CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, August 5, 2018

Reisikiri. Gummersbach.

Pooleli jäin pühapäeval Poolas. Selle päeva sisse ei mahtunud peale pika sõidu enam rohkem suurt midagi, sest isegi mööda kiirteed sõites on Poola pikk, kohutavalt pikk. Mees otsustas, et sõidab öö saabudes ikkagi edasi, siis oleme hommikuks juba kusagil Saksamaal kohal ja meil on rohkem aega ringi vaadata. Pealegi oli kiirteemaksu eelmise korraga võrreldes kõvasti tõstetud ja kaasasolevatest zlottidest ei oleks kiirtee tagasisuuna ja hotelli jaoks jätkunud.

Hommikuks tõdesime, et mõte edasi sõita oli hea, mõte autos magada mitte nii väga, sest kaasasolevad poisslapsed olid eelmise korraga võrreldes kõvasti kasvanud ja meil ei olnud enam viiekesi Opel Corsas mugav. Lausa vastupidi, ja kuna tagaistmeseltskonnal ei olnud mugav, juhtus palju kehitamist ja iga kehitamise tagajärjel värises auto hirmsat moodi.

Otsisime hakatuseks Bäckereid, et hommikust süüa. Kui tavaliselt on Bäckereid kenasti peatänavate ääres näha, siis esimeses meie poolt katsetatud linnas, vist Nordhausenis polnud ühtegi Bäckereid kohe mitte kuskil näha. Sõitsime pahurate ja näljastena edasi. Leinefelde-Worbise Leinefelde osas oli Bäckerei küll, väga korralik ja tore. Ostsime saialisi ja kohvi ja kakaod. Kohvi serveeriti pisikestes tassides, kakaod seevastu sellistes, et Lillebror küsis ehmunult, kas ta peab selle ämbri tühjaks jooma.

Edasi liikusime ikka mööda väiksemaid teid, aga ilm oli üle mõistuse palav ja Mees magamata - ei ole hea kombinatsioon. Marburgis lisandus probleemide hulka ka kummaline heli. Ei ole tore olla kodust paari tuhanda kilomeetri kaugusel, kui auto teeb liikudes "põp-põp-põp-põp-põp". Sõitsime tasakesi edasi, aga peab märkima, et selline asi elavdab palveelu küll päris korralikult.

Gummersbachis, tegelikult hoopis selle kõrvallinna Bergneustadti alguseotsas* Wiedenestis oli meile organiseeritud korter - selle mõttega, et püsielanike äraolekuajal kastame meie lilli ja üldse. Korterisse sisse juhatas meid pastor P, sest meie tuttav pastor H. oli parajasti ära. Kahju. Pastor P. oli ka muidugi tore ja Organiseeris kohale ka armsad B. ja R., kes on üks igati tore ja väga tegus vanapaar. B. jällegi oli Organiseerinud korvitäie sööki mõttega, et me oleme kindlasti hirmus väsinud ja siis ei pea kohe poodi minema. Me läksime sellegipoolest kohe poodi, sest Mees vajas hädasti teist paari lühikesi pükse, tal ju ühedainsad olidki - ega meie viimaste aastate suvedes pole erilist võimalust olnud lühikesi pükse kanda.

Ka järgmise päeva sisustasime poodlemisega ja lihtsalt linna peal jalutamisega, ostsime veel pükse, ühe Laupa-raamatu, Simon's Cati kalendri tulevaks aastaks ja Lillebrorile lilleseemneid. Jätsime ostmata perfektse talvejope Jõugu Juhile - see oli viga, sest nagu selgus, ei olnud seda mudelit nädal hiljem teises sama keti poes olemas. Urr. Õhtul toimus kogudusehoones meie teretulemast-õhtusöök, millel osalesid kõik meie tuttavad, kes parajasti juhtusid kodumail olema - Saksamaal on ka parajasti puhkuste kõrgaeg ja inimjesed liikvel - ja mõned sellised inimesed kah, keda me veel ei tundnud. See viga sai kiiresti parandatud. Ühtlasi paljastas imetore pisike proua L. Peki-Heini saladuse. Võtsin ühisele õhtusöögile kaasa mini-küpsisetordikesi. Juhtus aga nii, et Leibnitzi Butterkekside ehk võikküpsiste miniversiooni pakipilt ei kirjelda tegelikkust… paki peal on miniküpsis julgesti kaks, võib-olla isegi kolm korda suurem kui tegelikkuses. Nanoküpsised, arvas Mees nende 1x2 cm suuruste asjanduste kohta. Muidu sobivad Leibnitzi Butterkeksid küpsisetordi jaoks küll.

Teisel päeval Gummersbachis tõin tänavanurgalt Bäckereist Brötcheneid, mis on sisuliselt saiakuklid, aga meie pere jaoks Saksamaal kohustuslik hommikueine. Päevasel ajal käis Mees vahetamas tagumisi rehve, sest põp-põppi oli põhjustanud ühes rehvis viltu sees istuv ristpeakruvi (urr), mina läksin kos lastega Gumbala ujulasse. Mees ühines meiega hiljem. Õhtul osalesime kõigepealt koguduse osadusõhtul, mis on ellu kutsutud eelkõige pagulastetöö tegemiseks. Seal kuulsin mitmelt nördinud tuttavalt, et Gumbalas küll suvel keegi ei käi, see on ju siseujula…! No aga Bergneustadti väliujula oli nende ilmadega paksult rahvast täis, rääkimata sellest, et seal on tegelikult ainult üks suur ja üks beebibassein ja kõik. Õues ujuda same me Eestis nii palju kui kulub, meil on siin järved, aga vaat elamusujulasse, milleks Gumbala meie meelest küll kvalifitseerub, me Eestis praktiliselt ei satu. Päris õhtul pakuti meile ühe teise armsa pensionäride paari C. ja W. juures õhtusööki. Aitäh.

Neljapäeval sõitsime hommikul Wuppertali, et osaleda giidiga jalutuskäigul loomaaias. Selgus, et üks lasteaiarühm ja üks algkoolilaste suvehoiugrupp oli sama kavatsenud,.. Meid oli kuidagi palju. Sellegipoolest saime teada mitmeid fakte Aaaasia (vaadake seda väikest gloobust mu käes, kas kõik mäletavad, kus on Aaaasia?) loomade kohta… mida mina paraku küll enam ei mäleta. Lõpupoole valgus suvehoiugrupp minema ja lasteaed oli niiehknii teise giidiga, siis tuli giidiproua meiega pingviinide juurde ja rääkis nende eraelust ka. Näiteks oli seltskonnas keegi, kes nägi välja nagu kõndiv pruun kasukas, see olla olnud poeg, mis siis, et sama suur nagu täiskasvanud… aga pingviinivanaema (mitte vanaisa Piigo!) tunnevad kõik selle järgi ära, et tal on pingviinimaja tagumises otsas oma koht ja sealt lahkub ta harva. Pärastlõunal külastasime armast tuttavat sohvasurfiprouat Wuppertali teises otsas. Õhtul mõtlesime minna itaalia jäätisekohvikusse… see oli viga, hiljem ütlesid kohalikud, et see konkreetne kohvik olla just omanikku vahetanud. Jäätis oli tõesti erakordselt vilets ja vahukoor papimaitsega. Mh.



Reedel läks mitmes mõttes paremini, sest meid viidi vaatama Reini jõge ja viinamägesid. Viijateks olid jälle kaks vanapaari. Königswinteri linnakeses on kõige arukam parkida kiirtee alla, otse jõe ääres pole mõtet proovidagi. Sõitsime hammasrattarongiga (mis iganes erinevus sellel ja tavalisel rongil on) üles mäe otsa ja pärast mõningast Drachenfelsi kindluse varemete vahel higistamist jälle alla tagasi.


Vaade oli sealt muidugi vägev.


Rongisõidu ajal määrasin teed ääristavaid puid. Sakslaste jaoks ei ole midagi eksootilist kreeka pähkli puudes, minu meelest meie jaoks on - ja neil olid pähklid küljes! Edasi sõitsime Linzi - mitte segi ajada Linziga Doonau ääres, see asub Austrias.


Oli väga armas linnake, lapsed ja mehed käisid pisikeses piinariistade muuseumis, higistasime kambakesi läbi jõulu- ja sisustuspudipadipoe (maleõpetajast vanahärra K.-d, kes ilmselt sotsiaalmeediat ei kasuta, lõbustas kohutavalt silt "Naised ei tea, mida nad tahavad, aga nad tahavad seda ilmtingimata kohe") ja maandusime lõpuks restoranis. Vabandage, Linzi raeplatsi itaalia restorani kohta ütlesid lapsed, et mina teen paremat lasanjet ja paremat bologneset… ja ma ise arvan, et ka paremat pastat kana ja zucchiniga, tähendab, ma panen zucchinit rohkem. Autotermomeeter näitas 39,5 kraadi sooja, ilmselgelt oli õueõhul palavik. Meie sõitsime  Ahri jõge mööda viinamägede vahel ja tundsime suurt tänumeelt, leides autost väljudes puhtjuhuslikult Saffenburgi tunneli. Küll seal oli hea olla. Ja talvel olevat see inimestele suletud, sest siis talvitavad seal nahkhiired - kui nunnu! Tunneli teises otsas oli sama palav, aga hoolimata all orus asuvast autoteest tundus see täiesti suurepäraselt salajase kohana. Seal oleks võinud lausa elada - põldmarjad olid küpsed, sarapuud kasvasid ja kandsid pähkleid, Ahri jões oli arvatavasti kala... Selline ürgse olemisega imeilus paik oli, ükskord tahaksin sinna jahedama ilmaga tagasi minna ja viinamägede vahel kolada.



Sel korral tundsin ka väga tugevat igatsust külastada kohalikke metsi, aga esiteks polnud mul kaasas vastavaid jalanõusid, teiseks oli ilm ka minu jaoks pisut liiga palav, et tõsisemaid matku ette võtta. Ehk järgmisel korral. Veel käisime jalutamas ja jäätist söömas Ahrweileri linnakeses - vaat seal oli jäätis hea. Ja siis… küsis K. (see maleõpetaja), kuidas me õhtusöögi korraldame, kas ma kavatsen ise süüa või me läheme restorani… et tema tahab meid restorani viia. Oeh, nagu me juba ei oleks ületoidetud olnud. Aga K. ja tema proua C. seltskonna nimel võis ka ületoitmise üle elada ja näiteks Unistaja on hetkel võimeline sööma rohkem pitsat, kui ta ise kaalub. Pitsasöömine ei läinud selles mõttes hästi, et sel õhtul toimus kusagil läheduses mingi vähemalt kuut (6) tuletõrjeautot kohalenõudnud sündmus ja pidevalt möödaüürgavad operatiivautod teevad närviliseks. Mis hädaolukorraga täpselt tegu oli, ei suuda mina internetiavarustest teada saada, loodame, et poles ainult mõni prügikast või midagi taolist ja see sakslaste ülim ettevaatlikkus… Laste suureks nördimuseks ei paistnud kuu varjutuse ajal mäe või puude tagant välja.

Laupäeval viisid vanahärra W. ja üks veel napilt tööealine proua A. meid vaatama Atta koobast. Koopa koduleht kahjuks inglise keelt ei räägi, aga vaadake vähemalt pilte. Mul on koobaste suhtes alati mingi ebamugavustunne olnud, arvatavasti sellepärast, et Tom ja Becky ja Indiaani Joe seal koledas koopas… aga see koobas oli küll väga tsiviliseeritud, ainult et jahedavõitu. Proua A. laenas Mehele, kellel üldse mingit paksemat riiet kaasas ei olnud, lahkesti oma mehe fliisi, ja minule tõugujope. See oligi see hetk, mil lastel pikki pükse ja jopesid vaja oli - noh, ma olin hommikul varem Lillebrorile jopet ostmas käinud, eks see tema kojujäänud tuulekas oligi niru. Aga vaatamisväärne see koobas oli, ausalt. Sisse lasti ainult giidi juhatusel ja jalutada tuli mööda etteantud rada. Puutuda midagi ei tohtinud, kui puutuda, saavad stalaktiidid ja stalagmiidid inimhigiga kokku ja tõmbuvad mustaks. Pärast käisime Biggesee tammil ja saime isegi paar tilka vihma. Vaat see oli sündmus, mida polnud sealkandis ammu juhtunud, nii kollaseks kõrbenud muru olen ma varem näinud ainult jupi maad lõuna pool Prantsusmaal. Veel käisime kohalikus koduloomuuseumis, kus uskumatu habemega muuseumihoidja meile lahkesti seletusi jagas. Õhtupoole toitis proua A. meid oma kodus laste suureks rõõmuks friikartulitega. Ma arrrrmastan teiste inimeste kodudes käimist, iga elamine on nii omaette põnev.

Pühapäev algas suure koristamise tähe all. Ja otse loomulikult olin ma meie pesu pesemiseks ja kuivatamiseks valinud selle ainsa õhtu/öö, mil õhk oli niiske… Vähemalt oli jumalateenistus väga tore ja jutlus kergesti mõistetav, lapsed arutlesid selle üle pärast autos veel pikalt (see oli üks väheseid häid autosõiduhetki, muidu käis kräun või kaasasolevate ekraanide vahtimine). Noh ja... pärast jumalateenistust kohe me teele asusimegi. Aga auto tegi ikka imelikku häält, rehvivahetus võttis ära põpi, aga mingi kohvakohvakohvauuuuu oli alles…

___________
*Sealkandis on ma hirmus mägine, nii Gummersbach kui Bergneustadt on orgude vahel laiali nagu amööbid, ja ühe koha pealt kombitsaidpidi nii koos, et kui õige koha peal hoolega silte ei jälgi, ei saa arugi, kui ühest linnast teise satud. Pole mingit heinamaad vahel ega midagi. Alguseots on muidugi meie poolt vaadatuna. :)

0 comments:

Post a Comment