autole uus parkimiskoht leida. Järgneb õpetus, kuidas Amsterdamis väga odavalt parkida, kui sul aega on.

Leia mõni P + R parkla. Uuri eelnevalt parkla tingimusi, mõni neist lubab parkida mitu ööpäeva järjest, mõni ainult ühe korraga. Saabu sinna pärast kella kümmet hommikul. Pargi auto ära ja mine osta autosviibijatele ühistranspordi piletid. Ühele inimesele maksab metroopilet 5 eurot, viiele 7.70. Sõida metro või trammiga (või kui Sa tead, et seal on veel mõni ühistranspordiasi, meile ei torganud silma, aga ega me väga ei süvenenud, meile jätkus metroost) vähemalt üks peatus kesklinna poole. Enne odava parkimisaja lõppu sõida ühistranspordiga vähemalt üks peatus kesklinnast eemale, parkimiskoha poole tagasi. Piletiga tohidki põhimõtteliselt sõita kaks korda, üks kord kuni tund aega järjest. Maksa ööpäevase parkimise eest üks (1) euro, järgides automaadi juhiseid või kui hätta jääd, otsi mõni parklatöötaja või vajuta automaadi peal I-nuppu, kõik inimesed oskavad Sinuga inglise keelt rääkida, ausalt. Sõida autoga parklast välja.

Usute? Ma kah ei usuks, aga näe, see toimib. Nii et me maksime parkimise eest kaks eurot ja metroopiletite eest 15.40 kogu kamba peale, ja kuna me juhtusime parkima mingi äsjavalminud metrooliini läheduses, siis saime veel tuttuue metrooga sõita kah.

Väga uus metroojaam.

Metrooga sõitsime kesklinna ja kuna seal oli palju rohkem inimesi kui me elu jooksul üldse kokku näinud oleme (või umbes nii), hakkasime kohe kiiresti kesklinna poolt tagasi jalutama. K. ütles hiljem, et see kesklinn ongi jama, turiste täis ja inimesed on pilves ja mis veel… kanepipoode oli küll kuhjaga, laternatepiirkonda me õnneks ei sattunud. Ära eksida on seal aga lõpmatult lihtne. Mingi kanali äärest ostsime paar külmkapimagnetit - noh, et korralikult tobedad turistid olla - ja mulle sinise-valgega käevõru. See on nüüd viies ehe, mida ma olen viimase 16 aasta jooksul nõustunud kandma (eelmised on saamise järjekorras kihlasõrmus, abielusõrmus, väike hõbekett kaelas ja päris pärlid eriti pidulikeks puhkudeks nagu näiteks jõuluõhtu). Ju ta mingi vuhvel on, aga suvi ja puhkus ja pruuniks päevitunud nahk ja valged siniste lillekestega pärlikesed randmel… Sobis nagu.

Näpistava nälja vastu ostsime mäkdoonaldsist (sest kõigis muudes söögikohtades tuli ühe portsu eest maksmiseks kopsakas pangalaen võtta või umbes nii) juustuburgereid, istusime Rembrandtspleinile maha ja toitsime nii ennast kui tuvisid. Tuvid olid seal ilmselgelt harjunud turistidest toituma, mõni tuli lausa käest saia võtma.

Päris Hollandit nägime mõned tänavad edasi, kui suur sagimine äketse ära lõppes ja elu kuidagi väga rahulikuks muutus. Avastasin ühest juhuslikust elumajast mööda minnes, et vaatan otse kellegi elutuppa, kus nii umbes 60+ eas paar pärastlõunakohvi joob. Kena puhas elamine oli, nagu Hollandis kombeks.

Kuna olin lubanud õhtul süüa teha, läksime poodi otsima. lapsed tahtsid jäätist ka. Kulgesime läbi poolest turust paralleeltänavas ja leidsime ühe natuke nurgataguse supermarketi. Ausõna, kui olla Hollandi poehindu näinud, ei tundu Eestis esialgu ükski asi kallis. Kaubagrupid olid jaotatud nii, et tai kastmed ja muu eksootika koos riisiga, tomatipüreed koos makaronidega ja suhkur koos kohviga. Küllap selles on kohalike meelest mingi loogika.

Siis sai õhtupoolik ja sai kanahautis ja K. tuli koju. Pärast sööki oli ikka veel kole palju aega, aga kolme lapsega 40-ruutmeetrises korteris… mnjah. Kõigepealt läksime kõik ümber nurga Sarphatiparki, mida mina järjekindlalt safaripargiks loen - no ei ole see nimi loogiline! Selgus, et seal on vabaõhu-jõusaal või midagi sellist, terve hulk inimesi tegi mitmesuguste spordiriistade otsas kätekõverdusi ja mida iganes veel, et koledaks muskliliseks saada. Mulle meenutas see vene nõukogude ulmet, kuidas nii umbes aastal 2200 töölised rõõmsalt üheskoos sporti teevad. Kusagil eemal oli mingeid lastekohasemaid mänguväljakuid ka, aga kus täpselt, ma ei saanud aru, sest K. läks ees ja meie niisama järele. Enne magamaminekut ostsime nurga pealt kohvikust jäätist. Väga hea jäätis oli, Lillebror vaimustus õunajäätisest ja mina põldmarjajäätisest.

Teisipäeval, 31. juulil käisime kõigepealt autot liigutamas, seejärel lilleturul, kuhu Lillebror väga minna tahtis. Lapse ootusärevus oli nii kõrgeks kruvitud, et esimest müügiputkat nähes ta lausa karjatas. Lõpptulemusena omandas meie noor botaanik 35 tulbisibulat. Meie teised mõtlesime, et olles näinud üht tulbisibulate pakki, oled näinud neid kõiki… kannatasime ära. Veetsime päeva taas mööda linna ringi tuterdades. Rohkemaid vaatamisväärsusi ei kohanud, aga ega ma hästi aru ka ei saa, kuidas oleks meie Hollandi-kogemust rikastanud mingis ülerahvastatud turistikohas käimine. Parem kulgeda. Kulgemine tipnes sellega, et mina pidasin mingil hetkel hilist siestat ja lapsed läksid omal käel parki trenni tegema, kõik kolmekesi koos, et kindlam oleks. Siis sai õhtu ja sai kartulipuder (sest K. soovis) ja sai taas mänguväljak. Amsterdamis on huvitaval kombel kassid vabakäigul, kui Saksamaa suurlinnades ei kohta ühtegi kassi ei õues ega akna peal, siis seal seeris neid õige mitu ringi, julged, ilusad ja rahulikud. Mõnd neist sain silitada ka. Tolsamal teisipäevaõhtul möödusime ühe elumaja ees pingil istuvast kassist, kes oli küll täitsa elus, aga ei liigutanud silitamise ja sügamise peale vurrugi - tavaliselt kassid väljendavad oma suhtumist kuidagi, see äärmiselt väärikas must valgesokiline kassisik istus rahulikult edasi ja lubas armulikult ennast katsuda. Küllap neid möödakõndivaid näppijaid oli varemgi ette tulnud.

Siis sai kolmapäev ja aeg ära minna, sest 40-ruutmeetrises korteris kuuekesi on ikka kitsas küll. Tõime auto ja pakkisime kiiresti, mööda K. maja kitsast ("Nii kriipi," arvas Lillebror esimesel õhtul) treppi üles-alla joostes. Küllap me näeme varsti jälle.

August on teatavasti herilasekuu ja Hollandi herilased tunnevad ilmselt kalendrit. Ilm oli taas üle mõistuse palav, autoaknad pärani lahti… ja sealsamas tänavanurgal lendas sisse pahur herilane, maandus minu põsel ja nõelas. Pärast oli herilane veel pahuram, mürk otsas, peksa sai ka... aga mina olin muidugi natuke rohkem kui natuke ärev, sest umbes 30 aastat tagasi nõelatasaamise peale läksin ikka korralikult paiste. Mees peatas auto otsekohe, ilma eriti huvi tundmata, kas see kedagi takistab - sest meil oli medicinal emergency, eks ole, mina manustasin kiiruga ühe allergiatableti ja eemaldasin autost herilase. Paistis, et me siiski teisi liiklejaid ei seganud ja tänu Jumalale, peale kerge punetuse ja hilisema sügeluse ei esinenud mingit allergilist reaktsiooni. Noh, 30 aastat tagasi polnud allergiaravimeid olemas või umbes nii, igatahes herilase nõelamist raviti meil kodus piiritusekompressiga.

Auto tegi endiselt veidrat häält, teelejäävad heinamaad olid endiselt kõrbenud ja jõesängid endiselt kuidagi tühjavõitu. Mees tahtis autoga Saksamaal kuhugi töökotta sisse põigata, seetõttu sõitsime otse oma sohvasurfi-kohta ära. Sohvasurfikoht asus kusagil Münsteri külje all. Esimene ümber maja kummitamine tulemusi ei andnud, teine küll - ilmusid ujumispükste väel mees kastekannuga ja neli imetoredat pruunipäist, lühikese suvesoenguga lammast. Mees tutvustas ennast kui Jörgi, lammaste nimed oli Rosa, Chili, Maili ja Ronja, aga ise nad ütlesid endi kohta üksmeelselt: "MÄÄÄ!" Peremees näitas meile toad kätte ja läks siis ise koos Mehega töökoda otsima. Töökojast oli öeldud, et muidu on kõik korras, aga ka esirehvid tuleks ära vahetada, neil on traadid katki. Homme saab, helistatakse, kui rehvid on kohal - sakslastel nimelt ei ole M+S rehve suveajal varuks.

Õhtu edenes lammaste imetlemise, vorstigrillimise ja poiste saunatamise tähe all. Jörg, selline vääääga omapärane tüüp tutvustas oma aeda ja kiitis, et tema herilased on kõik väga lõdvestunud, nagu alati tema külalisedki. Lisaks herilastele olid aias tiik ja saunatünn, mitmeid erinevas ärakuivamisastmes maitsetaimi ja terve seltskond viljapuid. Ja khm, lambaväetist, seda jätkus kõikjale.

Neljapäeva hommikul jõudsid poisid juba enne meie ärkamist Jörgi seltsis ujumas ja Brötcheneid toomas käia, Mees ootas töökoja kõnet, ootas, ootas… siis avastas, et tema telefon on ilmselt palavusest otsad andnud. Lauatelefoni abiga sai ta töökoja kätte, sealt öeldi, et tulge otsekohe, teie rehvid ootavad juba ammu. Nunuh. Pakkisime, ütlesime aitäh, jätsime hüvasti, pool tundi hiljem olid autol uued esirehvid ja meie rõõmsad… esimese kurvini, siis tekkis veider hääl tagasi.

Oeh. Otsustasime siiski Jumala armu peale loota ja koju ära sõita. Teel tegime pausi Hannoveri A2 kaubanduskeskuses ja Braunschweigi IKEAs, kus lapsed vaimustusid võimalusest endale lõputult jooki juurde võtta. Umbes täpselt südaöö paiku ületasime Poola piiri.

Reede hommikul saime kusagil Poola mäkdoonaldsis teada, et shake, mida mina olin siiamaani pidanud süütuks piima/jäätisekokteiliks, maitseb nagu köharohi. Rohkem me seda oma lastele ei osta. Lõuna paiku olime just kusagil Leedus leidnud istumiskohtadega parkla, kui juhtus ime - hakkas sadama vihma. Lapsed tantsisid õnnelikult vihma käes. Õhutemperatuur oli umbes 32 kraadi, asfalt väga palju soojem, vihm vast 27 kraadi või nii. Edasi sõites saime veel mõned vihmahood, üks neist oli tõeline elamus, kallas nagu pangest ja õhutemperatuur kukkus paari minutiga kümme kraadi… et järgmise pooltunni jooksul tagasi endisesse kõrgusse ronida. Auto tegi endiselt imelikku häält ja nii Mees kui mina olime väga väsinud.

Läti piiri äärest tanklast ostis Mees purgi Red Bulli. Tiibu ta ei saanud, aga jõudu juurde küll. Mina jõin elus esmakordselt ka kolm lonksu - mis sa ütled, enam ei vajunudki silmad pidevalt kinni, oli kasu küll. Muidu kui harvades ekstreemolukordades ma seda siiski ei tarvitaks.

Pärast Valmiera Rimist hädapärase proviandi ostmist (lätlaste toit on ikka meie omast väga erinev, järeldasime, kui Mees ainsatki mitte-seemneleiba ei leidnud ja mina üsna abitult sulatatud juustu otsisin) läks hämaraks. Koju jõudsime juba laupäeval, kell oli viisteist minutit üle südaöö.